Kuidas ehitada eelarveliitu

Foto: SCANPIX

Teelahe on käes, aeg teha otsus. Kui Kreeka eurost loobuma peab, ei ole euroala enam rahaliit, vaid lõtv ühisrahapiirkond.

Sellisel juhul eeldan ma välisinvesteeringute massilist lahkumist, krediidikriisi ja majandustoodangu suurt ja kestvat kukkumist.

Sellist šokki eurotsoon ühes tükis üle ei ela.

Lahkumise tagajärjed võivad olla katastroofilised ka Kreekale.

Teine suund oleks eelarveliit. Et eelarveliit euroala päästa saaks, peaks see koosnema neljast alljärgnevast elemendist. Kõiki neist ei tuleks juurutada koheselt, kuid euroala liidrid peaks need kindlalt kavva võtma.

Esiteks: euroala-ülene pangahoiuste kindlustuse skeem, mis ühemõtteliselt ja selgesõnaliselt garanteeriks, et hoiused tagastatakse eurodes isegi siis, kui kõnealune riik euroalast lahkub.

Teiseks: euroala poolt rahastatud pankade-kinnipanemise-usaldusühing, millel oleks meelevald sundida pankadele peale rekapitaliseerimist – ilma riiklike vetodeta. Oleks ülioluline, et see puudutaks kõiki panku, mitte üksnes suurimaid, sest kõige haavatavamad on nn teise ešeloni pangad nagu Hispaania Bankia.

Usaldusühinguga peab kaasnema pangareeglite ja -järelevalve edasine tsentraliseerimine.

Kolmandaks: korralik ühine eurovõlakiri, millega katta suur osa olemasolevast ja tulevasest võlast. See eeldaks liikmesriikidelt suveräänsuse osalist loovutamist keskusele. Ideaaljuhul omaks uus eelarveliit ka regulatiivseid volitusi tööjõu- ja tooteturgude korraldamiseks.

Neljandaks tuleks muuta Euroopa Keskpanga (EKP) mandaati, asetades selle asutuse õlgadele ka vastutuse finantsstabiilsuse eest – ning panna üheselt paika, et EKP tegevusele järelturgudel selle mandaadi teostamiseks ei seata mingeid piiranguid.

Esimene ja teine punkt eeldaksid uusi seadusi, kuid Euroopa lepinguid muuta poleks vaja. Mõlema meetme saaks käivitada koheselt.

Kolmanda ja neljanda punkti puhul piisaks, kui otsekohe kinnitataks kindlat otsust liikuda selles suunas ning algatataks lepete muutmise protsess, mis võtab aega.

Oma viimasel tippkohtumisel-õhtusöögil ei leiutanud Euroopa liidrid küll lahendust, kuid esimest korda alates kriisi puhkemisest arutasid nad vähemalt tegelikke kriisilahenduse meetmeid, sealhulgas ühisvõlakirju ja pangahoiuste garantiid.

Nad võtsid aega järelemõtlemiseks. Minu meelest on see edasiminek.

Üks häda on see, et võib-olla jätsid nad järelemõtlemise liiga hiliseks tunniks. Võib-olla ei ole enam aega sellise suuna kokkuleppimiseks, arvestades, kuivõrd suur vastuseis selleks ületada tuleks.

Mis juhtub, kui Kreeka jääb euroalasse, aga ülaltoodud nimekirja suhtes täit kokkulepet ei tule?

Esimesel juhul tabab Kreekat 2013. või 2014. aastal maksejõuetus, millele järgneb uus abipakett.

Tänavu esitab Hispaania avalduse abipaketiks Euroopa Stabiilsusmehhanismi (ESM) raames, et rekapitaliseerida oma pangandussektor. Ka seda kohustust tuleb lõpuks ühiselt kandma hakata.

Kuna Itaalia on praeguste intressimäärade järgi maksevõimetu, tuleb ka nemad ESMi rüppe tüürida.

See aga nõuaks ESMi lae tõstmist praeguse 500 miljardi euro juurest 2-3 triljoni euro peale. Tulevikus tuleks ESMi kohustused jagada pankade kinnipaneku fondiks ja euroala ühisvõlakirjaks. See oleks kaudne ja segane tee, aga tulemus oleks sama.

Aga mis saab siis, kui kokkuleppele jõutakse üksnes võlgade tasumise funktsiooniga ühisvõlakirja osas? Sest praegu näib olevat võetud selline suund. Nimetagem seda kasinusmeelsete ühisvõlakirjaks.

Selle «kasinusvõlakirja» idee taga on Saksa majandusnõunike kogu: kõik «liigsed» võlad tuleks panna ühisvõlakirja patta ning maksta tagasi 20 aasta jooksul. See oleks see osa võlast, mis ületab 60 protsenti sisemajanduse kogutoodangust.

20 aasta lõppedes oleks ühisvõlakiri lunastatud. Alles jääksid vaid riikide omad võlad.

Ma arvan, et selline skeem on ebarealistlik, kuna võla/SKT suhte määr ise on ebarealistlik. Kas me tõesti usume, et Itaalia kärbib oma riigivõla 120 protsendi jurest 60 peale SKTst?

Ja see ei aitaks Hispaaniat, kuna nende probleemiks on erasektori võlg.

Võla lunastamise fond ilma tõelise ühisvõlakirja plaanita ei pruugi intressimäärasid piisavalt langetada. Ma ei soovitaks ELil ehitada eelarveliitu sellisele ebapiisavale alusele.

Seega jäävad meile järgnevad valikud: kohene kollaps kui Kreeka lahkub euroalast; otsetee eelarveliitu; kaudne tee ESMi suurendamise kaudu; mõttetu segapuder.

Oletan, et Euroopa üritab seda viimast.

Mingil hetkel kõrbeb põhja ka see segapuder ning siis on ees uus teelahe.

Siiski julgustab mind mõnevõrra tõsiasi, et niivõrd paljud inimesed Brüsselis, Frankfurdis, Pariisis ja Roomas nüüd avalikult mitme-etapilist eelarveliitu propageerima on hakanud. Sest alternatiivi ju tõesti ei ole.

Copyright The Financial Times Limited 2012