/nginx/o/2012/06/19/1175128t1h680f.jpg)
Toomas Annuse kaitsja Leon Glikman ütles peale maadevahetuse protsessi viimast istungit Postimehele antud intervjuus, et Eesti kriminaalmenetluse süsteem baseerub nõukogulikul mudelil ning ei taga poolte võrdsust. Samas rõhutas ta, et hoolimata sellest langetati objektiivne otsus.
Vastab vandeadvokaat Leon Glikman
Kuidas hinnata Eesti õigussüsteemi maadevahetusprotsessi taustal?
Eesti kriminaalmenetluse süsteem rajaneb seadusel ja praktikal. Seadus baseerub nõukogulikul mudelil ega taga poolte võrdsust. Vaatamata süüdistuse kasuks kreeni kallutatud seadusele, kindlustas kohus nii palju, kui see oli tema võimuses, objektiivse menetluse. Siiski oleksin soovinud jälitustoimikutega tutvumist. Õnneks on kohus seadnud jälitustegevuse seaduslikkuse põhjendatud kriitika alla.
Kuidas hindate kohtuniku pädevust?
Kummastav küsimus, kõrgelt hindan. Tegemist on vist ainsa kohtunikuga, kelle pädevust on ajakirjanduses järjepidevalt kahtluse alla seatud. Selline foon loodi ajakirjandust eksitades süüdistust toetava massiivse meediakampaania osana, põhjusel et kohtunik oli objektiivne, tagas võistleva menetluse ega tantsinud prokuratuuri taktikepi järgi. Kohtunik Lõõnik on staažikas jurist, kellele on usaldatud suuremahulisi keerukaid kriminaalasju. Kohus on väga põhjalikult tõlgendanud seadust, tuues välja KAPO ja prokuratuuri tegevuse vastuolu seaduse, põhiseaduse ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga.
Arvestades asja mahtu, suutis kohtunik asja märkimisväärse kiirusega läbivaadata. Lisaks unustatakse, et otsuse tegi kolmeliikmeline kohtukoosseis. Rahvakohtunikud, kes on tavalised korralikud inimesed rahva hulgast, jõudsid samadele järeldustele. On imetlusväärne, et kohus säilitas objektiivsuse vaatamata avalikult teadaolevatele surveavaldustele. Kindlasti on see, mida avalikkus teab, vaid jäämäe ülemine tipp. Kui süüdistus oleks nii raudkindel, siis puuduks kohtu menetlusväliseks mõjutamiseks vajadus. Seega, tunnustan kohtuniku sõltumatust.
Kas maadevahetusprotsessil on ka mõju Eesti õigussüsteemile?
Ilmselt on tegemist kõige mahukama asjaga Eesti ajaloos. Kogu menetlus on kestnud ligi 8 aastat, millise aja jooksul on mu klientide põhiõigusi rikutud. Kindlasti tehti põhjalikult läbikaalutud otsus. Kohus on kolme aasta jooksul jälginud menetlust vahetult, viibinud ca. 120 tunnistaja ülekuulamise juures, jõudes ühehäälsele siseveendumusele, et mu kliendid pole süüdi. Dokumentide või ajakirjanduslike kajastuste lugemine ei saa asendada sellist pikaajaliselt väljakujunenud vahetu siseveende alust.
Prokurörid viitasid edasikaebamisele veel enne, kui nad olid otsuse läbi lugenud. Tekib küsimus, kuidas saab teise astme kohus pelgalt dokumentide lugemise põhjal kummutada nende kohtunike siseveenet, kes on kolme aasta jooksul kogu tõsielulist menetlust vahetult jälginud. Prokuratuur võiks edasikaebamisest loobumise näol ka maksumaksjale halastada. Muuseas, demokraatlikes riikides pole õigeksmõistev otsus kaevatav või see on kaevatav vaid väga piiratud alustel -ja seda ainuüksi lihtlabasel põhjusel, et riigil on juba tekkinud põhjendatud kahtlused süüdioleku suhtes.
Kuigi mu klientide õigusi on 8 aastat järjest rikutud ja kohtuotsus ei hüvita kaotatud aastaid, majanduslike võimaluste kaotamist, ega tervist, püüan mõelda positiivselt. Esiteks loodan, et prokuratuur mõtleb edaspidi inimeste saatustele ja majanduslikele tagajärgedele, enne kui ta annab kohtusse ilmselgelt põhjendamatuid asju.
Ma pole 30-aastase advokaadistaaži jooksul, millest 10 jäävad veelgi kiuslikumasse nõukogude aega, kogenud niivõrd tõendamata asja. Teiseks, ehk aitab otsus veidigi hajutada majandust pärssivat hirmufooni, mille all pea kõik vähegi aktiivsemalt käituda soovivad inimesed siin riigis kannatavad. Ja veel – kuigi ma pole jõudnud otsust läbianalüüsida on selge, et selles on põhjalikult käsitletud jälitustegevuse temaatikat, mille ma tõstatasin juba menetluse alguses.
Riigis, kus isegi peaminister viitab totaalpealtkuulamisele, ei ole jälitustegevusega asjad korras.