Aserbaidžaani piiri otsides

Tõlkes tähendab Karabahhi musta aeda, mis vihjab viljakale maale. Foto: Rannus Rand

Aserbaidžaan on progressiivne riik. 1918. aastal moodustatud Aserbaidžaani Demokraatlik Vabariik oli esimene demokraatlik riik islamimaailmas, kus 1919. aastal anti esimese islamiriigina naistele valimisõigus. Siin alustati ka 1871. aastal maailmas esimesena tööstuslikku naftapuurimist. Lisaks pretendeerivad islamimaailma esimeste tiitlitele ka Aserbaidžaani ooper ja teater.

Ma ei pidanud pettuma otsuses külastada Aserbaidžaani. Võrreldes seni külastatud islamimaadega on see riiki tõesti palju vabameelsem, kuid siinkohal tuleb rõhutada sõnu «võrreldes islamimaadega».

Öine passikontroll
Minu teekond algab Tbilisist öörongiga Bakuusse. Kupeekaaslasteks on kaks lõbusat matkaselli Nikolai ja Sergei Moskvast. Kuigi olen plaaninud kodutööd teha ning Aserbaidžaani kohta kirjandust lugeda, saan varsti aru, et sellest ei tule midagi välja, sest moskvalaste huvi Eesti vastu on väga suur.

Lisaks selgub, et oleme sündinud samal aastal ning meil on palju sarnaseid lapsepõlvemälestusi.
Varsti jõuamegi Aserbaidžaani piirile. Meie kupeesse astub tolliametnik, esmalt kontrollib ta venelaste passe, siis silmab laual minu Lonely Planety Gruusia, Armeenia ja Aserbaidžaani reisijuhti. Tema nägu läheb tõsiseks ning ta palub raamatut vaadata. Karmilt pöördub ta venelaste poole ning küsib minu suunas osutades: «Kas ta vene keelest aru saab?»

Venelaste rohkest õllejoomisest punetavad näod lähevad äkitselt lumivalgeks ning nad noogutavad. Siis pöördub ametnik minu poole: «Teie raamat valetab, siin on Mägi-Karabahh eraldi, aga tegelikult on see Aserbaidžaani osa.» Enne kui ma midagi öelda jõuan, tormavad mu uued vene sõbrad mind ennastsalgavalt kaitsma ning hüüavad ühest suust: «Aga kust eestlane seda teadma peab!»

Emotsionaalsest kaitserünnakust on kohkunud kõik, kaasa arvatud venelased ise ning ametnik jätkab juba palju vaoshoitumalt ja palub mul seljakoti avada. Agaratele ametnikele mõeldes on mul seljakott pakitud spetsiaalselt nii, et mõnda aega kantud sokid on kõige peal, mille tagajärjel ametnike huvi minu koti sisu vastu tavaliselt kaob. Nii juhtus ka seekord.

Seejärel tuli passikontroll, kes oli palju lõbusam ja viisakam, kuid Mägi-Karabahhiast ei pääse me ka seekord; nimelt äratavad tema tähelepanu minu eelmiste aastate Armeenia reisist pärit templid passis ning ta küsib, kus ma Armeenias käisin. Vastan talle, et Jerevani ja Sevani järve ümbruses. Ta jätkab usutlemist, et ega ma Karabahhis käinud ning jääb minu eitava vastusega rahule.

Meie kõrvalkupees sõidavad kaks noort aserbaidžaani neidu. Farida käis Tbilisis inglise keele testi tegemas, et USA mainekasse Columbia ülikooli rahvusvaheliste suhete magistrantuuri kandideerida. Kuna Farida on olnud Texases vahetusõpilaseks, on tema inglise keel perfektne.

Tunduvad olevat õiged inimesed, kellega ametnikega toimunust rääkida. Mägi-Karabahhi teemadel on nad mõlemad väga resoluutsed ning ütlevad, et see on Aserbaidžaani territoorium, mille armeenlased on okupeerinud ning igaüks, kes sinna läheb, on nende vaenlane.

Tagasi raamatu juurde pöördudes ütlen ma, et ega ma ei hakka ju Mägi-Karabahhi osa oma kolme Kaukaasia riiki käsitlevast raamatust välja tõmbama. Sellele mõtteavaldusele tuleb tütarlastelt konkreetne vastus, et nemad minu asemel teeksid seda.

«Rahvusvahelised organisatsioonid toetavad meie püüdlusi, see on Aserbaidžaani territoorium.»
Saan aru, et targem on teemat vahetada ning nüüd siirdub meie jutt demokraatiale.

Paljud rahvusvahelised organisatsioonid on ette heitnud valimistulemuste võltsimist, meeleavaldusvabaduse piiramist, võimu siirdumisest isalt Heidarilt pojale Ibrahim Alijevile ning seadust, mis lubab praegusel presidendil elu lõpuni ametis olla.

Siinkohal arvavad tütarlapsed, et rahvusvahelised organisatsioonid on ebapädevad ning nende riik on väga demokraatlik, et kogu rahvas usaldab noort Ibrahimi, sest tema isa ehitas üles nende riigi ning need, kes tema vastu meelt avaldavad, ei ole õiged aserbaidžaanlased ning opositsioonis ei ole ühtegi normaalset inimest. Kui juba nii haritud aserbaidžaanlaste seisukoht on selline, pean mõistlikuks edaspidi neid teemasid vältida, aga see ei õnnestu kuidagi.

Uhkeldav Bakuu
Aserbaidžaani majandus on ühekülgne ning ka Bakuus on tunda naftaraha hõngu, kõikjal käib hoogne ehitustöö. Tänavapilt on üsna euroopalik, näha on nii lühikesi seelikuid kui ka korralikku meiki. Moslemitele omaseid pearätte kohtab haruharva.

Teed on väga head ning autopargis annavad tooni kallimad mudelid. Bakuu on rajatud poolkõrbe. Kuigi ümbruses on rohelust minimaalselt, jätab linn oma rohkete parkidega vägagi rohelise mulje. Parkides jalutamine on siinse rahva olulisemaid vaba aja veetmise viise – pargid on kuni hiliste õhtutundideni rahvast tulvil, kusjuures tooni annavad pered ja isegi väikesed lapsed möllavad veel kesköö paiku.

Kuigi Eurovisioonini on veel palju aega, on kõikjal tunda suurürituseks valmistumise mõju. Välismaalasi on näha vähe. Tunnen, et põhjustan kohalikes elevust. Sageli astuvad juurde noormehed ning küsivad inglise keeles: kust sa tuled, kas oled abielus, kas lapsi on, kus sa töötad ning kas sa tead, et meil tuleb Eurovisioon.

Tundub, et kohalikud valmistuvad selleks, et Bakuusse on tulemas palju välismaalasi ning harjutavad nendega suhtlemist. Võrreldes Lääne-Euroopaga on veidi üllatav siinsete noormeeste suur huvi välismaalase perekondliku seisu kohta kohe jutu algusjärgus, kuid siin on igal sammul tunda perekondlike väärtuste olulisust.

Aserbaidžaani maapiirkonnad
Kuna Bakuu ümbruse poolkõrbes ei ole just palju huvitavat, siirdun riigi loodeossa. Igas külas leian kohalikega ühise keele – vene keele. Mis oli veel huvitav, et igas teises külas leidsin mehe, kes oli aega teeninud Eestis, seega sain Aserbaidžaani mägikülades rääkida kohalikega nii Tallinnast, Tapast kui ka Tartust.

Kontrastid maapiirkonna ja Bakuu vahel on suured. Külade ja väikelinnade teed ei kannata kriitikat, autodest domineerivad vanemad Vene päritolu sõidukid. Kadunud juhi Heidar Alijevi isikukultust on tunda kogu Aserbaidžaanis. Ka väiksemates külades on näha Alijevi pilte ja kujusid.

Eluga ollakse siin märksa vähem rahul kui pealinnas ning inimesed kasutavad võimalust, et võimulolijaid kiruda. Kõiki peale Alijevi. Levinud arvamus on, et Ibrahim tahab rahvale parimat, aga kõik teised tema ümber võtavad kogu vara endale.

Siiski leidub ka erandeid, nimelt ühes külakeses jään juttu ajama kohalike meestega. Kui nad kuulevad, et olen Eestist, teatab üks neist, et on Tapal aega teeninud. Tean, tean, teil Eestis on demokraatia, teie president sõidab bussi ja jalgrattaga.

Kui Alijev meie külas käis, pidid inimesed toas istuma, alles siis võis välja tulla, kui ta läinud oli – no mis president see selline on? Jutt läheb Karabahhia sõja peale ning küsin kriitiliselt külamehelt, et kas ta sõjas käis. Ta vastab jaatavalt. Siis sa oled ju kangelane, ütlen mina.

«Mis kangelane, ma olen rahvavaenlane, sest tapsin armeenlasi, Alijevi sugulasi.»
Üks kurioossemaid fakte kogu konfliktis on, et Heidar Alijevi ema on armeenlanna. On tunda, et külamees on autoriteet ja teised istuvad vaikselt. Üks neist teatab, et sõjaveteran oli raskelt haavata saanud, kuid jäi kodukülla virelema ning läks kaua aega, enne kui talle operatsioon tehti, seepärast ta ongi nii tige.

Aserid ja Mägi-Karabahh
Kuigi Mägi-Karabahhi teemat on paljud soovitanud Aserbaidžaani külastades vältida, teevad sellest juttu peaaegu kõik minu poolesajast vestluspartnerist. Juttu rääkisin nii kooliõpilaste kui kooliõpetajatega, nii küla- kui ka ärimeestega. Siinkohal lühike kokkuvõte vestlustest.

Kuigi Aserbaidžaanil ei ole mingit kontrolli Mägi-Karabahhia üle juba ligi 20 aastat, peavad kõik aserid seda oma territooriumiks, mille on okupeerinud armeenlased, «kes on selline enneolematult halb rahvas, kellele lihtsalt meeldib teiste maid okupeerida».

Paljude minu vestluspartnerite jutu järgi ei ole see maa armeenlastele üldse tähtis ning piirkond on pärast sõda hüljatud, vähesed allesjäänud elavad sügavas vaesuses ning ühe naisterahva väitel kasutavat Armeenia seda tuumajäätmete ladustamiseks.

«Kui Aserbaidžaan selle maa tagasi saaks, teeks ta selle korda ning tegelikult loodavad ka kohalikud armeenlased, et jõukas Aserbaidžaan oma rahadega ükskord Mägi-Karabahhi õitsele lööks. Tõenäoliselt uut sõda ei tule, sest see on kallis ja niikuinii sõltub kõik Venemaast».

Keegi minu vestluspartneritest ei olnud ise pärast sõda Mägi-Karabahhias käinud ning kogu see jutt müstilisest Karabahhiast tekitas minus nii suure huvi, et otsustasin seda maad külastada.

Mägi-Karabahh,tunnustamata iseseisev riik

Kuigi enne Nõukogude Liidu perioodi Mägi-Karabahh Aserbaidžaanile ei kuulunud, liideti Moskva käsul valdavalt armeenlastega asustatud piirkond autonoomse oblastina Aserbaidžaani NSV koosseisu.

Aserbaidžaani ülemvõim armeenlastega asustatud alal tekitas pingeid, mis viisid esimeste tõsiste etniliste kokkupõrgeteni NSVLis ning see oli ka üks esimesi sündmusi Nõukogude Liidu lagunemisel, mis päädis sõjaga 1992–1994.

Konfliktis hukkus 30 000 inimest ning sajad tuhanded inimesed nii Aserbaidžaanist kui ka Armeeniast pidid oma kodudest lahkuma. 1992. aastal kuulutas Mägi-Karabahhia end iseseisvaks, kuid mitte ükski riik ei ole seda tunnustanud, isegi Armeenia mitte. ÜRO julgeolekunõukogu resolutsioonid märgivad küll Aserbaidžaani territooriumi okupeerimist, kuid ei too välja okupeerijat. Konfliktis rõhub Mägi-Karabahh enesemääramisõigusele ning Aserbaidžaan territoriaalsele terviklikkusele.

Tegemist on kahe täpselt samaväärset jõudu omava rahvusvahelise õiguse printsiibiga, kuid millegipärast on kujunenud nii, et territoriaalset terviklikkust on peetud ülemuslikumaks, seetõttu kipuvad paljud rahvusvahelised organisatsioonid toetama Aserbaidžaani.

Algus ei olegi nii hirmus
Kuna Aserbaidžaanis oli räägitud, kui hirmus koht on Mägi-Karabahhia, on mul igaks juhuks armeenlasest teejuht Jerevanist. Esimene asula, kuhu saabume, on Sushi, mis oli 19. sajandil üks Kaukaasia tähtsamaid linnu (aserbaidžaanlased ütlevad Susha).

Hetkel on siin aga sõjaarmid veel selgelt näha, mitmel pool torkavad silma pommide poolt purustatud majad ning olematud põhjatud linnatänavad. Meie öömajaks on väike kodumajutus, mille peremees Saro ütleb kohe jutu alguses.

«Meie õpetasime teile, eestlastele, vabadusvõitlust, eestlased käisid siin esimestel meeleavaldustel ja siis tegid järele,» alustab Saro kohe ajalooga. Mina vastu, et eestlased oskasid veretult võidelda. «Müts maha teie ees, see oli ka meie soov, aga nende aserbaidžaanlastega ei saa ju ilma vereta.»
Aserbaidžaanlastest teab Saro palju, sest suurem osa tema elust on möödunud Bakuus.

Üks konflikti võimalikke lahendusi on see, et kõik põgenikud saaksid oma endistesse kodudesse naasta. Küsin Sarolt, kas ta läheks Bakuusse tagasi, on vastus kindel ei. «Aserbaidžaanlased näitasid oma tõelist palet ning armeenlastega nad koos elada ei saa.»

Küsin vastu, kas tal siis tõesti ühtegi aserbaidžaani sõpra ei olnud? «Oli küll, mõnega suhtlen veel siiani, aga ikkagi ei saa me koos elada». Linnaekskursioonil näitab Saro meile põhjatuid tänavaid, mida välisarmeenlaste rahadega varsti asfalteerima hakatakse.

Küsin, kas välisarmeenlased pärast kritiseerima ka tulevad, et nende raha valesti kasutatud on? «Kust sa seda tead? Kahjuks ei jää see etapp mitte ühegi projekti puhul olemata,» vastab Saro.

Kodumaa nimel surma
Järgmisel päeval läheme Tigranokerti kindlusesse, kus paikneb kohalik muuseum. Kindluses on giidiks Vahram, kes räägib arusaadavat inglise keelt ning on õppinud juurat. Pärast ekskursiooni pakub Vahram teed.

Kohtun ka ainsa välismaalasega kogu Karabahhia reisi jooksul, selleks on prantslanna Silvia, kes pidevalt Tigranokerti külastab. Ta töötab Prantsusmaal haiglas õena, aga kuna tööd on vähe, on ta tihti Karabahhias, kuhu ta tuli seepärast, et see on välisturistidest puutumata.

«Kui jälle sõda tuleb, siis on sul siin palju tööd,» ütleb selle peale Vahram. «Kas tahad sõda?» küsin mina Vahramilt. «Ma olen selleks valmis». Küsin, kas ta eelmises sõjas sõdis. «Kahjuks ei, sõda lõppes, kui olin 14, aga rindele lasti alates 15. eluaastast.»

Üritan ette kujutada noore mehe frustratsiooni, kui kõik sinu ümber surevad kangelaslikult, aga sulle öeldakse, et oled veel väike. Kõik Karabahhi mehed, kellega suhtlesin, ütlesid, et nad on sõjaks valmis ning loomulikult nad ohverdavad oma elu kodumaa nimel, kui vaja.

Nad teadsid, millest rääkisid, sest enamik oli sõjas olnud ning seda öeldes olid nad sõjamehelikult enesekindlad ja väärikad.

Meeste ohvrimeelsus meenutas 21. sajandisse eksinud muistse eepose sisu.

Pealinna külastus
Verisest minevikust hoolimata võib öelda, et kuritegevust Karabahhias pole. Seda seletatakse nii, et 150 000 elanikuga riigis tunnevad kõik üksteist ja mehed on sõdimisega adrenaliinivajaduse rahuldanud. Turvaline on ka pealinn Stepanakert, mis on kõige paremas korras ja sõja märgid on vaevumärgatavad.

Siin on vaja minna välisministeeriumisse ja Karabahhia viisa vormistada. Viisa saab kiiresti ja odavalt ning kui ütled, et tahad Aserbaidžaani minna, siis nad viisat passi ei pane, sest Karabahhi viisaga Aserbaidžaani ei lubata, turvalisuskaalutlustel on muudetud ka artikli autori nimi.

Huvitaval kombel ei pane keegi pahaks minu Aserbaidžaani visiiti ning pigem üritatakse muigega aimata, mida aserid armeenlastest rääkisid. Karabahhis ollakse tunduvalt paremini kursis sellega, mis toimub Aserbaidžaanis kui viimases Karabahhis toimuvaga.

Minu teejuht tunneb ka välisministrit, sest nende isad sõdisid koos ning astume läbi ka ministri kabinetist. Minu esimene küsimus, millised rahvusvahelised suhted on siis riigil, keda keegi tunnustanud ei ole. Minister vastab, et põhiline töö käib rohkearvuliste välisarmeenlastega, et nende kaudu Mägi-Karabahhi sõnumit levitada. Suur osa Mägi-Karabahhi ülesehitustööst toimub välisarmeenlaste annetatud rahaga.

Mägedes

Tõlkes tähendab Karabahh musta aeda, mis vihjab siinsetele viljakatele maadele. Pindalalt on see väike mägine piirkond, neljandiku Eesti suurune. Riiki on võimalik läbida ka jalgsi, nimelt kulgeb läbi riigi matkarada, mille märgistus küll kohati jätab soovida, kuid netist on saada suhteliselt korralik topograafiline kaart, mis aitab eksimist vältida.

Rada kulgeb küll läbi maaliliste mägede, küll läbi rohkete külade. Öömaja saab küladest kerge vaevaga ning kokkuvõttes on tegu 190 km pikkuse nii kultuuriliselt kui ka looduslikult nauditava elamusega.

Finaal
Gruusia piiri ääres võtan takso Tbilisisse, selgub, et minu taksojuht on armeenlane ning siinses Gruusia piirkonnas elavad armeenlased ja aserbaidžaanlased koos. Kui küsin taksojuhilt arvamust Karabahhi konflikti kohta, ütleb ta, et see on üks suur mäng, mida juhib Venemaa.

Taksojuhi sõnul konflikt Gruusiasse ei ulatu ning armeenlastel ja aserbaidžaanlastel probleeme ei ole. Tundub, et armeenlased ja aserbaidžaanlased suudavad sõbralikult elada küll.