/nginx/o/2010/02/03/306542t1h90de.jpg)
Euroopa Liit olevat loodud selleks, et Prantsuse põllumeestel tööd jätkuks. Ühine põllumajanduspoliitika on üks ELi alussambaid ja neelab täna kolmandiku selle eelarvest, õpetamaks põllumeestele talupojatarkust (piimakvoodid, põldude söötis hoidmine jne). ÜPP eeskujul võiks lahendada ka euroala eksistentsiaalse kriisi.
Nagu nüüd aktsepteeritakse – viimasel hetkel, loomulikult – vajab euro ellujäämiseks «pangandusliitu»: ühisraha eeldab, et kõik pangad selle jurisdiktsioonis tantsiksid ühe ja sama regulatiivse pilli järgi. Isegi euroskeptikud nagu Briti rahandusminister George Osborne tunnistavad, et see on osa euro «halastamatust loogikast».
Taoline liit tähendaks a) euroala-ülest hoiuste tagamise skeemi, b) kõigi bloki pankade järelevalve ja reguleerimise eest vastutavat asutust ning c) võimalust rekapitaliseerida – mingit liiki rahastamismehhanismi abil – kokkuvarisevaid panku igas euroala riigis.
Vältimatult tähendaks pangandusliit ka ülekandeliitu – Saksa maksumaksjad tagavad pangaklientide hoiused, ütleme, Hispaanias. Berliinis ollakse sellele vastu: Hispaania palve, et karidel Bankia panka rekapitaliseeritaks otse Euroopa Finantsstabiilsuse Fondist (EFSF) on nende kartusi ka põhjendanud. (Bankia rekapitaliseerimine EFSFi rahadega sõidutaks probleemi Hispaaniast minema ning pargiks selle – aga kuhu siis, täpsemalt?)
Kuid ka Saksamaa on ÜPP tellija – mis pole ju muud, kui ülekandeliit. Mis kogub ELi liikmetelt raha ja saadab seda toetuste kujul väikestele inimrühmadele (farmeritele) vaesemates – ja rikkamates – liikmesriikides.
Tõsi: ÜPP tulemuseks on veini- ja oliiviõlijõed ning või- ja lihamäed. Kuid noid tuleks võtta kui finantsiliste tulemüüride «kõhulähedast» ekvivalenti: kui farmereid tabab krahh, ei pea inimesed vähemalt nälgima. Milles seisneks ka euroala pangandusliidu idee – kui mõni pank põrub, ei kuku maailm selle ümber kokku.
Copyright The Financial Times Limited 2012