Paabut: Krugman on väljaütlemistes kontrollimatu, faktivõõras ja ründav
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Swedbanki makroanalüütiku Annika Paabuti hinnangul ei ole Paulg Krugmani kriitika Eesti eelarvepoliitika suunal põhjendatud ning pigem on tegemist pooltõdedega.
Professor Krugman on juba aastaid tagasi muutunud teadlasest pigem kolumnistiks (tavaolukorras need küll teineteist ei välista), mis tähendab, et ta on oma väljaütlemistes vahel kontrollimatult faktivõõras ning tihti üpris ründava stiiliga.
Asjatundmatule kodanikule antaks sarnased sõnavõtud kenasti andeks, ent kuna tegemist on siiski Nobeli preemia laureaadiga, kelle sõnadel näiliselt rohkem kaalu on, on kolumnites väljaöeldu tihti kellelegi ärritav.
Isiklikult arvan, et tihti esitab professor Krugman pooltõdesid ja tihti puudub tal ka taustateadmine, mistõttu tema sõnadel vaatamata kaalukale preemiale ei ole enam kaalu.
Teadlased analüüsivad enamasti erapooletult andmeid ja seeläbi kujundavad oma arvamuse. Antud olukorras näib, et oma arvamisele on otsitud vajalikke andmeid, et vastase argumente ümber lükata. Kes asjadega kursis ei ole, võib seda ka pooltahtmatult uskuma jääda.
2007. aastat võrdlusbaasina kasutada on minu arvates ekslik ja pisut isegi pahatahtlik - 2007. aasta oli buumiaasta, kus suuresti meie majanduskasv tugines ühes suure sektori mullile.
Numbriliselt me saame küll võrrelda kogutoodangu suurust, jah. Ent väita, et kärpemeetmeteta on majandus vähem taastunud, on ebatäpne - toimunud on korrektsioon, mis majanduse tasakaalulisema tee leidmiseks oli hädatarvilik. Pikem ajatrend oleks sootuks teise pildi graafikule joonistanud, tuues sellega ka välja selgelt mullistunud ja potentsiaalsest kiirema kasvuga majanduse, mis enamasti ei ole kestlik.
Ka ei saa Eestit võrrelda makromajandusõpikutes kirjeldatud mudelmajandustega - Eesti on väga väike, avatud majandus, mis sõltub suuresti väliskeskkonnas toimuvast ning seetõttu osa majandusõpikutes kirjeldatud reeglitest siin ei kehti.
Konservatiivses eelarvepoliitikas ei ole midagi halba - võimalik, et pisut vähemjäigem suhtumine kulude kärpimisse võinuks Eesti inimest rohkem avitada.
Ent tuleb siiski rõhutada, et tol hetkel, mil valitsus otsustas kulutusi oluliselt piirata, ei teadnud keegi, kui pikaks osutub majandusmõõn ning millised on pika perioodi järelmid (viimast ei teata veel praegugi).
Seega, tänases olukorras saab öelda, et kulutuste suurendamine oleks olnud isegi riskantsem ettevõtmine (näitena saab kasutada meie lõunanaabrite kriisiaegset majandusarengut). Ja vaadeldes tänast majandussituatsiooni, on selge, et majanduse taastumine tulenes sootuks teistest asjaoludest (st. majandus on taastumas tänu suurenenud välisnõudlusele ja vähetähtis ei ole ka ELi fondide kaasabi).
Olukorras, kus enamiku Euroopa riikide valitsuste eelarved on defitsiidis ning võlad kasvavad, on väike võlg siiski eelis.