Eesti saab mesilaste pidamise hea tava

Paari aasta eest olid Nõmme Mesila tänava elanikud hädas mesilasi pidava naabriga. Foto: Peeter Langovits/Postimees

Nõelavad mesilased on ärgitanud mitut omavalitsust õiguskantsleri käest abi otsima,  nüüd koostavad mesinikud mesilaste pidamise head tava.

«Oleme tõepoolest välja töötamas head tava, millest saaks lähtuda mesilaste pidamise ümber tekkivate vaidluste lahendamisel. Hea tava on juhendmaterjal nõelamiste ärahoidmiseks mesitarude läheduses,» rääkis mesinike liidu juhatuse liige Martin Rebane. Ta lisas, et see peaks valmima juuliks.

Rebane kinnitas, et mesinike liit saab inimesi aidata sisuliste lahenduste leidmisel ja just sel eesmärgil head tava ka luuakse. «Mesilasi peetakse edukalt nii Pariisi kui Londoni kesklinnas, kindlasti on see võimalik ka Eesti aedlinnades,» rõhutas mesinik.

Liidu seisukoht on, et kui mesilased naabreid häirivad, on seda probleemi võimalik  üsna lihtsate vahenditega lahendada. «See eeldab teadmisi mesindusest ning ka osapoolte head tahet. Neid teadmisi soovimegi heade tavadega edasi anda,» rääkis Rebane ja kinnitas, et Eesti asulates on sadu, kui mitte tuhandeid mesilaid, millega pole kunagi probleeme olnud.

Aitab tõkke rajamine

Rebase sõnul kurdetakse probleemsetel juhtudel enamasti, et naabri mesilased nõelavad. Ta selgitas, et nõelatasaamine on peamiselt tingitud kolmest põhjusest. Esiteks võib mesilaste lennutee ristuda inimeste käigurajaga ning omavahel kokku põrgates nõelab mesilane inimest enesekaitseks.

«Teiseks nõelamise põhjuseks on inimtegevuse liigne lähedus mesitaru lennuavale, mis võib mesilastes esile kutsuda kaitsereaktsiooni,» selgitas mesinik.

Mõlemal juhul on Rebase sõnul efektiivseks lahenduseks tõkke rajamine mesitaru lennuava ja inimtegevuse vahele. Selliseks tõkkeks võib olla näiteks hekk või tihedast materjalist aed. Tõke sunnib mesilased kõrgemalt lendama ning nõnda välditakse juhuslikku kokkupõrget ja asjatut mesilaste ärritamist.

«Mõnikord piisab aga vaid mesitarude liigutamisest mõne meetri võrra inimtegevusest kaugemale ja probleem laheneb,» lubas mesinik. Ta soovitas, et võimalusel tuleks mesitaru ette jätta vähemalt viis meetrit vaba maad, kus igapäevast tegevust ei toimu.

Rebase arvates tuleks naabritel kokku leppida, kes peaks katma näiteks heki rajamise kulud ja kelle maale see istutada. «Uue mesila puhul peaks kindlasti initsiatiivi näitama mesinik. Samas, kui mesinik on ühes kohas aastaid mesilasi pidanud ning kõrvalolevast põllust on ajapikku saanud asula, peaksid suuremat vastutulekut näitama siiski uued naabrid,» arvas ta.

Mesiniku sõnul on harvematel puhkudel nõelatasaamise põhjuseks kurjad mesilased. «Enamik mesilasperesid ei ole kurjad ega ründa asjatult inimesi ega loomi. Mõistlik mesinik peab rahulikke mesilasi, sest ega ta ise ka nõelata saada ei taha,» kinnitas Rebane. Kuna vahel võib siiski juhtuda, et mõni mesilaspere on kuri, siis sellisel juhul tuleks peres mesilasema välja vahetada rahulikuma vastu. «Kurjad mesilased üldjuhul ise leebeks ei muutu,» tõdes Rebane.

Ei tehta vahet mesilasel ja herilasel

«Kahjuks esineb inimeste teadmatusest ka neljas liik kaebuseid, kus inimene ei tee vahet mesilasel, kimalasel, herilasel ja vapsikul ning süüdistab mesinikku kimalase või herilase nõelamise pärast,» tõdes mesinik. Ta lisas, et samuti on ette tulnud juhtumeid, kus peetakse ohtlikuks lihtsalt seda, et mesilased käivad naabri lilledel nektarit kogumas. «See pole aga kuidagi ohtlik, sest korjel olev mesilane pole kunagi agressiivne,» kinnitas Rebane.

Mesinik soovitab meeles pidada, et mesilane on Eestis looduslikult elav liik ning nende tegevus suurendab oluliselt nii viljapuude saagikust kui looduslikku mitmekesisust. «Seega on mesilane siiski inimesele väga vajalik putukas ja looduskeskkonna asendamatu osa,» rõhutab Rebane.