Lepik: kas kärpida või kulutada?

Kristjan Lepik Foto: Toomas Huik

Lääneriikide meediaruumis käib kõva diskussioon - kuidas on raskel ajal riikidel õige käituda kas riigi kulutusi kärpida või hoopis täiendavalt kulutada? Lääne majanduste struktuurseid probleeme arvestades, tuleks pigem kärpida, tõdeb Tarkinvestor.ee asutaja Kristjan Lepik oma analüüsis.

Ajad on erakordsed ning seetõttu on ka ajaloost paralleeli raske situatsioonile tuua, mis ühtlasi tähendab, et määramatus tuleviku suhtes kõrge ning maailma majandusteadlaste vahel käib sel teemal väga emotsionaalne arutelu. Kerkis Eestiski see teema eelmisel nädalal tugevamalt üles - president Ilvese kriitiliste kommentaaridega majandusteadlase Paul Krugmani suhtes. Seega väärib see teema põhjalikumat artiklit, kuna maailma majanduse edasine käekäik sõltub nendest valikutest palju.

Milline on haigus ja milline peaks olema ravi?

Kohe alguses ütleksin ära, ei ole ühest vastust «kulutamine või kärpimine?» küsimusele. Sest see sõltub väga konkreetse riigi majanduslikust olukorrast ja tervisest. Ehk et tegelikult me peaks kõigepealt hindama seda, milline on riigi majanduse tervis ning alles seejärel määrama ravi. Üldiselt olen ma nõus Keynesi lähenemisega, et heal ajal võiks riik sääste koguda (eelarve ülejäägis) ning raskemal ajal riik majanduse jahtumist toetada kulutuste tõstmisega. Kuid tuleb ka mõista, et need kaks käivad käsikäes - kui heal ajal sääste ei ole kogutud, siis on raskem ka kehval ajal kulutusi tõsta. Ja see on suuresti just lääneriikide probleem - 2003-2007 buumi ajal olid enamike lääneriikide riigieelarved siiski miinuses.

Mulle väga meeldis Kenneth Rogoffi ja Carmen Reinhardi raamat «This Time Is Different: Eight Centuries of Financial Folly» - selles raamatus on kirjeldatud ajaloolisi riikide kriise ja mulle. Ning nende seisukoht on, et kui riigi võlakoorem SKT suhtes kerkib üle 90 protsendi, siis on intressikulude kasvu ja turgude mure kerkimise tõttu see üsna kriitiline tase, kust edasi võlakoorma vähendamine muutub keeruliseks ja hakkab pidurdama majanduse arengut. Ning see on tase, millest üle on läinud enamus PIIGS (Euroopa murelapsed Portugal, Iirimaa, Itaalia, Kreeka ja Hispaania-toim.) riike ning ka USA.

Seega - «kärpimine või kulutamine?» küsimusele vastamiseks on üks oluline tegur riigi võlakoorma tase. Strukturaalne või tsükliline probleem? Majandus liigub ikka tsüklitena, parematele aegadele järgnevad halvemad. Seega väga oluline on mõista, kas majanduse jahtumine on lihtsalt majandustsükli halvem külg või on tegemist tõsisema probleemiga. Kui jällegi tervisega paralleel tuua, siis kui koos sügisega saabub kõva köha, siis tuleks vaadata kas see on lihtsalt külmetus või on tegemist raskema tõvega, mis nõuaks näiteks antibiootikumide võtmist ja ehk isegi suitsetamisest loobumist. Esimene olekski tsükliline probleem, mille lahendus kergem, teine on strukturaalne probleem, kus vajalik teha põhjalikumaid muutusi. Ka selle üle maailma majandusteadlased praegu palju vaidlemas - kui haiged on lääneriigid? Kas haigus on tsükliline või strukturaalne? Mina olen veendumusel, et tegemist on strukturaalse veaga - olukorra ravimiseks on vajalik teha ulatuslikke reforme.

  Millised strukturaalsed vead?

Kui vaadata pealkirju, siis suurim lääneriikide probleem täna on miinuses riigieelarved (ehk kulutatakse rohkem kui teenitakse) ning pidevalt kerkivad riikide võlakoormad. Kuid mis on selle taga? Esiteks on oluline põhjus see, et elanikkond vananeb ning üha suurem osa riigi kuludest läheb sotsiaalkuludele. See on toonud kaasa ka selle, et praeguse kriisi järel on üha raskem saada riigieelarveid uuesti tasakaalu lähedale. Teine suur probleem lääneriikide jaoks on tööturuga seonduv. Eurotsooni riikide tööpuudus on 11 protsenti ja USA oma 8,2 protsenti. Need numbrid on väga palju kõrgemad ajaloolisest keskmisest.

Tõsi, majanduse jahtumisega koos kasvab alati ka tööpuudus. Kuid seekord ei ole asi ainult selles tsüklilises teguris, vaid tegu on ka strukturaalse probleemiga. Sest kui lähemalt vaadata, siis on siin üks süüdlane globaliseerumine - viimase kümnendi jooksul on palju töökohti viidud lääneriikidest arenevatele turgudele, kuna seal on tööjõukulu odavam. Ning 2008-2009. a. kriisiga see protsess võimendus, kuna ettevõtted olid sunnitud kulusid kärpima ning tööjõud oli üks viis selle tegemiseks.

Teine viis ettevõtetel kulude kärpimiseks on automatiseerimine - üle maailma on üha rohkem näiteid sellest, et ettevõtted asendavad inimesi robotite ja muude masinatega. Kahtlemata on tehnoloogiline progress tore, kuid see tähendab ka töökohtade vähenemist. Kui arenevatesse riikidesse töökohtade viimine liigutas neid geograafiliselt, siis automatiseerimine kaotab töökohad üldse süsteemist. Ehk et täna maailma 7 miljardi inimese jaoks töökohti piisaval enam ei ole ning kasvab üha enam konkurents töö tegemise peale.

Ning siin jõuamegi mu meelest peamise lääneriikide «haiguseni» - riikide konkurentsivõime on halvenenud. Esiteks on kõrged sotsiaalkulud tõstmas maksukohustust iga töötegija kohta ning teiseks on nende töötegijate konkurentsivõime halvenenud. Kui võtta kasvõi Kreeka ette, siis ka nende probleem peitub sealsamas - heal ajal kulud pidevalt tõusid ja riigi konkurentsivõime nõrgenes.

Kuidas ravida?

Sellise nõrgenenud konkurentsivõime raviks on kolm olulisemat võimalust:
a) Kulude alandamine ehk kärpimine - see puudutab nii töötasusid kui ka pensione.
b) Efektiivsuse tõstmine - kui suuta oluliselt tõsta näiteks ühe töötaja efektiivsust, siis on võimalik ka hakkama saada ilma kärpimiseta. Kahjuks on arenenud ühiskondades selline kiire efektiivsuse tõstmine väga raske, see on pikk protsess.
c) Valuuta devalveerimine - see puudutab siis riike, kellel on võimalik oma valuutat ise juhtida, eurotsooni riigid seda ise teha ei saa.
d) Protektsionism - mitte võimaldada lääneriikide ettevõtetel kasutada arenevate riikide odavat tööjõudu ning piirata sealsete kaupade importi. Väga halb lahendus maailma majanduse jaoks tervikuna, kuid paraku on selle kasutamise riskid kasvanud.

Siia tahaks paljud lisada ka riigi kulutuste tõstmise raskel ajal. Jah, tuleb nõus olla, et lühiajaliselt see toetab majandust. Kuid see sobib siis, kui probleem on tsükliline. Lääneriikide strukturaalse konkurentsivõime probleemi puhul ei ravi see kuidagi põhilist haigust, ehk isegi halvendab seda. Justkui jalaluumurru puhul kipsipaneku asemel pidevalt valuvaigisteid ja antidepressante peale võtta. Täpselt sama puudutab ka rahatrükki, lühiajaliselt turgutab, kuid põhiprobleemi kuidagi ei ravi, pigem isegi halvendab.

USA impeeriumi vajumine

USA suhtes on analüütikud täna palju positiivsemad kui Euroopa suhtes. Kuid sageli juhtub see, et kui ühes maailma piirkonnas on kriis, siis ei märgata nii palju probleeme teise riikide puhul. Kui me võtame USA riigieelarve ülisuure defitsiidi (-9 protsenti SKTst) ning 100 protsendini kerkinud riigivõla SKT suhtes, siis probleemid on väga tõsised. Suured riiklikud kulutused raviteenustele ja maailma konkurentsitult suurimad sõjalised kulutused on toonud kaasa selle, et USA riigieelarvet tasakaalu lähistele lähema viie aasta jooksul mingit lootust küll saada ei ole.

Ma arvan, et USA impeeriumi tipp oli aastas 2000. Siis lõhkes tehnoloogiamull ning 2003-2007 kosumine tuli juba suuresti laenukoormuse kasvu ja kinnisvaramulli toel - sisuline kasv oli juba ära vajunud. Kuid ajaloost on palju näiteid selle kohta, et impeerium ise tunnistab oma vajumist viimasena, seni üritatakse kõikvõimalike meetmetega oma positsioone hoida. Praegu on need meetmed siis rahatrükk ja riiklik kulutamine. Kõigi tähelepanu on täna Euroopa võlakriisil, kuid ma usun et lähiaastad toovad sarnaseid probleeme ka USAs. Kuid siis pole ei IMFil ega kellelgi teisel piisavalt vahendeid, et päästvaid abipakette osutada.

Kokkuvõte

Võib öelda, et lääneriikidele käib tänane heaolumudel üle jõu - enam ei suudeta tegelikult seda üleval pidada. Vajalik oleks sotsiaalseid kulutusi kärpida (pensionid, raviteenused) ning muuta tööturgu efektiivsemaks. Kuid selle vastu öeldakse, et see jahutab majandust. Jah, kuid haigus on süsteemis tõsine ning seda on vaja ravida. Lääneriikide tolerants ravi suhtes on paraku hea eluga ülimadalaks läinud, kaks kvartalit miinuses majanduskasvu toob juba paanika. Siin tuleb mõista, et ühtegi kiiret ja mugavat lahendust siiski ei ole. Ning ravi edasilükkamine teeb reeglina kogu raviprotsessi kulukamaks ja kallimaks. Vaadake kasvõi Jaapani näidet - viimased kaks kümnendit paigalseisu ning üks peamisi põhjusi on see, et ei tegeletud kriisi tekkimisel ravi ja reformidega, vaid prooviti samamoodi jätkata.

Seega globaalse majanduse tervist vaadates - lääneriikide jaoks oleks pikaajalist kasvu otsides vajalik «kärpimine või kulutamine?» valikust valida just esimene, kuna riigifinantside seis on juba piisavalt halb. Näiteks Hiina puhul jällegi võiks õigeks pidada riiklikku kulutamist majanduse jahtumisel, kuna nendel on parema riigifinantsiga selleks võimalus.

Jah, nii Euroopa kui USA puhul on võimalik valida ka kulutamine (ja rahatrükk), USA saab näiteks testida, kas finantsturud kaotavad nende suhtes kannatuse kui riigivõlg jõuab 120 protsendini või 140 protsendini. Kuid see ei oleks risk mida oleks mõistlik võtta ning seetõttu peaksin mõistlikumaks selle ebameeldiva kärpimisega maadlemist. Kuid paraku nii poliitikute kui valijate hulgas on suur hulk toetamas lühiajaliselt mugavamat kulutamist. Kas valitakse mugavus ja vajalike reformideni jõutakse samal ajal kui Kreeka - liiga hilja?