Kodutöötaja: olen kogu aeg valmis töötama

Janika Leoste Foto: Erakogu

Elion, Microsoft Eesti, Targa Töö Ühing ja Eesti Kaubandus-Tööstuskoda kutsuvad üles osalema homsel kaugtöö päeval ja tegema tööd sealt, kust ise soovid. 10 aastat kontorivaba tööelu elanud Jänku-Jussi multikate autor ja lastekas.ee üks asutajaid Janika Leoste ütleb, et taoline elustiil on hulga enam rahuldustpakkuvam klassikalisest tööl «käimisest».

Tõsi, Leoste tööpäevad algavad hommikuse ärkamisega ja põhimõtteliselt on ta töövalmiduses terve päeva. Ta juhib oma firmat 8 kuud aastas Tallinna kodust ja 4 kuud aastas Võrumaalt Kündjast. Peres kasvab kolm poega vanuses 12, 11 ja 8 aastat.

Leoste loodud Jänku-Juss on fenomenaalne tegelane ja enamik Eesti koolieelikutest on viimase kaheksa aasta jooksul Jussi multikaid vaadanud või lastekas.ee leheküljel käinud. Multikatele on viimase 2 aastaga lisandunud ka 5 raamatut, 4 värviraamatut ja 4 DVD-d.

Kuidas te üldse kaugtööni jõudsite?

Kaugtöö ei ole eesmärk omaette. Töötajad jõuavad kaugtööni väärtushinnangute, paindliku ajakasutuse, väikelaste, asukoha või tervise tõttu. Tööandjad jällegi soovist hoida kokku kulusid, muutuda efektiivsemaks, palgata tippspetsialiste, kes ei soovi kulutada aega töökohta sõitmisele.

Minu esimesed 2 kuud kaugtöökogemust oli lastehaiglas 13.aastat tagasi, kuhu ma enneaegse lapsega sattusin. Mobiil- ja internetiside, laptop ja vastav tarkvara oli olemas, saavutasin ka kokkuleppe palatisse töölaua saamiseks. Töötajatega kohtusin vajadusel külastusajal. See oli minu jaoks justkui testperiood.

Täna tähendab kaugtöö mulle kui töötajale kõrgendatud elukvaliteeti: pikk uni, igapäevane trenn, kvaliteetne kodusöök ja laste kasvamises osalemine – ma ei pea üheski osas kompromissi tegema. Tööandjana tähendab kaugtöö mulle andekaid ja tulemusele orienteeritud inimesi, kes töötavad seal, kus tahavad. Samuti kulude kokkuhoidu. 

Kuidas teie tüüpiline päev niimoodi töötades välja näeb?

Spetsialisti kodutöö puhul ei saa rääkida enam tööpäevadest, vaid töövalmidusest. Töövalmidus on mul kindlasti kogu ärkvelolekuaja. Reageerimiskiiruse maksimaalne lõtk 1-2 tundi missioonikriitilistele kõnedele ja meilidele.

Võiks öelda, et minu tööpäev algab ärkamisega, kus ma voodis vaatan nutitelefonist üle hilisõhtul ja öösel saabunud meilid. Üldjuhul ei võta ma nendega kohe midagi ette, aga ma tean, kas mind töölaua taha asudes ootab midagi kriitilist. Rahulik ärkamine, laste kooliminekumelule kaasaelamine, 1 tund trenni koos xBox Kinectiga, pikk ja rahulik hommikusöök, mida iga hetk võib katkestada telefonikõne, millele ma ka loomulikult vastan. Laste koolist saabumiseni on segamatu tööblokk, kuhu mahutan vajadusel ka töökülaliste vastuvõtu või kohtumistele minekud.

Perega ühine isevalmistatud lõuna ja väike puhkepaus eelneb pärastlõunasele tööblokile, mis loodetavasti lõpeb kuue paiku või vähemasti enne õhtusööki. Peale õhtusööki on vaba aeg kuni varase magamaminekuni kella 21-22 paiku. Telekas, töölesõit ja igapäevane poeskäik sellisesse graafikusse ei mahu.

Puhkepäevadel saab vastavalt vajadusele arvuti taga olemise tööblokke vähendada või ära jätta. Perekondlikud sündmused, iluprotseduurid, koolitused, maalesõidud ja külalised löövad aegajalt suhteliselt sarnased päevad mõnusalt sassi või siis panevad ajutiselt töö kuhjuma.

Millised karid kaugtööd tehes ähvardavad?

Probleemid ja karid on erinevad sõltuvalt kumma mätta otsast vaadata. Firma jaoks on suurim väljakutse kõikide tööprotsesside ja reeglite ülevaatamine koos muutmisega. Sellest ei jää puutumata kindlasti ka suhted klientidega: kui varem kutsusite kliente kontorisse, et kontori olemasolu õigustada, siis ilma kontorita võib tekkida vajadus tootenäidiste postitamise, virtuaalteeninduse loomise või hoopis ise kliendi juurde küllamineku järele. Samuti muutub osade töökohtade iseloom või kaob nende järgi vajadus. Kehtib ikka see “omletti ei saa teha mune lõhkumata” reegel.

Töötajate jaoks on suurim kari põhjendamatu ootus-lootus, et midagi ei muutu, välja arvatud töökoht. Tegelikult muutub kõik! Alates sellest, et luues endale ise töökoha, on nad juba üle võtmas olulist osa tööandja rollist. Samuti tuleb üle võtta enda kontrollimine, motiveerimine ja ka oma pereliikmete toetuse saavutamine muutunud olukorrale.

Kuidas vältida seda, et üksi töötades ei tekiks kapseldumist, motivatsioonipuudust?

Kodutöö annab harukordse võimaluse sõltuvalt pereliikmete ajakasutusest kasvõi mõned tunnid päevaski üksi ja segamatult tööd teha. Pereinimeste puhul ei saa kapseldumisest kindlasti rääkida. Üksindustunne tekib inimesel siis, kui tööd ei ole. Kodutöö annab võimaluse see hetk sisustada koduste tööde või mõnusa jalutuskäiguga. Tänases ühiskonnas on väga raske ennast täielikult isoleerida: sõbrad, trenn, kultuur, telekas, poeskäik, kasvõi tänavamüra või linnulaul. Motivatsioonipuudus tekib siis, kui töö ei meeldi või oled kurnatud. Pigem aitab kodutöö rahulolematust leevendada, kui saad endale ise luua unelmate töölaua ja puhkenurga diivan on ka ainult Sinu päralt.

Kuidas vältida läbipõlemist kui oled justkui koguaeg tööl?

Kodutöö puhul annab töötajale olulise lisaväärtuse pidev töövalmidus. See ei tähenda aga rohkem töötamist. Aja jooksul omandame ju oma tööprotsessid järjest paremini ja töötame efektiivsemalt-intensiivsemalt. Siin on nagu spordis- intensiivtreeningule peab järgnema piisav puhkepaus, muidu lihased ja vaim ei taastu. Kindlasti tasub ületöötamise vältimiseks püstitada realistlikke päeva-nädala-kuuplaane ja kui eesmärk saavutatakse varem, siis tuleb ennast premeerida puhkusega.  Kodus töötades saab ja võibki oma päeva jagada kolmveerand- kuni pooleteisttunnisteks blokkideks ning võtta sinna julgelt ka isilikku aega sisse. Mulle meeldib näiteks väga väike lõunauinak, mida ma saan küll lubada ainult väiksema koormusega päevadel, kuid selle energeetiline taastamisväärtus on hindamatu.

Mida soovitate ettevõtjatele - kas peaksid nad julgemini lubama oma töötajaid töötada kontorist väljaspool?

Kontorist väljaspool töötamine ei saa tuleneda hetkeemotsioonist. Paindliku töövormi puhul, kus osad päevad käiakse tööl ja osad töötatakse kodunt, võib seda võtta siis pigem preemiana, kuna kulud tööandja jaoks võivad kasvada.  Ka sellisel juhul tuleb kontori- ja kodupäevad reeglitega ette määrata. Kontorivabale elule üleminek nõuab aga kindlasti põhjalikku planeerimist ja vajadusel pilootprojekti kõige lihtsamalt üleviidate töökohtadega. Võib ka juhtuda, et kui tööandja on otsustanud firma kontorivabaks viia ja töötajad sellega nõus ei ole, tuleb töötajad välja vahetada. Tänapäeval ma siiski sellistesse äärmustesse ei usu, kuigi mul endal üks sarnane aastatetagune kogemus on.

Millisele inimesele üldse sobib kaugtöövariant?

Kodustöötamine sobib tippspetsialistidele, kellel on aeg kulla hinnaga. Samuti inimestele, kes töötavad mitme firma jaoks. Lastega peredele peaks see olema töökoha poolt garanteeritud õigus, mis võimaldab neil niigi nappi aega paremini planeerida ning isiklikke kulusid kokku hoida (töölesõit, väljas söömine, tööriided). Kodustöötamist võtavad loomulikuna kõik noored, kes on juba lapsena harjunud ühte osa sotsiaalsest suhtlusest välja elama läbi virtuaalkanalite ja mobiilseadmete. Kodustöötaja tunnetab ennast iseenda tööandjana, ta on motiveeritud, kõrge enesehinnanguga, oma tööalase kvaliteedi tõstmisele orienteeritud, tugeva enesedistsipliiniga ja teholoogiasõber.

Kas olete te ise millestki puudust tundnud kontorivabalt toimetades?

Algusaastatel tundsin puudust sekretärist, kes kohvi tõi. Suhtlemisel kolleegidega on kindlad reeglid: kui on aega küll, saada e-mail; kui on kiire, helista; kui on kriitiline, kohtu ükskõik-kus-kohas ja võimalikult kiiresti. Ka kontoris töötades liigub info ikka meili teel või mööda lauatelefoni traati.

Kas kaugtööst saab Eesti maaelu päästerõngas, et kui põldu maal küll ei harita, siis elatakse ometi maal ning töötatakse kodust neti teel?

 Kui tehnoloogiline platvorm on tagatud, siis ei ole vahet, kas töötad südalinnas või maal. Mina töötan 8 kuud linnas ja 4 kuud maal, kus päevade kaupa ei pruugi inimestega kokku puutuda. Pereinimeste jaoks on maalekolimise takistuseks lasteaia ja kooli asukoha küsimus. Pikk retk lapse kooli ja huviringi viimiseks-toomiseks võib ära nullida kodukontoris töötamisest saadava ajalise efekti.

Linnaeluga harjunud inimesel võib maale kodukontorisse kolimisel saada takistuseks mitte üksi töötamine, aga üksindus vabal ajal, kui meelelahutus asub elukohast kaugel. Linnaelu hüljanud noored aga ei pea põlluharimist pelgama, sest tänapäeva külades on tavaliselt üks põllumees, kes kõigi põllud korras hoiab, samal ajal kui põlluomanikud virtuaalseid teadmisi internetis kasvatavad.