Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Joakim Helenius: olen südames eestlane
Arteri intervjuu ärimehega

Kodune jõudehetk: Joakim Helenius oma kodus Toompeal eestlannast elukaaslase Evely Tikerpuuga. FOTO: Toomas Huik

Eesti edukamaid ja suurema haardega ettevõtjaid ei välista, et ajab lõpuks siinmail oma juured sügavamalt mulda. Põhjusi selleks jagub, nii isiklikke kui ka ärilisi.

Olgu ajad head või halvad, suurärimees Joakim Helenius (54) näeb alati võimalusi, et kasu lõigata ja kasu tuua. Ta plaanib rajada Kesk-Eestisse Euroopa suurima piimafarmi. Ja mitte üksnes suurima, vaid keskkonnasõbralikema.

Samuti kavatseb ta rajada üle Eesti pajuistandusi – ikka kasvavale energiavajadusele mõeldes. Ja nagu see veel piisavalt ambitsioonikas ei tundu, ihkab ta Eestis luua hokimeeskonna, kes suudaks rinda pista Venemaa profitiimidega, ja näeb vaimusilmas, kuidas Estonian Air hakkab lendama India ja Ameerika vahet.

Kui sellistest plaanidest räägiks mõni Eesti multiärimees – Oliver Kruuda ja Rein Kilk tulevad ilmselt paljudel võrdlusena meelde –, peetaks noid üle oma varju küünitajaiks. Ent seda, mida räägib Helenius, investeerimispanga Trigon Capital nõukogu esimees, tasub võtta tõsiselt. Sest tavaliselt teeb ta selle ära, millest räägib.

Helenius hoolib Eestist, südamega. Osati seepärast, et tal on eesti pere, aga suuresti seetõttu, et ta usub Eesti valitud tee õigsusesse. Sellegipoolest jagub tal kriitilisi tähelepanekuid, kuidas Eesti võiks tulevikule veelgi edukamana vastu sammuda. Ettevaatust: need tähelepanekud ja soovitused võivad nii mõndagi ärritada. (Intervjuu toimus inglise keeles.)

Lendate palju ringi, kas on ka hirmutavaid hetki ette tulnud?

Kõige hirmutavam olukord tekkis ühel lühilennul Genfist Zürichisse. Oli äärmiselt tuuline ja just siis, kui lennuk pidi maanduma, tuli suur tuulepuhang, mis tõukas lennuki õhus ühele küljele. Vaatasin aknast välja ja nägin, et lennuki tiival jäi maapinnast puudu vaid meeter. Piloot tõmbas kohe tuurid üles ja tõstis lennuki taas ülespoole.

Kui palju aega te aastas õhus veedate?

Oi, seda pole kokku lugenud, aga igal nädalal lendan mitu korda, nii et aasta peale tuleb kokku 150–200 lendu.

See paistab suur ajaraisk. Mida õhus teete?

Mulle see aeg tegelikult meeldib, sest saan telefoni välja lülitada ja lugeda. Tavaliselt on mul mõni raamat kaasas, praegu loen Winston Churchilli elulugu. Muul ajal on lugemiseks väga raske mahti leida. Kui olen kodus, veedan õhtul aega oma kaheaastase poja ja naisega.

Mind üllatab, et teiesugune ambitsioonikas suurte kogemuste, hea hariduse ja laialdaste sidemetega mees on Eestisse n-ö kinni jäänud. Miks?

Hakkasin Eestis käima 1990. aastate algusest ja olen jäänud siia pidama, sest mulle on jätnud Eesti vaprus sügava mulje. Mulle meeldib Eesti valitud majandusmudel – mis ei tähenda, et usun kõike, mida valitsus teeb. Praegu on tunda tugevat survet liikuda traditsioonilise Euroopa või Skandinaavia heaoluriigi mudeli poole – teatav liikumine sinnapoole on möödapääsmatu, kui riik saab küpsemaks –, aga usun, et Eesti tööjõud ja maksusüsteem ning siinse valitsuse suhtumine äritegemisse jääb ikkagi paindlikumaks kui teistes Euroopa riikides.

Samuti usun, et mitte Eesti ei pea liikuma rohkem euroopaliku mudeli suunas, vaid Euroopa, kellel on suur võlakoorem, jäik tööjõuturg ning äritegemist mittesoodustav ja keeruline maksusüsteem, peab liikuma rohkem Eesti mudeli poole.

Kui vaatame siin Tallinna kesklinnas teie kontorist, Metro Plaza viienda korruse aknast välja, näeme tänavatel kõndivaid inimesi, kes erinevalt teist on valitsuse tegemistes üha rohkem pettunud. Järeldus võiks kõlada, et valitsuse poliitika meeldib teiesugustele suurärimeestele, aga mitte tavalistele inimestele. Kas pole nii?

Minu arvates pole valitsus viimasel ajal kuigi hästi seletanud oma poliitikat. Ka ajakirjandus on süüdistanud valitsust pärast viimatisi valimisi arrogantsuses, ja selle hinnanguga on raske mitte nõustuda.

Tunnen valitsuse tasandil üksjagu inimesi, ja pean ütlema, et kui neid kuulan, taban nende motiivides väga vähe sellist, millega ma nõus ei oleks. Nad usuvad siiralt, et see, mis nad teevad, on Eesti ja siinsete inimeste parimates pikaajalistes huvides.

Ükskõik kuhu te Euroopas ei vaata, on sealsed riigid suuremal või vähemal määral silmitsi ühesuguste probleemidega: viimastel kümnenditel on püütud rasketel aegadel majanduslanguse vastu võidelda eelarve puudujääki kasvatades. Aga kui poliitikud on saanud raha lihtsast laenamisest maitse suhu, on neil raske isegi headel aegadel lõpetada laenuraha kulutamist.

Samal ajal muutusid nad väga lodevaks panganduse reguleerimisel. Poliitikud nägid, et kui lasta pankadel raha välja laenata, siis on kõik õnnelikud: see viib kiirema majanduskasvuni ja rahvas on nendega rahul. Tulemuseks on dramaatiline võlakoorma kasv Euroopas. Sellest ongi tekkinud nüüdne kriis.

Näen, et ka Eestis tõstab pead mõtlemine, et laename raha, sest see paneb majanduse kiiremini kasvama, ja sunnime panku rohkem raha laenama, sest nõudlus kasvab. Võib-olla valitsuse mõneti arrogantse suhtumise tõttu pöörab rahvas opositsiooni sõnumeile rohkem tähelepanu – et vaadake, kui fantastiliselt hästi lähevad asjad Skandinaavias, teeme samamoodi, kopeerime nende mudelit!

Aga igaüks, kes jälgib majandust ja rahvusvahelisi sündmusi, saab aru, et Eesti-sugune väike ja vaene riik ei saa kopeerida Soome ja Rootsi heaolu- ega majanduspoliitikat. Alles kunagi tulevikus, kui Eesti elatustase on järele jõudnud Skandinaaviale, võib olla sotsiaalpoliitikas heldekäelisem. Seda ei saa teha laenatud rahaga ega muudkui makse tõstes. See hävitaks aluse, millele tugineb Eesti majanduskasv.

Nii et tavainimesed reageerivad valitsusele, kes on olnud kaua võimul ega ole pärast valimisi olnud piisavalt inimlik. Teisalt, kui inimeste reaalne sissetulek on alates kriisi algusest oluliselt langenud, siis on loogiline, et skeptilisus valitsuse suhtes kasvab ja tekib suurem huvi populistlike sõnumite vastu.

Mis siis saab, kui sotsiaaldemokraadid pääsevad Eestis võimule?

Arvan, et Sven Mikser on niivõrd taibukas mees, et kui ta võimule saab, ei võta ta vastu otsuseid, mis oleks Eestile majanduslikult kahjulikud. See keel, mida ta opositsioonis kasutab, on palju populistlikum kui keel, mida ta kasutaks peaministrina.

Mulle meeldib Sveni juures see, et teda huvitab rahvusvaheline poliitika. Igaüks, kes jälgib rahvusvahelist elu, näeb, milliste tulemusteni viib arenenud Euroopas aetud vastutustundetu majanduspoliitika, mis on tugevasti tuginenud sotsiaaldemokraatide põhimõtetele. Usun, et Sven on piisavalt tark, et mitte korrata minevikus tehtud vigu.

Loomulikult ei ütle ta midagi sellist praegu välja, sest tavaline inimene tahab kuulda juttu Skandinaavia heaoluriigist ja rikaste maksustamisest ja raha laenamisest ja suurematest kulutustest. Võib-olla olen liiga optimistlik, aga mul on kummaline positiivne tundmus tema suhtes.

Olgu ajad millised tahes või võimul kes tahes, teil jagub ikka ja alati palju huvitavaid ideid. Öelge, kust ja kuidas need tulevad?

Ilmselt sellest, kuidas näen maailma ja majandust. Püüan näha trende ja arendada ideid, mis neist trendidest kasu lõikavad. Paljud imestavad, miks mind huvitab põllumajandus. Aga sellepärast, et toit muutub globaalses majanduses üha tähtsamaks.

Seni on valitsenud suhtumine, et toitu jätkub piisavalt. Aga nii mitmelgi pool, näiteks Hiinas ja Indias, on nõudlus toidu järele tohutult kasvanud. Maailm on liikumas sinnapoole, et toitu ei saa enam pidada endastmõistetavaks. Kui sellesse valdkonda investeerida, ootavad head väljavaated.

Aga sa pead seda tegema enne, kui sinna valdkonda sisenevad teised – või see muutub äärmiselt kalliks.
Praegu plaanin rajada Eestisse pajuistandusi, sest usun, et peame liikuma rohelise majanduse suunas. Fossiilsetele kütustele, nagu kivisüsi või põlevkivi, tuleb nii või naa kunagi lõpp teha, sest enamik teadlasi arvab, et neid kasutades hävitame oma planeedi.


Kui sedasi tulevikule mõtlete, oskate küllap anda ka nõu, mida peaks noored õppima, et saada sama edukaks nagu teie.

Õppige reaalteadusi, kui teil on vähegi matemaatilisi kalduvusi. Homses maailmas läheb vaja rohkem inimesi, kes saavad aru enamast kui lihtsalt rahanumbritest. Nõudlus teadlase või inseneri pagasiga inimeste järele suureneb märkimisväärselt. Muidugi, kõigest hoolimata on kasulik õppida ka ärindusega seotud aineid.

Mis on teie edu valem?

Esiteks ja ennekõike pead olema ambitsioonikas, tahtma saada edukaks. Ma ei usu, et keegi, kes ei ole edasipüüdlik, saab äris edukaks. Samuti pead olema optimist. Pead uskuma, et suudad saada edukaks.

On võimatu, et kellelgi poleks elus tagasilööke ega pettumusi. Kuid ainult optimist suudab neist raskustest üle olla. Kui oled skeptiline ja pessimistlik, annad kiiresti alla, niipea kui raskused tekivad. Ja kolmandaks, pead olema sihikindel. Isegi kui ajad on rasked ja ei paista, et töö toob tulemusi – ära anna alla!

Las ma vaidlen vastu teie paarile ideele. Olete öelnud, et Estonian Air peaks hakkama lendama Aasiasse ja USAsse. Võin kihla vedada, et seda ei juhtu kunagi.

Estonian Airi esmane ülesanne on arendada ühenduslendude võrku Tallinnast, et mitte sõltuda ainult Eesti inimestest. Kui see õnnestub, saab mõelda, mis järgmiseks. Huvitav, kui vaadata maakera ja tõmmata lühim joon Indiast USA idarannikule – ehk maailma ühest suurema elanike arvuga ja kiiremini kasvava majandusega riigist praegusesse superriiki –, siis see läheb otse üle Eesti.

Aga vahemaa on nii suur, et pole eriti lennukeid, mis suudaks selle läbida vahepeatuseta. Seega, kui Estonian Airil on hea liinide võrk Euroopaga, saame võib-olla rääkida mõne India või USA lennukompaniiga, et äkki avada liin, kus Tallinn jääb vahepeatuseks. Muidugi on see suuresti unistus, aga kui sa ei unista, kui sul pole visiooni, ei tee sa mitte midagi olulist. Tuleb unistada, et luua midagi uut!

Samuti on teil idee luua Eestis jäähokimeeskond, kes hakkaks mängima Venemaa profiliigas, mis on maailma tugevuselt teine liiga. Ma ei usu, et see õnnestub.

Praegu on lepe, et Eesti meeskond hakkaks järgmise aasta sügisel mängima Soome teises liigas. Edasi tuleb minna samm sammu haaval. See pole ju loomulik, et Eestit ümbritsevad riigid, kus jäähoki on populaarsemaid alasid – Läti, Venemaa, Soome, Rootsi –, aga Eesti on siin valge laik.

Eestis ei ole ühtegi kuigi populaarset meeskonnaala, aga iga riik vajab mingit oma tiimi, ja jäähoki oleks siin loogiline ala.

Kolmandaks, olete teinud ilmselt Singapuri eeskujul ettepaneku, et inglise keel võiks saada Eestis riigikeeleks. Inimesed oleksid sellele kindlasti vastu.

Loomulikult on eesti keel Eestis nagu liim, mis hoiab seda riiki koos. Ma ei väidaks iialgi, et eesti keel tuleks küsimärgi alla seada. Aga Eestit ootavad suured väljakutsed. Tõenäoliselt langeb 2050. aastaks Eesti elanike arv 800 000 – 900 000 peale, ja see on üsna vana elanikkond.

Raske saab olema elatustaset säilitada, pigem see langeb. Näen ainult kaht võimalust selle katastroofilise stsenaariumi muutmiseks: peame panema Eesti inimesi rohkem lapsi sünnitama või võtame liberaalsema hoiaku immigratsiooni suhtes.

Sünnitama ei saa kedagi sundida ja immigrantide vastu on enamik.
Jah, siin ei ole häid valikuid. Ja inimestele on seda raske seletada.

Väidan, et me ei pea kartma immigratsiooni. Paarisaja aasta pärast on maailma elanikkond nagunii palju rohkem segunenud, sinna pole midagi parata. Ainus põhjus, miks rahvad pole seniajani rohkem segunenud, on selles, et neil puudus võimalus reisida.

Kui nüüd rahvad niikuinii segunevad, siis miks mitte püüda Eestisse meelitada selliseid immigrante, kes tooks kaasa oskusi, mis panevad majanduse kiiremini arenema ja teevad siin kõik rikkamaks, ka eestlased? Sellele aitaks kaasa, kui teha neile siia tulek kergemaks.

(Läheb üle eesti keelele.) Ma räägin praegu eesti keelt, aga minu eesti keel on väga nõrk. Ma olen käinud siin umbes 20 aastat, nii kaua olen seda keelt õppinud, ja ma rääkisin enne, kui siia tulin, juba soome keelt, mis ei ole minu emakeel, aga ma oskan seda.

Kui minul on olnud probleemid eesti keelt õppida, siis keegi hiinlane või muu välismaalane, kes siia tuleb – temale on väga-väga raske eesti keelt õppida.

(Jätkab inglise keeles.) Näete, kui halb mu eesti keel on!
Ei ole sel häda midagi!

Asja tuum on selles: kui tahame, et Eesti elustandard edasi kasvaks, oleks arukas, kui inglise keel saaks siin teiseks riigikeeleks. Ma ei propageeri seda, et need, kes tulevad Eestisse, ei peaks aja jooksul õppima ära eesti keelt. Muidugi peavad!

Aga kui Eesti võitleb heade immigrantide eest Ameerika, Inglismaa, Skandinaavia, Saksamaaga, kogu maailmaga, siis kuidas me neid siia meelitame, kui me ei püüa teha neile esimest sammu kergemaks? Kui inglise keel on teine riigikeel, siis ma ei ütleks, et see oleks Eestile ohtlik.

Tore kuulda, et te Eesti tulevikule mõtlete. Aga kuus aastat tagasi ütlesite, et te kodu on Londonis. Kus nüüd?

Tollest ajast saadik on mu elu palju muutunud. Mul on eesti pere, mul on kaheaastane poeg, tal on Eesti pass, tema ema on eestlane, ja ta on kolmekeelne: räägib emaga eesti, minuga inglise ja lapsehoidjaga vene keelt.

Olete teie ka eestlane?

Südames olen. Tõenäoliselt pean võtma hea eraõpetaja, et oma eesti keelt parandada. Saan kõigest aru, vaatan TVd ja jälgin siinset poliitilist debatti, aga tahan oma eesti kõnekeele viia sellisele tasemele, et saaksin vabalt osaleda siinses poliitilises diskussioonis. Selleks tuleb aega leida.
Arvestades, kuidas mu elu on läinud, ei üllataks mind, kui otsustaksin ühel hetkel oma juured siin sajaprotsendiliselt mulda ajada.

Nii et võtate Eesti kodakondsuse?

Kui mul on eesti pere, siis kujutan ette, et võiksin küll tulevikus taotleda Eesti kodakondsust.

Hämmastav, et teil jätkus oma äride kõrvalt veel tahtmist minna isiklikus elus uuele ringile. Kas loodate, et see hoiab teid pikemalt noorena?

(Naerab.) Raske on anda ratsionaalset põhjendust emotsionaalsele otsusele. Aga mulle kohutavalt meeldib, kui lähen koju ja väike Maximilian tuleb vastu ja me mängime koos, ehitame Duplo klotsidest maju, ja loen talle raamatuid ette. Võib-olla teataval ajal oli mul küsimusi, mis tunne on minna uuele ringile, aga pean ütlema, et see on olnud ilus kogemus ja ma naudin iga sekundit sellest.

On teie uuele ringile minek mõneti tõestus ka sellele, et kaugsuhted, nagu teil oli eksabikaasaga, ei pea ajaproovile vastu?

Oletan, et see näitab tõesti, et sedasorti suhetel on raske pikaajaliselt kesta.

Olete uuesti abiellunud?

Veel mitte. Aga näis, mis tulevik toob.

Teie naine on varem töötanud Eesti Postis ja SEB pangas. Mida veel oleksite nõus tema kohta rääkima?

Ta on hea näide oma põlvkonnast. Ta on 40 aastat vana, nõukogude aja lõpu laps, kes, nagu paljud temaealised, alustas reaalteaduste õppimisega, nagu ma praegugi noortele soovitan (naerab), aga siis ajad muutusid, ta läks õppima majandust ja alustas tööd panganduses – mulle näib, et peaaegu igal eestlasel on mingi pangatöö kogemus –, misjärel läks tööle teistesse ettevõtetesse, nagu Eesti Post ja Statoil.

Ta on üles kasvanud Tallinnast veidi eemal, ja temaga koos elades olen õppinud eestlaste kohta asju, mida ma varem ei teadnud.

Kui palju jagub teil aega ja võimalusi suhelda oma kolme täiskasvanud lapsega?

Sebastian õpib Soomes põllumajandust, Sabrina töötab Londonis kinnisvaraäris analüütikuna ja Selina õpib Oxfordis bioloogiat. Teen peagi ärireisi Londonisse, kus saan Selinaga kokku. Sebastian käib mul Eestis mõnikord külas. Oleme kokku leppinud, et jaanipäeva paiku lähme koos matkama, ilmselt Lapimaale. Igal juhul püüan alati lastega sidet pidada.

Kui kaua veel jaksate edasi rahmeldada?

Kõike ei saa planeerida, kas või tervise tõttu, aga kui asjaolud lubavad, tahan olla edaspidigi aktiivne. Ma ei suuda kujutada ette elu, kus võtan kõike kergelt. Läheksin hulluks, sest mulle meeldib midagi teha. Mu isa, endine diplomaat, on 81-aastane ja endiselt väga aktiivne. Ta kuulub Trigon Capitali nõukokku ja kirjutab praegu raamatut oma elust.

Teie üks esiisasid olevat olnud tsaar Aleksander II sohilaps. On see tõsi?

Seda väidavad mitmed ajaloolased, aga mul pole selle kohta mingit tõestust. See lugu lähtub faktist, et 19. sajandi keskel, kui tsaar külastas kusagil oma head sõpra, anti talle ööseks ilus talutüdruk n-ö voodisoojendajaks.

Kui too tüdruk jäi rasedaks ja sünnitas tüdruku, polnud sellest suurt midagi, aga kui ta sünnitas poja, siis mõisa omanik, tsaari sõber, ei saanud mitte austada fakti, et ta tegeleb tsaari bioloogilise järeltulijaga. Neile poistele anti hea haridus, ja kui nad said 15 või 16, saadeti nad laiali Vene impeeriumi. Neile anti kaasa mingi kapital ja soovituskirjad, et alustada oma elu.

Minu emapoolne esiisa – ei teagi, kui mitu põlve tagasi –, oli Fjodor Sergejev, kes ilmus justkui
eikusagilt välja Viiburi mõisas, mis kuulus tsaari sõbrale. Tal oli palju raha ja paari aasta pärast ostis ta üles sealsete kaupmeeste äri ja lõi omamoodi tööstusimpeeriumi, kus olid näiteks nii õlletehas kui ka tubakavabrik. Tema perest sai Soome idaalade rikkaim pere.

CV
Joakim J. Helenius (54)

Sündinud 24. novembril 1957 Helsingis

Õppinud Hiinas, Soomes ja Saksamaal
Lõpetanud Cambridge’i ülikoolis bakalaureuse- ja magistriõpingud majanduses (mõl. cum laude) 1981 ja 1984
Aastast 1992 Trigon Capital Groupi nõukogu esimees
Trigon Agri ja Estonian Airi nõukogu esimees
1989–1992 Merrill Lynch International Bank, tegevdirektor ja juhatuse liige
1981–1984 ja 1987–1989 Goldman Sachs International Limited, asepresident, võlakirjade osakond
1984–1986 Kansallis Banking Group, kapitaliturgude osakonna juht
Hobid: jaht ja kalastamine, maailma ajalugu, päevapoliitika, head restoranid

Elukaaslane Evely Tikerpuu (40), poeg Maximilian Juhan (2); eelmisest abielust täiskasvanud tütred Sabrina ja Selina ning poeg Sebastian

Arvamus

Raivo Vare
Arengufondi nõukogu esimees

Mulle meeldib Heleniuse visionäärsus, mis pole Eesti äris väga traditsiooniline, ja tema mastaapsus. Lisaks on tal hea kogemus finantsistina nii maailma suurfirmades töötades kui ka oma äri ajades.

Huvitav, et ta on mitte­ootuspäraselt liikunud klassikalistest finantsäridest tuleviku valdkondadesse, nagu agrobisnis, mida meie ei taha tulevikualaks pidada. Tuletame meelde, millised diskussioonid käisid veel hiljuti Eestis piimatootmise teemal.

Ainult üks nutulaul. Nüüd järsku räägivad kõik, et sellel asjal on jumet ja sellega saab eksporti arendada. Helenius hüppas sellesse paati aga pauhti sisse ja hakkas esimesena toimetama.

Heleniust iseloomustab kindlasti julgus. Mitte iga inimene ei söanda Mosambiigis äri teha. Jällegi aitab siin kaasa tema elukogemus ja oskus näha asju laiemalt. Seetõttu on ta väga teretulnud meie ärikogukonda.

Lisaks julgusele on Heleniusel, erinevalt mitmest Eesti ärimehest, jätkunud kannatust asjaga tegeleda. Enam-vähem alati on kehtinud sama reegel: kui teed midagi uut, eriti veel sellist, mis põhineb visioonil ja on ebapopulaarne, peab mõnda aega kannatama miinust – ja päris kõva miinust. Heleniusel on oskus sellise olukorraga toime tulla.

Erinevalt paljudest Eesti ärimeestest, kes sõltuvad siinsetest pankadest, kus strateegilisi suurotsuseid tehakse meie riigist väljas – ja väga tihti lähtub vaade Stockholmist meie ponnistustele tehnitsistlikest kriteeriumidest, mitte laiemast nägemusest –, saab Helenius endale lubada ka teisi finantseerimisallikaid, erainvestoreid, kes paigutavad raha pikema visiooniga ja kannatavad seetõttu rohkem kui pangad, kes tahavad kohe tulemust ja võtavad hinge ka tagatiseks, kui vaja.

Tagasi üles
Back