Euroopa vajab kasinust ja kasvu

Eurogrupi president ja Luksemburgi peaminister Jean-Claude Juncker nendib, et ei soovi seoses Euroopa stabiilsusmehhanismiga Eesti rahvale ega konstitutsioonikohtule loengut pidada. Foto: AFP/SCANPIX

Juhul kui riigikohus tunnistab osalemise Euroopa stabiilsusmehhanismis (ESM) põhiseadusvastaseks, ei ole Eestil võimalik läbirääkimisi taasavada, ütles Postimehele eksklusiivintervjuus eurogrupi president ja Luksemburgi peaminister Jean-Claude Juncker.

Kõigepealt küsin, mis tunne on olla pisiriigi valitsusjuht sellistes suurtes riikide ühendustes nagu Euroopa rahaliit ja Euroopa Liit

Esindada väikest riiki eurotsoonis ja Euroopa Liidus ei ole just kõige mugavam töö.

Aga meie, luksemburglased – nagu ka teie, eestlased –, vähemalt teame, kui väikesed me oleme. Erinevused Eesti, Luksemburgi ja Saksamaa vahel on väiksemad kui erinevused Saksamaa, Prantsusmaa, Suurbritannia, Itaalia, USA, India ja Hiina vahel. Meie teame, kui väikesed me oleme, aga nemad hindavad oma suurust üle.

Edasi peame rääkima Euroopa võlakriisist. Mulle tundub, et see on praegu kõige halvemas faasis.

Ma ei usu, et me oleme praegu nn võlakriisi kõige hullemas faasis. Tõsi, Kreeka valmistab meile suurt muret. Turud, vaatlejad, valitsused, parlamentide liikmed ja avalik arvamus on keskendunud Kreekale, aga me oleme ükskõik milliseks sündmuseks paremini valmistunud, kui olime kaks aastat tagasi.

Nüüd on meil vastastikused lepped Kreekaga, me oleme loonud EFSFi, oleme loomas ESMi, mis tuleks mõne nädala jooksul ratifitseerida. Me valmistame ette fiskaallepingut, mille eesmärk on kindlustada avaliku sektori parem eelarvedistsipliin. Me oleme pannud kokku hiiglasliku tulemüüri, ehkki anglosaksi riikides arvatakse, et see on liiga nõrk.

Seetõttu oleme paremini valmistunud ükskõik milliseks dramaatiliseks sündmuseks, aga ma ei usu, et see ka juhtub. Kõige hullem oli kriisi päris algus, kui meil ei olnud selle vastu mitte ühtegi relva. Nüüd on meil vajalik arsenal olemas.

Te siis ei usu, et Kreeka lahkub eurotsoonist?

Ma ei viidanud otseselt Kreekale, sest Kreeka on väga spetsiifiliste probleemidega väga spetsiifiline juhtum. Ma arvan, et nendel, kes kaitsevad Kreeka eraldumist ega soovi, et Kreeka oleks euroliidu liige, pole õigus, sest Kreeka viib paegu ellu suurt hulka reforme. Kreeka on vähendanud, ma ütleksin, dramaatiliselt, eelarvedefitsiiti, mis muidugi ei tähenda, et Kreekal enam probleeme ei oleks.

Meie põhieelduseks on Kreeka jäämine euroliitu. Kõik sõltub muidugi valimistulemustest. Kui moodustub valitsus, kes soovib jääda eurogrupi liikmeks, aga ei soovi ellu viia kokkulepitud programmi, saab meil olema täiesti erinev universum. Me peame valimistulemused ära ootama, aga juhul kui Kreeka uus valitsus ei kavatse lubatud tegevusi ellu viia, ei saa me pakkuda neile vajalikke solidaarsusmehhanisme, me ei saa Kreekat finantseerida sellises mahus, nagu nad vajaksid.

Siit on sobilik tulla ka Eesti juurde. Te ilmselt teate, et meie õiguskantsler vaidlustas ESMi paragrahvi 4.4 riigikohtus. Juhul kui riigikohus kuulutab ESMi põhiseadusvastaseks, oleks ilmselt ainsaks väljapääsuks läbirääkimised uuesti avada. Kas see on mõeldav?

Ma ei soovi Eesti rahvale ega Eesti konstitutsioonikohtule loengut pidada, sest see poleks minu arvates aktsepteeritav. Aga ma soovin öelda, et paragrahv 4.4 puudutab väga erandlikke tingimusi. Kogemuste põhjal, mis meil on aeg-ajalt varem olnud, võib arvata, et ka tulevikus võime seista silmitsi olukorraga, kus väga kriitiline seis tekib üleöö. Sellisel juhul pole võimalik tegutseda nii, et tagatud on täielik konsensus. Seetõttu pidimegi panema lepingusse selle punkti, võttes arvesse ka erinevate riikide põhiseaduslikke argumente.

On vajalik, et teatud tingimustel saaks otsuseid vastu võtta väga kvalifitseeritud ülekaaluga, sest kui me blokeerime oma ainsa mehhanismi, pakkudes konsensuslikkust kõikidel juhtudel, see mehhanism lihtsalt ei tööta.

Me peame tõestama välismaailmale ja finantsturgudele, et oleme suutelised tegutsema ka eriolukorras. Lepingu üle tervikuna ega selle ühe paragrahvi üle läbirääkimisi taasavada ei saa. Tegemist on väga pragmaatilise punktiga.

Ajakirjanduse väitel olete öelnud, et prantsuskeelsed riigid kalduvad toetama eurovõlakirju, saksakeelsed aga mitte.

Mina pole seda öelnud, ma ei tea, kust nad selle võtsid. Tegemist ei ole prantsuskeelsete ja saksakeelsete riikidega. Ma tegin eurovõlakirjade ettepaneku 2010. aasta septembris. Minu idee ei olnud mitte jagada kogu avaliku sektori võlg euroalale, sest see poleks tugevamate riikide, nagu Eesti ja Luksemburgi huvides.

Ma ei usu, et eurovõlakirjad tulevad lähikuudel, sest selle üle käib debatt, aga ma kaldun olema nende hulgas, kes pooldavad hästi tasakaalustatud eurovõlakirju. Eurovõlakirjad, kui neid hakatakse emiteerima, peavad vastama kindlatele tingimustele nende poolt, kes hakkavad neid kasutama.

Milline saab olema kompromiss Saksamaa ja Prantsusmaa vahel?  

Tegemist ei ole erinevate seisukohtadega ainult Saksamaa ja Prantsusmaa vahel. Saksamaa ja Prantsusmaa püüavad teistele näidata, et nemad otsustavad, neil on erinevad seisukohad ja nemad otsivad kompromisse ning teised peavad neid järgima.

See on vaidlus nende vahel, kelle arvates peaksid eurovõlakirjad vastama rangetele tingimustele, ja nende vahel, kes lükkavad, ma ütleks, peamiselt sisepoliitilistel põhjustel, need tingimused tagasi.
Me peame selle vaidluse läbi tegema, aga see ei ole ainult vaidlus Saksamaa ja Prantsusmaa vahel.

Praegu käib diskussioon selle üle, mis on Euroopale olulisem, kas kasinus või majanduskasv.

See on vale debatt, sest meil on vaja mõlemat. Peame kindlustama, et avaliku sektori võla konsolideerumisprotsess, mille me alustasime, ei katke, sest ei ole võimalik võidelda avaliku sektori võlaga seda kasvatades ja pole võimalik eelarvedefitsiidiga võidelda seda suurendades.

Aga samas peame kindlustama, et meil oleks ka majanduskasvu stimulaatoreid ja initsiatiive.

Avaliku sektori võla konsolideerimine on rahvuslik ülesanne, aga tegevused, mis on suunatud majanduskasvu suurendamiseks, on Euroopa Liidu ja eurotsooni ülesanne. Konsolideerimise ehk nn kasinuse ja kasvu vahel ei ole erinevusi. Me vajame mõlemat, nii kasinus­strateegiat kui ka kasvu.

Milline on teie seisukoht finantstehingute maksustamise suhtes? Luksemburg on oluline finantskeskus ja näiteks ka Eesti investeerimisfondid kalduvad registreerima oma fonde Luksemburgis.

Ideoloogiliselt olen finantstehingute maksu poolt, sest arvan, et finantssektoril oli finantskriisi tekkel oma osa – globaalne finantssektor oli kriisi tekitaja.

Aga me peame vaatama, millistele finantsinstrumentidele peaksime maksud kehtestama.

Lõpuks üks isiklik küsimus. Te olete olnud nii kaua peaminister (Jean-Claude Juncker on Luksemburgi valitsusjuht 1995. aastast). Mis on teie pikaajalise edu saladus?

Selleks on vaja võita valimised. Mind on alati valitud tagasi väiksema või suurema ülekaaluga. Õige seletus oleks see, et ei tohi mängida poliitilisi mänge, tuleb teha oma tööd maksimaalse tõsidusega, rahvale tuleb rääkida tõtt.

Tuleb kaitsta nii Luksemburgi kui ka Euroopa Liitu, tuleb kaitsta oma riiki Euroopas ning tagada, et ei oleks vastuolu selles, mida rääkida omas kodus ja mida Euroopa Liidus.