Kristjan Hänni: kus peitub tuleviku võti?

Kristjan Hänni Foto: Postimees

Konkurentsivõime sisu ei ole ainult devalveerimine või palkade alandmine. Tuleviku võti peitub toodetes ja teenustes, mille hinda me saame ise kujundada, kinnitab Kawe Kapitali partner Kristjan Hänni.

Järgneb Kristjan Hänni kommentaar:

Üleskutsed Eesti konkurentsivõime tõstmiseks taanduvad liiga paljudel juhtudel ainult devalveerimisele ja palkade alandamisele. Mitmete majandussektorite jaoks on üks või teine ellujäämiseks lühemas perspektiivis vajalik, kuid kas see küsimus on pikaajalise konkurentsivõime tõstmise kontekstis üldse nii oluline?

Miks maailma kõige kõrgema konkurentsivõimega majandused on juhtumisi need, kus on keskmiselt kõrgemad palgad ja elustandard ning miks enamikus nimekirja tipus olevatest riikidest on valuutad pigem olnud tugevad (Rootsi ja Suurbritannia on hetkel küll erandlikud)? Miks on hoolimata pidurdamatust rahvusvaluuta devalveerumisest konkurentsivõime edetabeli eelviimases riigis Zimbabwes 94 protsendini ulatuv tööpuudus ja sellest hoolimata ei torma investorid tootmist sinna üle viima? Vahe riikide vahel tuleneb suuresti finantsstabiilsusest (sellele võib muidugi viimasel ajal mõningase kõhklusega vaadata), tööjõu kvaliteedist ja ka innovatsioonile ja tervishoiule kulutatavast.

Aasia kriis, mida kohalikud nimetavad «IMFi kriisiks», oli tagantjäreletarkusena väga suures osas põhjustatud investorite karjakäitumisest. Poleks seda ning valuutade kaitsmiseks IMFi poolt peale surutud järsku intressitõusu olnud, oleks ka paljud sealsed valuutad ehk paremini püsinud ja inimeste muudes valuutades väljendatud jõukus poleks sellist kollapsit läbi teinud. Tänu kriisile muutus eksport regioonist taas odavamaks. Teised riigid, kes sealse odavnenud ekspordiga konkureerisid, pidid midagi ette võtma, et tootmist odavamaks muuta.

Praegune Kesk- ja Ida- Euroopa kriis viib ehk sama stsenaariumi kordumiseni. Siin millegi rahvusvaheliselt konkureeriva tootmine muutub odavamaks kas devalveerimise või palkade alandamise tulemusena. Tootjad, kes siinsetega konkureerivad, peavad oma konkurentsivõime tõstmiseks midagi ette võtma. Sestap kurdavad Aasia riigid praegu muret (veelgi konkurentsivõimelisema) Kesk- ja Ida-Euroopa pärast.

Ring algab uuesti, pikaajaliselt mureallikaks olnud ning praeguseks alla 5 protsendi kahanenud USA kaubandusdefitsiit väheneb mitte selle tõttu, et ameeriklastel õnnestuks ülejäänud maailmale midagi rohkem müüa, vaid seetõttu, et teised riigid on pandud olukorda, kus peavad enda toodetut/kaevandatut/maa seest pumbatut neile odavamalt müüma. Need teised riigid on kollektiivselt nõus jätkuvalt USA valitsuse võlga ostma, leppides isegi varasemast viletsama tootlusega. Dollar püsib hoolimata järsult kasvavast eelarvedefitsiidist (2009 ca 12 protsenti SKT-st) tugevana.

Kogu maailma «mure Ameerika pärast» on nonsens. Muretseme meie siin ikka asjade pärast, mida me saame muuta. Ja krooni kurss ei ole üks neist asjadest, mille allavett laskmisest meile pikaajaliselt kasu oleks, soovitagu Krugman, Maailmapank ja IMF meile mida iganes. Arukas inimene ei välista võimalust, et keegi talle soovitusi jagades nendega enda huvisid silmas peab. Tuleviku võti on minu arvates tooted ja teenused, mille hinda me saame kuigivõrd ise kujundada.

Kesk- ja Ida-Euroopa on pangandussüsteemi kaudu läänega integreeritud. Euroala kaubandus regiooniga näitab aastas ca 50 miljardi euro suurust ülejääki ja nende turgude püsimajäämine on oluline mitte ainult siin tegutsevatele pankadele, vaid kõigile Lääne-Euroopa eksportööridele. Üsna keeruline on müüa nende toodetut inimestele, kellel asjad juba olemas, ka ei saaks inimesed ilma krediidivõimalusteta ja tööta neid kaupu osta.

Kui Lääne-Euroopa pangad regiooni laenamisega ei jätkaks ja üritaksid kiiresti raha välja tõmmata, oleks see võimalus nende enda jaoks tõsisemate riskistsenaariumite käivitaja. Kui neil on aru peas, siis nad seda ei tee.

Lisaks on nii Euroopa Liit, Maailmapank kui IMF suure tõenäosusega valmis tühimikku täitma ja hättasattunud riike krediteerima. IMFi jaoks on praegune kriis mõnes mõttes nagu issanda õnnistus, kuna juba aastaid üsna tegevuseta vegeteerinud organisatsioon saab ennast taas tegusana näidata ja endale selleks lisaraha kaubelda.