Eesti karm reform oli rublatsoonis erandlik

Illustratsioon: graafika: Silver Alt

Eesti tegi 1992. aasta aprillis Lätile ja Leedule ettepaneku viia rahareform läbi ühekorraga, kuid seda ettepanekut ei võetud vastu. Mõlemad lõunanaabrid hakkasid juba mais kasutama rublaga paralleelset maksevahendit ehk nn vaheraha.

«[Leedu toonane peaminister Gediminas] Vagnorius ütles, et Leedu ei saa mingi juhul veel reformi teha, sest nende ettevõtetel on Venemaaga liiga tihedad sidemed. Lätlased aga ütlesid, et nad vaatavad, kummal naabril paremini läheb, ja vastavalt nii teevad,» rääkis toonane peaminister Tiit Vähi raamatus «Eesti rahareform 1992», mille Postimees andis välja reformi viiendaks aastapäevaks 1997. aastal.

Eestis oli samuti arutatud erinevaid variante. Üks põhjus oli praktiline – rublatsoonis valitses krooniline sularahapuudus. Tegelikus elus oli sularaharublal märksa suurem väärtus kui nn ülekanderubladel.

«Sularahapuudusest oli teateid terve rublatsooni ulatuses ja selle iseloom oli eri riikides rabavalt sarnane,» kirjutas 1995. aastal oma ülevaates endise Nõukogude Liidu rahandusliku pärandi kohta USA North Carolina ülikooli majandusprofessor Patrick Conway. «Tootmisettevõtete ja valitsuste ligipääs sularahale oli piiratud [---] ja nad ei saanud maksta palku ja pensione sularahas. [---] Probleemi teravdas kiire hinnatõus rublatsoonis.»

Naabrite vaheraha

Eesti jaoks oli enne reformi üks võimalus kasutada ära valmistrükitud ühe- ja kahekroonised, võrdsustades need mõne suurema rublanominaaliga. Seda siiski ei tehtud, vaid võeti suund kohe karmimale reformile. Lätis ja Leedus kasutusele võetud rublis ja talonas lasti seevastu käibele rublaga kõrvuti, üks ühe vastu. Esialgu toimus nende ringlus paralleelselt ning ka üleminek hilisemalt latile ja litile ei olnud järsk – vahetuseks jäeti Leedus 1993. aastal üle kuu aja, Lätis koguni mitu kuud.

Nn vaheraha ei olnud sugugi aga vaid Lätile ja Leedule iseloomulik otsus. Ukraina võttis kasutusele karbovanetsid, mis jäid kasutusele pikaks ajaks, 1996. aastani. Valgevene kehtestas oma rubla, mida paberrahal olnud loomapiltide järgi hakati kohe kutsuma «jänkudeks».

Erinevalt Eestist oli Lätis ja Leedus kasutusele võetud uuel rahal ujuv vahetuskurss, mis viis läbi kõikumise revalveerumiseni. 1994. aastal sidus Läti oma lati IMFi valuutakorviga SDR, Leedu aga USA dollariga.

Seega olid Nõukogude võimu alla kuulunud riigid rublatsoonist põgenemas ja näis, et Venemaa jääb kogu selle väärtust kaotava sularahamassiga üksi. Seepärast tuli ka Vene valitsusel end sellest lahti haakida: 24. juulil 1993 teatas Vene keskpank, et kõik 1992. aastani emiteeritud sularaharublad on sisuliselt otsekohe kehtetud, kehtima jäid ainult 1993. aasta Vene rublad ning kõik mündid alates 1961. aastast.

Korduvad vahetused

Teisi veel rublatsooni jäänud riike tabas selline käik täieliku üllatusena. Conway sõnul kiirendas see otsus SRÜ riike rublatsoonist lahkuma.

Kui mitte lugeda Eesti üleminekut eurole rahareformiks (ametlikult on eelistatud seda nimetada vääringu vahetuseks), võib meid pidada endise rublatsooni riikidest ka selles mõttes erandlikuks, et paljudes neist on inimestel tulnud rublajärgselt ka viimase paarikümne aasta jooksul korduvalt raha vahetada.

Näiteks 1992. aastal manati kasutusele võtnud Aserbaidžaan lasi 2006. aastal käibele nn uue manati, üks uus raha võrdus 5000 vana rahaga. Valgevene tegi sama oma «jänkudega» 2000. aastal, asendades tuhat vana rubla ühe uue rublaga.

Eesti kroon aga püsis kogu kehtivusaja ühesugusena, selle väärtus Saksa marga (ja hiljem euro) suhtes jäi täpselt samaks iga päev.

Rahareformiaegne Eesti Panga rahapoliitika osakonna peaspetsialist Kalev Kukk ütles raamatus «Eesti rahareform 1992»: «Eesti kroonil ja kroonil Eestiga on õigupoolest läinud paremini, kui seda ka kõige optimistlikumais lootustes ja teooriaski eeldada võis.» Kroon finišeeris sama kindlalt kui alustas, olles ringelnud Eesti elanike taskutes üle 18 aasta.