Hanneli Rudi: valusad õppetunnid

Hanneli Rudi Foto: Peeter Langovits

Ilmselt visati sel kevadel minema üksjagu pikki salle, kui üks lasteaialaps oleks end kiigel kiikudes oma salliga äärepealt üles poonud. Arvata võib, et kui lapsevanem poleks vihastanud kasvataja õnnetusjärgse käitumise peale, siis teised vanemad sellest juhtumist midagi ei teakski ning põnnid mängiksid pikkade sallide lehvides õues edasi. Kuni järgmise õnnetuseni, mille tagajärjed võivad olla märksa traagilisemad.

Eelmisel nädalal jõudis ilmselt paljude vanemate teadvusse tõdemus, et näiliselt igati ohutuks tehtud ja aeglaselt ringi töristav murutraktor on sel aastal sandistanud juba kaks last. Loo kommentaarides imestasid vanemad, et kas tõesti on see võimalik ja miks keegi pole sellest rääkinud, kuigi ka varem on selliseid õnnetusi olnud.

Kõige parem ülevaade sellest, mismoodi lapsed endale viga suudavad teha ning kuidas täiskasvanutel õnnestuks vähemalt osagi neist õnnetustest ära hoida, on traumapunktidel.

Kui haiglasse tuuakse mitu last järjest, kes on viga saanud batuudil hüpates või kuuma kohvikruusi endale kaela tõmmates, siis oleks loomulik, et haigla püüaks järgmisi õnnetusi ära hoida ning võimalikest ohtudest ka teavitaks. See peaks olema iga haigla pressiesindaja tööülesanne ja kohustus.

Džunglitrumm on võimas info edastamise vahend ka tänapäeval, aga sellest ei piisa, kui batuudil jala murdnud last kipsi pannes ütleb arst vanematele, et see mängukoht on meie tööandja.

Eestis on lapsi nii vähe, et iga lapse tervena suureks kasvatamine peaks olema kõigi täiskasvanute püha kohus. Aga kas alati on vaja õppida enda lastega juhtunud kurbadest kogemustest?

Eesti arstid suhtlevad ka oma välismaiste kolleegidega ning näiteks info batuudiõnnetuste kohta jõudis meedikuteni ammu enne batuutide soetamise buumi. Ent ma ei märganud ühtegi meedikute hoiatust, et ärge ostke batuute ilma turvavõrguta, sest muu maailma kogemus näitab, et nii saavad lapsed viga.

Mõne aasta eest manitseti Rootsis aktiivselt lapsevanemaid, et rattakiivriga last ei tohi lubada ronimisatraktsioonidele, sest nad võivad kiivri rihma pidi kinni jääda ja endale kõvasti viga teha.

Alles mullu sai Soomes rängalt viga väikelaps, kes batuudi alla puges ja kelle pahaaimamatult hüppama läinud teine laps vigaseks hüppas. Võib-olla on ka Eestis mõni laps nii viga saanud, aga siiani pole sellest lihtsalt räägitud.

Kas tuleb oodata järgmist õnnetust, enne kui seda tegema hakatakse? Ainult lastevanemate ettenägelikkusele ei saa loota, sest nagu ütleb Murphy seadus, pole võimalik teha laste- ja lollikindlaid asju, kuna mõlemad on hämmastavalt leidlikud.