Rahareform 20: eestlaste uus elu kümne euroga

Järjekord rahavahetuspunktis Väike-Õismäel Tallinnas 20. juunil 1992. aastal. Igale Eesti inimesele vahetati kuni 1500 rubla vastu 150 krooni. Foto: Peeter Langovits

Omaaegse rahareformi komitee liikme, praegu Eesti Panga presidendi Ardo Hanssoni sõnul ei olnud Eesti 1992. aasta rahareformi õnnestumine sugugi ette teada. «Tagantjärele kiidame küll, aga kartusi oli väga palju,» meenutab ta.

Te saite rahareformi komitees Rudolf Jalaka asemel liikmeks paar nädalat enne reformi, kuid tegelikult olite nende asjade juures juba varem?

Alguses olin kaasatud pigem eraviisiliselt. Elasin Helsingis, käisin Eestis ning rääkisin inimestega Eesti Pangas ja mujal. Ametlikuks muutus see siis, kui Tiit Vähi kutsus 1992. aasta märtsis mind enda juurde alaliseks rahareformi nõunikuks. Põhitöö käis Eesti Pangas ja mind oli samal ajal nimetatud ka reformikomitees asendusliikmeks. Rahareformi komiteesse nimetatigi algusest peale kuus inimest, see tähendab, et igaühele oli asendusliige.

Kus rahareformi komitee tegelikult kokku sai?

Põhiliselt Tiit Vähi kabinetis. (Toompea lossis, praegu on seal riigikogu esimehe kabinet – toim.) Tegelik töö käis Eesti Pangas, mis tollal asus Suur-Ameerika tänavas (praegune rahandusministeeriumi maja, kus Eesti Pank kasutas paari korrust – toim).

Rahareformi kuupäev oli rangelt salastatud, isegi juuni keskel ei olnud 20. juuni kuupäeva veel avalikult teada. Miks seda saladust vaja oli?

Kui kuulutada välja mingi kuupäev, siis tuleb kindel olla, et sel päeval on võimalik kõik läbi viia. Tol ajal olid ettevalmistused veel käimas. Ka poolikult ei saanud seda avalikustada – et ütleme küll kuupäeva, aga ei ütle detaile selle kohta, kuidas reform toimub. See oleks võinud paanikat tekitada. Inimesed kartsid, et Eestisse hakkab tohutuid summasid sisse voolama, mida tahetakse konverteerida.

Mida pikemalt ette teatada, seda rohkem võis tekkida spekulatiivset tegevust. Parem oli tulla välja viimasel minutil. Samas, kuna rahareformi korraldamises osales 16 000 inimest, päris saladuseks see ikkagi jääda ei saanud. See oli rahva seas suhteliselt selge, et see kunagi juunis toimub.

Alles 17. juunil pandi lõpuks paika, kuidas reform tegelikult aset leiab. Rahareformi komitee otsustas dekreediga number 030, millal Eesti kroon kehtima hakkab ja mis selle vahetuskurss on. Kui kaua teie sellest varem teadsite?

Paar päeva enne. Toona kõikus rubla kurss Saksa marga suhtes 70–80 vahel. Selles vahemikus tuli ka meil kurss valida ning otsustati pigem 80 poole, et jääks n-ö veidi varu ja saaks vältida spekulatsioone.
Kui lõplikud otsused sündisid vahetult enne rahavahetuse algust, siis ka rahareformi põhimõtted määrati ju kindlaks suhteliselt kiiresti samal, 1992. aasta kevadel? Teie tõite selleks Eestisse majandusteadlase Jeffrey Sachsi.

Aitasin sellele kaasa, kuna ta oli mu doktoritöö nõuandja, ning ma töötasin ise Helsingis tema juhitud projektiga. Tal oli võimalik paariks päevaks Eestisse tulla ja minu meelest see oli päris oluline.

Igasuguseid ideid oli ju aastaid arutatud – kas teha kroon ujuva kursiga või fikseeritud kursiga ja mis alusel täpselt. Selle visiidi käigus sai paarile leheküljele kirja reformi kondikava või kontseptsioon, kus olid ka valuutakomitee põhimõtted.

Me otsisime sellist reformivarianti, mis oleks reaalselt teostatav ja mis oleks kooskõlas Eesti haldusvõimekusega. See oli nagu välk, mis järsku sisse lõi – et niiviisi saame edasi liikuda.

Valuutakomitee mõtte pakkus siis välja Jeffrey Sachs?

Ei olnud nii, et just tema seda ütles, vaid pigem pakuti see nende arutelude käigus välja ja siis kahe päeva jooksul see mõte kristalliseerus. Tegelikult oli sarnaseid ideid ka varem olnud. Siim Kallas oli näiteks pakkunud kullastandardit, mis oli üsna valuutakomitee sarnane põhimõte.

Kes neil aruteludel Sachsiga veel osalesid?

Paar inimest oli IMFi missioonist, kuid põhiliselt olime seal mina, Siim Kallas, Tiit Vähi, Enn Teimann, veel mõned Eesti Panga töötajad. Võib-olla kümmekond inimest. Ühel õhtul istusime kõik Sub Monte restoranis ja siis oli just niisugune moment, kus sai selgeks: nüüd teeme nii. Kuid muul ajal käisime ja kohtusime erinevate inimestega. Eestis oli kohal ka Sloveenia peaministri majandusnõunik, kellel oli just seal mõni kuu varem läbi viidud rahareformi kogemus olemas.

Kas valuutakomitee kasuks rääkis see, et Eesti Pank polnuks lihtsalt võimeline ujuva rahakursiga süsteemi juhtima?

Fikseeritud kurss läbi valuutakomitee on kõige lihtsam – valuutat lihtsalt vahetatakse. See ei ole ka päris lollikindel, aga ikkagi lihtsaim süsteem.

Ujuva kursiga muidugi olnuks ka võimalik reformi teha. Lätlased ju tegid. Kuid siis olnuks riskid suuremad ja pidanuks kurssi aktiivselt mõjutama.

Teine kaalutlus oli see, et paljud ettevõtted olid tol ajal raskustes. Meil oli vaja reeglit, mis kaitseks keskpanka surve eest – et oleks väga selge, et keskpank ei tohi valitsust ega ettevõtteid krediteerida, vaid üksnes emiteerida kroone Saksa markade vastu.

Nii-öelda klassikalise rahapoliitika puhul oleks võinud Eesti Pank sattuda tohutu surve alla. Igaüks võinuks siis öelda, et mul on praegu vaja, et tehtaks seda ja seda.

Kindel reegel ei ole igas olukorras alati kõige parem, aga meil oli tarvis kindlustunnet ja kõige hullemate variantide välistamist.

Millest tulenes valik, et kroon seoti just Saksa marga külge?

Arutatud oli ka seda, kas siduda kroon näiteks eküüga (toonane arvestuslik ELi rahaühik – toim) või USA dollariga. Kuid Saksa mark tundus selles mõttes parem, et sellest seosest on lihtsam aru saada kui seosest valuutakorviga.

Tol ajal ringles Eestis ilmselt rohkem Ameerika dollareid kui Saksa marku. Saksa marka polnud tõenäoliselt paljud näinudki, kindlasti olid Soome margad või dollarid palju tuttavamad.

Kuid samas oli Eestis suund juba Euroopale. Tulevikku ja meie Euroopa perspektiivi vaadates oli Saksa mark parem – hoolimata sellest, et tol ajal olid Eesti majanduslikud sidemed Lääne-Euroopaga alles napid.

Tuli ka otsustada mõõtkava küsimus, kui suur rahaühik ühest kroonist teha. Miks just kaheksa krooni vastu pidi saama ühe Saksa marga?

Krooni kupüürid olid juba varem tellitud. Meil tuli silmas pidada, et nendest ka jätkuks. Kui me valinuks kümme korda suurema või väiksema mõõtkava, võinuks tekkida olukord, et kas kõik rahatähed olnuks liiga suured või vastupidi, ei jätkunuks trükitud rahast.

Niisiis puhtalt arvutusloogika – meil on nii palju rahatähti tellitud ja nii palju oleks vaja neid käibesse lasta? Muid kaalutlusi ei olnud?

Oleks võinud ka ühe krooni saja rubla vastu vahetada, siis olnuks 0,8 krooni üks Saksa mark. Lõpptulemus olnuks ikka täpselt sama.

Koos krooni tulekuga otsustati ka majanduskeskkonda muuta – käibemaks tõusis kümne protsendi pealt 18 protsendile.

Ühtlustati ettevõtte tulumaksumäära, tõsteti üksikisiku tulumaksu ja käibemaksu. Põhjus oli selles, et riigirahandus oli tol ajal veidi tasakaalust välja liikumas. Nagu praegu teame, on tugeva raha aluseks ka tugev fiskaalpositsioon. Kui me kuulutame välja fikseeritud kursiga tugeva raha, aga fiskaalpositsiooni küsimusega üldse ei tegele, siis ei ole selline süsteem tasakaalus ning võib lõpuks laiali lennata. Riik oleks läinud viivistesse ega oleks suutnud oma kulusid katta.

See, et jätkusuutlik reform nõuab ka riigi rahanduse korrastamist, oli IMFi poolt meile väga hea nõuanne. Nad ütlesid, et on valmis meie reformi toetama, kui see on tagatud korraliku fiskaalpoliitikaga.

Tol ajal tundusid IMFi seisukohad väga olulised, kuid algul ei olnud nemad Eesti rahareformi osas üldse entusiastlikud.

Nende positsioon oli, et oodake veidi ja valmistage rohkem ette. See polnud ametlik nõuanne, vaid pigem kehakeel, mis kõikjal väljendus.

Rahareformi komitee ise oli selline tänapäeva olukorras üpris mõeldamatu organ – troika, kes otsustas tähtsaid küsimusi dekreediga. Demokraatlikuks seda vist nimetada ei saa?

See tugines riigikogu otsusele, mis andis komiteele suured volitused. Muidugi oleks võinud ka teisiti suhtuda ja jätta komiteele ainult kitsa küsimuste ringi. Kuid see oli revolutsiooniline aeg. Võib-olla küll, et tänapäeval seda ette ei kujutaks.

Mida te komitees kõige rohkem kartsite? Mis asjad oleks saanud rahareformiga untsu minna?

Logistika oli üks asi. Alati võib olla midagi kahe silma vahele jäänud. Teiseks puudus Eestil oma rahapoliitika kogemus. 20. juunist peale tuli hakata ise toimetama ja ise vastutama.

Kas oli ka see küsimus, et kas rahvas üldse hakkab uut raha usaldama?

Eesti krooni kasutamine tehti kohe kohustuslikuks, et see tõrjuks teised valuutad kõrvale. See pidi aitama veidi kiiremini varasemast olukorrast üle saada.

Te mõtlete seda, et ametlikult kehtis Eestis enne rahareformi rubla, kuid majandus toimis paljuski dollarite ja Soome markade peal?

Seda oligi peaaegu võimatu ette kujutada, et margad ja dollarid kaovad ning kõik aktsepteerivad meie uut raha. Alguses, esimestel päevadel ja nädalatel, oli ka kõhklusi. Ma sõitsin ka Eestis ringi ja inimesed polnud alguses kuigi rahul. Neile vahetati 150 krooni ja sellega pidi algama uus elu. Võimalik, et pärast seda esialgset eufooriat meie kroonist oli ka väike pettumus.

Tagantjärele me kiidame küll, aga algul oli ikkagi kartusi ka. Mõned kirjutasid, et vaatame, aasta pärast on kroon veel nõrgem kui rubla. Ma ei usu, et õnnestumine oli ette teada. See praeguses rahas kümme eurot, millega uut elu alustada, oli lihtsalt tollane reaalsus.

Kas oleks saanud üleminekut pehmendada?

Läti ja Leedu tegid ju veidi teisiti, oma vahevaluutade ja ujuva kursiga. Lõppkokkuvõttes on ka neil suhteliselt hästi läinud. Kuid lõpuks valisid nad ikka meie omaga sarnase süsteemi, nad lihtsalt jõudsid selleni hiljem. Eestis oli kõige radikaalsem lähenemine ja tõenäoliselt algul andis see ka lisastiimuli majandusele. Intressimäärad langesid kiiresti.

Üks asi, mida on palju korratud: kroon devalveeriti rahareformi käigus üle ja tehti kunstlikult liiga odavaks. Kas olete sellega nõus?

Ma ei usu seda. Turukurss oli võib-olla umbes 75–76 rubla Saksa marga eest ja kui me paari protsendi jagu ka tegime selle nõrgemaks, 80 rubla marga eest, siis see ei olnud mingi suur muutus.

Mina pidasin väga riskantseks minna turule vastupidises suunas, teha tugevam kurss ja loota, et tekib usaldus ning ei tule raha väljavoolu. Oli õige luua teatud varu, et reform kindlasti tehtud saaks ja õnnestuks, selle asemel et katsetada tugevama kursiga. Kui see oleks kohe esimestel kuudel liiva jooksnud, oleks meil riskid olnud väga suured.

1992. aasta sügisel tabas Eestit sisuliselt pangandussüsteemi kokkuvarisemine. Kas ka sellele aitas kaasa rahareformiga tulnud karm uus poliitika? Võib-olla rublaga jätkates suutnuks need pangad veel mõnda aega püsida?

Varem või hiljem oleks nendega sama juhtunud. Toona teenisid pangad päris palju valuutaoperatsioonide pealt, ka rubla devalveerumise arvelt. Sisuliselt teeniti emissiooni pealt, aga järsku lõigati see tuluallikas ära. Tegelikult oli sarnane panganduskriis ka näiteks Lätis veidi hiljem.

Võib vist öelda, et Eesti oli krooni kehtestamisel suhteliselt ettenägelik, sest kuni euro kasutuselevõtuni sisuliselt muudatusi meie rahasüsteemis ei tehtud.

Selles mõttes küll, et me saime kõik üleminekud ära teha sujuvalt, euro tulekuga kaasa minna ja eurole lõpuks ka üle minna. Lätis ja Leedus oli algul SDR ja dollar, nad pidid tegema rohkem muudatusi. Eestis oli ka rahasüsteem nii jäigalt üles ehitatud – devalveerimise võimalus oli seadusega sisuliselt ära lõigatud.

Rahareformi kronoloogia
• November 1989 – november 1990
Valmistatakse ette kaks oma rahale ülemineku kontseptsiooni: Eesti Panga (Rein Otsasoni juhtimisel) ja valitsuse (nõunik Bo Kragh’ juhtimisel) kontseptsioon.
• 1. jaanuar 1990
Tegevust taasalustab Eesti Pank, mille esimene president on Rein Otsason.
• 12. aprill 1990
Eesti Pank sõlmib lepingu firmaga USBC kroonide trükkimise kohta (neist lähevad hiljem käiku 1- ja 2-kroonised).
• 27. märts 1991
EV ülemnõukogu moodustab rahareformi komitee koosseisus peaminister, Eesti Panga president ja üks sõltumatu teadlasest liige.
• 10. mai 1991
Eesti sõlmib kroonide trükkimise kohta uue lepingu firmaga Thomas de la Rue, kes valmistab kroonide suuremad nominaalid kuni 500seni.
• September 1991
Otsason lahkub erinevate skandaalide tagajärjel ametist. Keskpanga presidendiks saab Siim Kallas.
• 23. jaanuar 1992
Ülemnõukogu eraldab Eesti Panga bilanssi 150 miljoni USA dollari eest kasvavat metsa, mis esialgu peab täitma valuutareservi ülesannet.
• 27. jaanuar 1992
Saavutatakse kokkulepe Suurbritannia valitsusega Inglise Pangas deponeeritud 4 813,4 kilo kulla tagastamise kohta Eestile. Hiljem saab Eesti tagasi ka USAs deponeeritud kulla.
• 20. mai 1992
Ülemnõukogu võtab vastu rahaseaduse ja seaduse Eesti krooni tagamise kohta.
• 25. mai 1992
Eestist saab IMFi liige.
• 11. juuni 1992
Ülemnõukogu nimetab rahareformi komitee liikmeks Ardo Hanssoni, kes asendab Rudolf Jalakat. Teised liikmed on peaminister Tiit Vähi ja Siim Kallas.
• 17. juuni 1992
Rahareformi komitee võtab vastu dekreedi rahareformi läbiviimisest.
• 19. juuni 1992
Kell 21 kuulutatakse rahareformi toimumine avalikult välja. Rahareformi komitee tõstab käibemaksu 18 protsendini ja üksikisiku maksimaalseks tulumaksumääraks kehtestatakse 50 protsenti.
• 20. juuni 1992
Kella 4st hommikul kehtib Eestis kroon.
• 20. juuni 1992
Rahavahetuspunktid avavad uksed, jäädes avatuks 22. juuni kella 22ni. Kõigile vahetakse kuni 1500 rubla vastu 150 krooni. Raha vahetas 1 096 706 Eesti elanikku ehk 70,4 protsenti elanikest. Keskmiselt vahetati igaühe kohta 136,41 krooni.
• 22. juuni 1992
Viljandi Ugala teatris toimub krooniball.
• 17. november 1992
Eesti Panga nõukogu kehtestab moratooriumi kolmele pangale: Balti Ühispangale, Tartu Kommertspangale ja Põhja-Eesti Aktsiapangale. Hiljem Tartu Kommertspank sundlikvideeritakse.
• 14. jaanuar 2011
Eesti krooni kehtimise viimane päev. Sõjajärgne kroon oli Eestis kehtiv raha 18 aastat, kuus kuud, 25 päeva ja 20 tundi. Praegu on Eestis ainus kehtiv maksevahend euro, kuid inimestele kätte jäänud kroone vahetatakse keskpangas piiranguteta.
Allikad: «Eesti rahareform 1992»
AS Postimees, Tartu 1997; ajaleht Postimees