/nginx/o/2012/05/21/1115308t1h7759.jpg)
Kuigi 80 protsenti inimestest leiab, et loovus on majanduskasvu saavutamiseks kriitilise tähtsusega ning 60 protsenti leiab, et see on vajalik ühiskonna jaoks, tunneb ainult iga neljas, et ta saab oma loovust realiseerida.
Enamik inimesi tunneb ennast tööl «mutrikestena»
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sellisele järeldusele jõudis Adobe tellitud ning viies riigis (USA, Suurbritannia, Saksamaa, Prantsusmaa ja Jaapan) 5000 täiskasvanu seas tehtud uuring «State of Create global benchmark study», vahendab koolitaja Indrek Maripuu oma blogis.
Uuringus tuuakse välja peamised asjaolud, mis sellist olukorda loovad:
- Organisatsioonikultuur – 75 protsendi uuringus osalejatest ütlesid, et tunnevad töökohal kasvavat survet tootlikkuse suurendamisele kuigi nende töös on vähemalt mingis osas vaja ka loovat lähenemist. Uuringus tuuakse välja, et selline «joone alusele» keskendumine mõjub otseselt loovust pärssivalt. Sellel teemal kirjutas äsja portaalis Big Think ka Jason Gots.
- Haridus– oluline pole kas oled õppinud era- või riigikoolis, vaid see, kas Sind julgustati maast madalast oma loovust kasutama või mitte. Üle poole osalejatest ütles, et nende loovust suruti koolis järjekindlalt maha, selle asemel olid hinnatud omadusteks hoopis ühetaolisus ja standardiseeritus - omadused, mis selle tulemusel kipuvad domineerima ka töökohtadel.
Otseselt pole nendes tulemustes midagi uut – samadele tulemustele on jõutud korduvalt ka varem. Eks ärijuhid teevad oma valikuid ise ning lähtuvad oma eesmärkidest ja ärifilosoofiast. Aga kas keegi oskab tuua välja algatusi, mis on tehtud hariduskorralduses selle olukorra muutmiseks pikas perspektiivis? Eestis? Maailmas?
Mõtlemiseks veel: Sir Ken Robinson jagab hariduse tinglikult kolmeks – õppekava(ehk mida me õpetame), hindamine(kas ja kuidas tulemusi mõõdame) ja pedagoogika(kuidas me õpetame). Ta leiab, et üle maailma tegelevad riigid õppekava ja hindamise arendamise ning reformimisega, kuid tähelepanu alt väljas on pedagoogika ehk viis, kuidas me õpetame. Meediale tuginedes võib väita, et see kehtib ka Eestis.