/nginx/o/2012/05/25/1125104t1hfacd.jpg)
Kui François Hollande eile varavalges oma esimeselt ELi tippkohtumiselt väljus, tegi ta Prantsuse presidendi jaoks ootamatu liigutuse: rõhutas oma erimeelsusi Saksa kantsleri Angela Merkeliga.
Hollande pragas Merkeliga
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tema paremtsentristist eelkäija Nicolas Sarkozy tavatses rõhutada punkte, mille osas Pariisi ja Berliini vahel üksmeel valitses, et tsementeerida nende ühist juhirolli Euroopas ja kuulutada kriisist räsitud euroalale sõnumit üksmeelest.
10 päeva tagasi võimule tulnud sotsialist Hollande on aga võtnud teise tooni, üritades koguda nii Euroopas kui kogu maailmas toetushääli oma valimisloosungile – kasvule.
Muuhulgas on see tähendanud lehvitamist ettepanekutega, mis on teravas vastuolus Saksamaa põhiseisukohtadega – nõutades näiteks ühist eurovõlakirja, millega saaks aidata finantseerida võlakoormate all lookas euroala osi.
«Saksamaa jaoks, kui ma lähenen nüüd kõige optimistlikumalt, on eurovõlakiri vaid lõpp-punkt,» ütles Hollande tippkohtumisele järgnenud pressikonverentsil. «Aga meie jaoks on see lähtepunkt.»
Tippkohtumise käiguga kursisolevate ametnike sõnutsi käitus Hollande Merkeliga sama järsult ka suletud uste taga, võttes viimase otse ümarlauas ühisvõlakirjade asjus «käsile».
Hollande’i õnneks on tema tung saksameelsest kasinuspoliitikast eemalduda haakunud ka teiste liidritega, kelle Euroopa majanduse mandumine ära on ehmatanud – USA president Barack Obama kaasa arvatud.
Üks kõrge Itaalia poliitik ütles läinud nädalavahetusel Camp Davidis toimunud G8 kohtumise kohta: «Esimest korda olid kõik nagu üks mees Merkeli vastu, tirides teises suunas. Seda pole kunagi varem juhtunud.»
Tekib küsimus, kui kaugele Hollande oma suunamuutusega minna kavatseb.
Olles teravalt teadlik, kuivõrd vastumeelne on mõnedele prantslastest valijatele Saksamaa domineeriv positsioon – nagu nad seda näevad – üritab Hollande end teadlikult Berliinist eemaldada, pidades silmas juunikuiseid Prantsuse Rahvuskogu valimisi, kus tal hädasti enamust on vaja saavutada.
Selle asemel, et enne tippkohtumist Merkeliga pead kokku panna – nagu Sarkozy regulaarselt tegi – kohtus Hollande hoopis Hispaania peaministri Mariano Rajoyga. Väike, kuid sümboolne muutus.
Ja kui Sarkozy korraldas asjad alati hoolikalt nii, et sai koos Merkeliga tippkohtumiste saali siseneda, sammus Hollande sinna hoopis Itaalia peaministri Mario Monti kõrval, jättes Merkeli jalutama Sloveenia peaministri Janez Jansa seltsi.
Mõned analüütikud usuvad aga, et vaevalt president pikalt niiviisi jätkab, arvestades Kreeka ähvardavast lahkumisest tulenevaid pingeid.
«Ma näen, et Hollande sooritab siin pisikest manöövrit, et Merkelit kimbutada, aga ma ei usu, et see toimiks. Mingit võlurohtu tal ei ole,» ütles Robert Schumani fondi juht Jean-Dominique Giuliani.
Kuna Prantsusmaa võlatase on kõrge, kaubanduse puudujääk tõsine ja tööstuse konkurentsivõime vilets, ei ole neil Saksamaa suhtes just tugev positsioon.
«On selge, et Prantsusmaal on palju suurem risk turgude usaldust kaotada kui Saksamaal,» kirjutasid Ulrike Guérot ja Thomas Klau mõttekojast European Council on Foreign Relations (ECFR).
«See jätab Prantsusmaale vähe manööverdamisruumi. Ühtlasi peavad Prantsuse poliitikud kindlasti jätma turgudele mulje, et nad on ühes pundis Saksamaaga, mitte Itaalia või Hispaaniaga.»
Kõrgete ELi ametnike arvates võitleb Hollande paljuski tuuleveskitega – seisab ju Merkel kaljukindlalt eurovõlakirjadele vastu.
«Hetkel on kompromiss ülimalt ebatõenäoline,» ütles Sebastien Dullien ECFRist.
«Meeleolumuutused ei tähenda midagi seni, kuni Saksamaa end isoleerituna tundma ei hakka. Veto on Saksamaa käes. Ilma Saksamaata ei liigu ühisvõlakirjade osas midagi.»
Copyright The Financial Times Limited 2012