Ministeeriumid ei leia mesilaste küsimuses üksmeelt

Mesilased. Foto: Ants Liigus/Pärnu Postimees

Ministeeriumide seas pole üksmeelt, kas mesilaste pidamise reeglid tuleks kehtestada üle riigi ühesugused või võiks see jääda iga omavalitsuse enda otsustada.

Õiguskantsler on saanud viimase poole aasta jooksul mitu avaldust, kus kaevatakse mesilaste pidamise üle linnades ja asulates. «Paljud inimesed, aga ka kohalikud omavalitsused, on avaldanud arvamust, et seadusandja peaks kehtestama üldised mesilaste pidamise reeglid, sest vastasel juhul ei ole piisavalt kaitstud mesinike naabrite põhiõigused ja –vabadused,» rääkis õiguskantsleri pressiesindaja Jaana Padrik.  Ta lisas, et õiguskantsleri hinnangul võivad mesilased teatud olukordades tiheasustusaladel kujutada probleemi inimeste tervisele ja tegevusvabadusele, samas tuleks arvestada ka mesinike õigustega.

Mesilaste pidamisega seotud piirangute kehtestamise küsimuses pöördus õiguskantsler põllumajandus-, sotsiaal- ning justiitsministri poole.

Kaks eri arvamust

Sotsiaalminister Hanno Pevkuri arvates tuleks piirangute kehtestamine mesilaste pidamisele pigem jätta kohaliku omavalitsuse pädevusse. Sotsiaalminister põhjendab oma ettepanekut sellega, et kui piirangute eesmärk on mesila lähikonnas elavate inimeste nõelamisohu vähendamine, siis tuleb arvestada nii kruntide suuruse kui asetuse, aga ka hoonestustiheduse ja mitmete muude asjaoludega, mida poleks otstarbekas reguleerida seaduse tasandil.

Põllumajandusministeerium aga leiab, et kuna mesilaste pidamisega linnades ja külades kaasnevaid probleeme esineb vähe, siis riiklikul tasandil mesilaste pidamise täpsema reguleerimise järele vajadust ei ole.

«Arvestades vaidlusi selle ümber, kas kohalikul omavalitsusel on täna kehtiva õiguse kohaselt kehtestada üldiseid eeskirju ning nende alusel ka meetmeid rakendada, leiame, et mesilaste pidamise reguleerimise kohane tasand oleks eeskätt riiklik,» kirjutas justiitsminister Kristen Michal oma vastuses.

Nii oleks justiitsministeeriumi hinnangul võimalik kehtestada avalik-õiguslikud loomapidamisreeglid, kus seatakse mesilaste pidamisele teatud piirangud. Näiteks ei tohi mesilastarusid või teatud arvu tarusid püstitada ega pidada, kui see häirib oluliselt avalikkust (naabreid vms). «Nimetatud piirangute täitmine aga allutatakse riiklikule järelevalvele. Sellise lahenduse korral jäetakse see iga kord korrakaitseorgani otsustada, see võib olla näiteks kohaliku omavalitsuse korrakaitseüksus,» seisab õiguskantslerile saadetud kirjas.

Kui aga soovitakse anda kohalikule omavalitsusele üldise mesilaste pidamise eeskirja kehtestamise ning selle täitmise kontrollimise õigus, tuleb see justiitsministeeriumi hinnangul, võrreldes kehtiva õigusega, selgemalt ning täpsemalt seaduse tasandil kehtestada.

Jaana Padrik kinnitas, et õiguskantsler jätkab ise koostööd ministeeriumidega, selgitamaks, kuivõrd ja millises õigusaktis oleks veel täiendavalt vaja reguleerida mesilaste pidamise küsimusi, et tiheasustusalal oleks kaitstud nii mesinike kui ka nende naabrite õigused.