/nginx/o/2012/06/15/1168134t1h7762.jpg)
«Mul on tunne nagu lohiseks selja taga langevari, millest on võimatu lahti saada,» ütleb OÜ Copterline juht Tõnis Lepp. Mainekahju, mille tekitas firmale 2005. aastal Eesti lähiajaloo rängim lennuõnnetus, ei ole võimalik millegagi korvata ning selle mõjusid tunneb Lepp pidevalt siiani.
Copterline’i juhtumist ei saa tegelikult rääkida otseselt ebaõnnestumise võtmes, kuna inimlik eksimus õnnetuse juures rolli ei mänginud. Sisuliselt 50 aastat kindla standardi järgi toodetud kopterit tabas tehniline rike ning seni heaks kiidetud standard vedas alt, vahendab Pärnu Konverentside ajaveeb ajakirjas Liidrite Lood ilmunud artiklit.
Tõnis Lepp nimetab 2005. aastal toimunut täielikuks ebaõnneks, mille vari saadab ettevõtet tänaseni.
Laitmatu ja eksklusiivse mainega Copterline’i tabas pärast õnnetust allakäik. Ettevõtte kogu materiaalne vara (kopterid, tehnika jne) oli kindlustatud ning kindlustusrahadega taastatav, ent ükski kindlustusselts ei suuda korvata ettevõtte mainet. Mainet kujundab avalikkus ning ühiskond.
Kuigi Copterline muutus pärast õnnetust sisuliselt maailma kõige turvalisemaks lennundusettevõtteks (erinevad uurijad, ametkonnad ja institutsioonid hekseldasid firma põhjalikult läbi), ei saa Lepp enda kinnitusel enam mitte kunagi rääkida Copterline’ist kui turvalisest firmast. Lennundusäris müüakse aga vaid üht – turvalisust.
«Kui ettevõttega on midagi sellist juhtunud, on minult justkui ühiskondliku kokkuleppe tulemusena võetud ära teatud sõnade kasutamise õigus. Seejuures on ära võetud just tõesed sõnad. Ma ei saa öelda, et tulge nüüd meiega lendama – mida te kardate?» Pärast õnnetust ettevõttele külge jäänud «teie olite ju see»-märk ei kao tema kinnitusel kuhugi.
Copterline’i maine parandamiseks on välja pakutud erinevaid lahendusi. Näiteks on mitmel korral üles kerkinud küsimus, kas oleks vaja vahetada Copterline’i nimi, justkui tähendaks see ettevõttele uut algust.
Nimevahetus kui enesepettus
Tõnis Lepale pole võõrad väited, mille kohaselt tunneksid inimesed end Copterline’iga lennates turvalisemalt, kui firmal oleks teine nimi. Ta leiab, et nimevahetus oleks pigem enesepettus, kuna tegu on ju ikka täpselt sama ettevõttega, mis tegeleb täpselt sama valdkonnaga ning kus töötavad täpselt samad inimesed.
Ta leiab, et turvatunde tekitamine pole enam ammu ei tema ega ettevõtte kätes – seda kuvandit kujundab ühiskond. «Kui ühiskond leiab ühel hetkel, et Copterline’il pole tegelikult viga midagi, oleme sellest kuvandist pääsenud,» lausub ta.
Seda, et inimesed siiani Copterline’i ebalevalt suhtuvad, saab ettevõtte juht tunda üsna tihti. «Mõni reisija uurib, mida on ettevõte teinud selleks, et kopter tänase lennuga alla ei kuku,» toob Lepp näite ning võrdleb selliseid pöördumisi selga pussitamisega. «Enam rumalamalt ei saa küsida. Mul on tunne, nagu lohiseks selja taga langevari, millest on võimatu lahti saada.»
Seitsme aasta tagune kopteriõnnetus mõjutas ühiskonda ka moel, mille peale ei oskaks esimese hooga tulla. Nimelt kirjutati pärast õnnetust mitmete Soome suurkontsernide reisimisreeglitesse punkt, mis keelas töötajatel helikopteriga lennata. Lepp meenutab, et kui Copterline 2000. aastal tegevust alustas, kehtis kopteriga lendamise keeld ka näiteks Reutersi töötajatele. Põhjus peitus selles, et eri sõjakolletes on ajakirjanikke kõige enam hukka saanud just kopteriõnnetustes.
«Kui me tegevust alustasime, tulid meie juurde inimesed Reutersist ning soovisid meie kopteriga lennu teha. Nende ainus mure oli, et nad ei saanud seda ametlikult ehk enda nime all teha – seda pidi tegema «mustalt». Tol hetkel tegi see mulle nalja. Nüüd seisame silmitsi sama olukorraga,» ütleb Lepp.
Viimasel ajal on Soome firmad siiski kopteriga lendamise piiranguid vaikselt tühistama hakanud. Samas on ka Copterline’i õnnetusest möödunud juba pea seitse aastat.
Tõnis Lepp: ma pole enam hunt
Copterline’is rasketel perioodidel kogetu on jätnud oma jälje ka ettevõtte juhile. «Ma olen muutunud väga hellaks, et endast (Copterline’ist – toim) avalikkuse ees midagi positiivset rääkida,» tunnistab Lepp.
Ta ütleb, et kuigi tal oleks võimalik toota positiivseid pressiteateid vormis «me oleme regiooni kõige täpsem lendaja», ei tee ta seda, kuna ilmselt vastab selle peale mõni netikommentaator stiilis «olete küll täpne lendaja, aga seda kuni järgmise allakukkumiseni».
«Kui sa oled ikka kõvasti peksa saanud, muutud sa hellaks. Kui sul on kõik väga hästi, tunned end kui hunt – sa ei karda midagi. Ainult küsige ja ma panen kohe vastu! Kui sul on aga sarnane õnnetus juhtunud, ei pane sa enam vastu. Ma pole enam see hunt, kes ei karda mingit kriitikat,» ütleb Lepp.
Tema hinnangul peaksid ettevõtted sarnastes olukordades pakkuma just ausust, sest hoolimata sellest, kui palju õnnestub mõne probleemi või ebaõnnestumise korral alguses kõrvale puigelda, tuleb tõde hiljem nagunii päevavalgele.
«Räägi asjadest täiesti ausalt, nii nagu nad on. Seda võib olla jube raske teha ja valus öelda, aga kui olete rääkinud asjadest ausalt, olete hiljem tugevamad. Kui sinuga on juba pahandus juhtunud ja sa võtad endale veel varjamise ja õigustamise koorma kaela, siis kahte asja enam vedada ei suuda.»
Lepp ütleb, et talle andis jõudu edasi liikuda teadmine, et ettevõte ei teinud midagi valesti. Jõudu annavad ka lojaalsed kliendid, kelle tugi on hindamatu väärtusega.
Negatiivsest kuvandist lahtisaamise nimel on Copterline ja selle töötajad näinud ränka vaeva. Vahel on üles kerkinud küsimus, kas asja on üldse mõtet edasi ajada. Seni pole siiski alla antud. «Hetkel peame lihtsalt tuima näoga edasi lendama. Vahepeal on küll väga valus olnud, aga tuleb edasi minna,» nendib Lepp.
Alates 2011. aasta septembrist on Copterline taas Tallinna ja Helsingi vahet lennanud. Osa kliente on ettevõtte esindajaile tunnistanud, et nad isegi ei teadnud, kas ettevõte tegutseb, kuna firmast pole lihtsalt midagi kuulda olnud.
«Põhjus on selles, et meil pole ühtegi probleemi olnud ning me sõidame kui kellavärk. Kui aga lennufirmal pole ühtegi probleemi, on ta hall koht ega huvita kedagi,» ütleb Lepp.