Erik Roose: inimkonna halvemast osast

Postimehe ärijuht Erik Roose Foto: Peeter Langovits

Autojuhid on halvem osa inimkonnast seetõttu, et vana veneaegse humoreski järgi pidid just jalakäijad olema parem osa. Mis muud siis sõidukijuhtidele üle jääb, kui halvem olla.

Igakevadine sääskede, mossemeeste ja rullnokkade paraad on paras põhjus sellel teemal kõnelda.
Planeerimisest. Millegipärast on viimase aja trend, et renoveeritakse kalli raha eest maantee, aga liikluskiirust seal ei tõsteta, vaid sageli lausa alandatakse. Küllap oskab iga lugeja leida oma maakonnast vastava näite.

Minule jääb küll arusaamatuks, miks raha kulutasime, kui ajavõitu ei saabu? Ohutusest pole mõtet siin rääkida – esiteks tõstab eraldusriba lisamine ohutust ja teiseks väldivad ametnikud miskipärast statistikat remonditud versus remontimata teede liiklusõnnetuste kohta.

Sõidan iga päev Peterburi teel ja uskuge mind – teist nii moodsat teed kui praegune Jõelähtme–Loo vaheline lõik Eestis ei ole. Ka enamik Saksamaa kiiruspiiranguta Autobahne on kehvemad. Aga kas seal on kiirust tõstetud – loomulikult mitte. Ega märgi panek pole jänes, arvab ilmselt ametnik.

Selle asemel kuuleme segasevõitu juttu 100 km/h kiirusepiiranguga lõikudest loobumisest.
Teederemondist. Kiirust piiravad märgid ilmuvad kui võluväel sageli oluliselt varem, kui tegelikud tööd algavad.

Sellest, et töödevahelisel ajal piirangud maha võtta, kus tegelikult mingit teeolude halvenemist ei toimu, ma ei räägigi. Äkki peaks teedesulgemise maksu üle vaatama? See võiks motiveerida kevadise kärbse tempoga mõtlevaid ja liigutavaid teedeehitajaid ning sama ehituse tellijaid.

Vastava valdkonna ametnike välisreiside üle arutlemine on hulga seksikam teema. Aga äkki leiaks siiski aega tegeleda ka tootmisprotsessiga.

Käitumisest. Ma olen üha suuremas hämmingus ega saa aru, mida autokoolides õpetatakse. Jääb mulje, et meelde kästakse jätta ainult üks asi – mis ka ei juhtuks, püsi äärmises vasakpoolses reas! Selleks muutsime hiljuti ka seadust, mis keelab paremalt poolt mööduda.

Silme ette kerkib pilt legendaarsest Prantsuse komöödiast «Sandarm ja tulnukad», geniaalse Luis de Funes’i kehastuses, kellele pakkus sadistlikku naudingut sõita teosammul Pariisist Vahemere äärde moel, et keegi teel temast ei mööduks.

Järelevalvest. Ühe koha peal seismine ja radariekraani põrnitsemine on kõige kuluefektiivsem ja väiksemat ajumahtu nõudev tegevus, aga äkki saaks siiski ka teiste eeskirjapunktide täitmist kontrollida. Näiteks mobiiliga rääkimine – uue auto jõuavad tüübid osta, aga vabakäeseadet mitte.

Talv läbi oli Peterburi tee ehitusjärgus, aga suunavad märgid-viidad nii sopased ja nähtamatud, et tekitasid kasu asemel hoopis kahju. Kes peaks nende korrasolekut kontrollima ja ametnikku või teedeehitajat «premeerima»? Võib-olla politsei? Pole kuulnud, et seda oleks juhtunud.

Kokkuvõtteks – riigipoolne käitumine teedel ei erine oma minnalaskmises ja organiseerimatuses kuigipalju sõidukijuhtidest anarhistidest. Kogu süsteem ei sisenda mingitki lugupidamist.

Organiseerimis-, planeerimis- ja ehituskorraldus meenutab sageli pigem Baskini anekdoote. Riigihangetest ja nende järelevalvest ei hakka üldse rääkima. See vajab eraldi lugu.