Kuidas planeerida aeda ja teha aiaplaani?

Aiaplaani tehes on tähtis ära märkida ka tulevikus ehk puude-põõsaste kasvades varju jäävad alad. Illustratsioon: joonis: Mailis Laanemäe

Enda aia kujundamine peaks ideaalis algama aiaplaani joonistamisest. Mõelda tuleks ka kaugele tulevikule, mil istutatud puud on juba suureks kasvanud, et ka aastakümnete pärast oleks koduaed mõnus päikseline koht, kus aega veeta.

Aiakujundaja Mailis Laanemäe sõnul on aiaplaani tegemise juures oluline, et noor inimene oskaks aeda kujundades ja puid-põõsaid istutades ette kujutada aega, mil aias toimetavad tema lapselapsed.

«Lapselaps ei peaks imestama, et huvitav, miks mu vanavanaema need puud niimoodi siia on istutanud. Et kuidas ta siis ei taibanud, et kõik aknad on ju pärast varjus ja päikest sisse ei paista ja küta maja nagu segane,» kirjeldas Laanemäe ning lisas, et saja-aastaste aedade puhul on väga tüüpiliseks probleemiks valguse puudumine, kuna kõik on täis istutatud.

Aiaplaani joonistamiseks on kaks võimalust: kas teha seda käsitsi või arvutis spetsiaalse programmi abil. Arvutiga hästi hakkama saavale inimesele soovitas aiakujundaja kasutada pigem seda võimalust, sest arvutis on lihtsam kõike muuta ning programmil on ka lisavõimalusi – näiteks aitab see täpselt välja mõõta alade alla jäävat pinda. Ühe tasuta allalaaditava variandina soovitas ta kasutada Google Sketchupi.

Plaani tegema hakates tuleb kõigepealt aed üle mõõta. Laanemäe sõnul on majaomanikel tihtipeale olemas ka krundi geoalusplaanid, kus on peamised mõõdud juba kirjas.

Tavaliselt on sellised plaanid tehtud mõõtkavas 1:500, ent aiaplaan tasuks teha veidi suuremalt, mõõtkavas 1:100. See tähendab, et üks sentimeeter paberil vastab ühele meetrile aias. «See on hästi mugav ja sellega on hea toimetada,» ütles Laanemäe.

Kui aga tegemist on väga suure ehk üle 4000-ruutmeetrise aiaga, tuleks plaan teha mõõtkavas 1:200. «Ehk üks sentimeeter paberil on kaks meetrit aias,» soovitas ta. Muidu läheks plaan hiiglaslikuks ega mahuks hästi paberile ära.

Esmalt tuleb kanda plaanile kõik olemasolev ja allesjääv, nagu kasvuhoone, garaaž, kaev, suuremad kivid või suured aiavalgustuspostid. «Plaanile tuleb kanda ka kõik suuremad põõsad ja puud,» ütles Laanemäe. «Nende pealesaamine on keerulisem, sest nende paiknemine tuleb ise ära mõõta.»

Kui viljapuud on alles noored, ei tohiks aiaplaanis nende koha peale teha lihtsalt ristikest, vaid plaani tuleb joonistada sellise võraga puu, nagu ta tegelikult kunagi välja näeb. «Kui viljapuu on praegu vaid väike vitsake ja ei tee varju, siis 10–15 aasta pärast on ta suure laia võraga puu ja tema taga on vari,» selgitas aiakujundaja. Just aias tekkivate varjude pärast on oluline mõelda pikas perspektiivis.

«Siis ma tean, et sinna puu taha ei saa istutada roose ega teha köögiviljapeenraid, sest peagi on puu vari nii suur, et taim ei saa valgust kätte,» selgitas Laanemäe. «See ala viirutatakse lihtsalt tumedamaks. Heledam ala on see, kus on valgus ja päike, ning tumedam on see, mis hiljem läheb varju alla.»

Edasi tuleb koos perega mõelda, mida aeda täpselt tahetakse, ja teha nendest soovidest nimekiri. Aiakujundaja soovitas sinna lisada ka unistused, mille jaoks ehk praegu raha pole, ent mida tulevikus siiski soovitakse aias näha.

«Kui inimesel on sünnist saati hinges unistus valgete roosidega lehtlast, siis ta ikkagi võiks selle kirja panna, kuigi tal praegu on raha võib-olla ainult ühele katusekivile sellest,» möönis Laanemäe.

Käsitsi joonistades on plaan soovitatav teha millimeetripaberile. Kui kõik püsivad objektid on paberile kantud, tuleks võtta teine, läbipaistev paber, milleks sobib nii kalka kui ka tavaline küpsetuspaber, kopeerida püsiobjektid ka sellele ning hakata seejärel proovima erinevaid lahendusi mõtete ja soovide teostamiseks.

Aed tuleks Laanemäe sõnul jaotada aladeks, nagu maja alla minev ala, sillutiskiviala või kõvakattega ala, istutusalad, lasteala, köögiviljaala, puhke- või terrassiala ja muruala. «Kõigil nendel aladel on oma piir, kust üks lõppeb ja teine algab. Ja sellest, millise joonega on piir, kas sirge, kõver või lainetab, sünnibki aia stiil,» selgitas ta.

«Oluline on see, et seal vahel on piir ja piiriks on alati mingi materjal. Ei ole nii, et muru lõppeb ja algab kohe must muld ja ma istutan sinna oma taimed sisse. Tegelikult me tahame tänapäeval ikkagi saada aeda, mis oleks hooldamise mõttes hoomatav. Alade eristuseks on vaja leida materjal,» selgitas ta.

Laanemäe hinnangul on aiaplaani tegemine hea just seetõttu, et nii tekib aiast visuaalne ülevaade kõige paremini ning plaani tehes võivad mõtted ka muutuda, kuna ilmnevad takistavad asjaolud, mida ilma plaanita ei pruugikski kohe ette näha.

«Siis sa hakkad nägema, et ai, ma ei saa seda sinna teha, sest kümne aasta pärast on seal vari ja neid puid enam liigutada ei saa,» ütles ta.

Esialgu võib väikeste puude ümbrusse ka näiteks maasikaid istutada. «Seni, kuni puu hakkab vilja kandma, olen ma sealt juba kümme aastat marju korjanud. Osade asjadega on, et alguses on nii aga pärast ta kujuneb ümber. Aga see ongi see kasvamise ja hingamise protsess seal aias,» kirjeldas spetsialist.

Takistused murus

Ideaalis peaks kõik muru pind olema ühe masinaga niidetav, see tähendab seda, et ei ole kohti, kus tuleks lisaks appi võtta näiteks trimmer või murukäärid. «Hea võrdlus on see, et kui on õigesti tehtud plaan ja õigesti rajatud aed, siis peaks 1000 ruutu võrduma ühe tunni niitmisega nädalas. 2000 ruutu võrdub kaks tundi niitmist. Selle järgi saab aru, kui palju takistusi on pandud murusse. Iga takistus murus on keskmiselt 2,5 minutit lisaaega niitmisele,» selgitas Laanemäe.

«See tähendab, et kui mul on juba näiteks kümme takistust murus, siis ma niidan ainuüksi takistusi 25 minutit, ilma, et ma oleks muru niitnud. See ongi seesama koht, miks tehakse oma aia hooldamine keeruliseks ja aeg hakkab käest ära minema, kuna inimene ei jõua isegi terrassi peal korra jalgu sirgu lüüa ja nautida seda, et tal on roheline murulapp olemas,» soovitas ta ning lisas, et ta on näinud ka aega, mille murus oli lausa 74 erinevat takistust.

Aia stiil

Ideaalis võiks Laanemäe sõnul minna kodu sisekujundus üle aiakujunduseks: «See on kõik inimese enda loos kinni. Isegi aiakujundus oleneb sellest, kas inimene on väga lahtine ja rõõmsameelne või pigem tagasihoidlik üksik tegelane. Isegi sellega tuleb arvestada, et mida inimene tahab sealt saama hakata.»

Aia planeerimisel tuleb mõelda ka selle peale, et milline eesmärk sellel aial on. Kas see on n-ö šõuaed, mida kõigile uhkusega näidata või siis pigem privaatne rahulik nurgake, kus nautida vaikust ja rahu ning kus saab mõnusal puhata. Puhkeaed või nn šõuaed on kaks täiesti erinevat asja, ütles aiakujundaja.

Sama kehtib ka taimede värvivalikule – kas soovitakse teha väga kirju ja kontrastne aed või jääda pigem rahuliku rohelise-valge tooni peale. Viimane soodustab pigem rahulikku mõtisklemist ja seal aias on tunne hoopis teine kui värvikirevas kontrastses aias.

«Tüüpiline on, et meil on seda pimedat ja porist aega nii palju, et siis suvel kuhjatakse aed värvidega üle ja siis ei olda jällegi rahul selle aiaga. Millega tüüpiliselt üle paisutatakse, on punane. Punane on selline keeluvalgusfoor ja ergutav värv. Teised on pigem rahustavad,» selgitas Laanemäe.

See on loomulik protsess, et aed muutub ja et nägemus oma aiast muutub – see on elu üks osa. «Aed on elav organism ja see on täiesti normaalne, et alguses teed maitsetaimepeenrad ühele poole ja kui vari hakkab sinna peale tulema, siis kolid sellega päikselisele poolele edasi.»

Isegi kui on täiesti noor aed, on plaan mõttekas teha plaan. Noores aias on rohkem võimalusi, kuna varjujooksu saab ise planeerida. Ka siis kui on väga vana aed, on selle ümberplaneerimiseks mõttekas teha plaan. Võrreldes noore aiaga on seal üks oluline kitsendus – varjujooks on juba peal.

Kui aiaplaan valmis, soovitas Laanemäe enne töö kallale asumist konsulteerida veel ka aiakujundajaga. «See ei peaks üle jõu käima. Konsultatsiooni käigus saab paremini stiilijooned ja ka taimevaliku paika. Tihtilugu inimesed ei tea ja ei tunne neid taimi väga hästi ja ise loomine on veidi keeruline,» selgitas ta.