On tõsi, et tagasiside on erakordselt tulemuslik töövahend õppimisel. Ent seda pole tingimata alati kellegi teise inimese tagasiside, olgu ta looritatud kasvõi «konstruktiivse tagasiside» nime alla. Inimene õpib kõige tulemuslikumalt enda kogemusest, mitte kellegi teise kogemusest. Seega, aita tal õppida eelkõige enda kogemusest – mida tahtis teha, kuidas läks, mida teeks teisiti jne? Ja kui on isu anda tagasisidet, siis ehk proovida seda vormistada edasisidena ehk sisuliselt anda nõu: kuule, kas sa seda oled juba proovinud?
Küsimus on tähelepanu pööramises. Kui inimene tunneb, et talle tähelepanu ei pöörata, siis ei tunne ta ennast ka täisväärtusliku tiimi liikmena. Ja see on kaunis demotiveeriv. Seega, kui sa tead ette, et tegelikult sul pole ja sa ei suuda ka tekitada endale aega hakata uue inimesega tegelema, siis … ära parem võta endale seda vastutust.
Vastutuse võtmine tulemuse eest
Mentorina, tuutorina, coachina vastutad sa protsessi eest. Sa lood inimesele võimalusi kiiremini edasi minna. Ent sa ei saa vastutada inimese tulemuse eest. Olen kohanud ka organisatsioone, kus uute tulijate aitamise eest antakse lisatasu kuni selleni, et mõnes kohas saab lisatasu ka siis, kui uus tulija on mõne kuu pärast n.ö kindlalt tööl. Kõik need süsteemid ei pruugi aga sisuliselt head tulemust anda. Inimesest hoolimisest enam hakkad mõtlema sellele, et ta nüüd ikka tööle jääks, olenemata tema oskustest ja tahtest. Ning et siis sina lisatasu saaksid. Ja tulemuseks võib olla kaks asja: sa teed seda raha pärast (mis pole inimeste aitamise puhul vast parim tegemise põhjus) ja teiseks tekib inimesel õpitud abitus – ta ise ju ei vastuta oma tulemuse eest, selle vastutuse oled sa temalt ära võtnud.