Ühe kodu lugu: rahulik paik maailma veere pääl

Perekond Meri kodu Rahuste külas Saaremaal. Foto: Erakogu

Istse ma maailma veerekese pääle… Nõnda ütleb üks vana laulusalm. Ja õigesti ütleb. Paadunud linnainimese arvates ongi Rahuste küla Saaremaal kui mitte päris maailma veerekese pääl siis sellele väga lähedal.

Siit edasi ei pääse enam kuhugi. Just siia on oma kodu rajanud Ann ja Enn Meri. Kusjuures maja ei olegi rootsi punane. «Siia sobib vene sinine paremini!» arvab Enn, kuigi see on natuke teist tooni. «Ütleme, et see on Soome teras-sinine,» ütles mees ajakirjale Oma Kodu.

Õhus on tunda kevadet. Viimaste sulavate jääpankade vahel askeldavad luiged. Üle lahe jääb Lõmala, Lõopõllu... ja kuhugi sinna «kella üheteist kanti» päris avameri. Liivase põhjaga laht on kalda ääres suhteliselt madal. Paarisaja meetrit kauguselt läheb kiiresti sügavamaks ja kaugemal on sügavust juba 8-10 meetrit. Siia on ka päris suur laevu tormivarju tulnud. Mõni ka eksinud. Selle tunnistusena paistab õuele ära kurikuulsa kreeka laeva vrakk, või siis see vähene, mis temast veel alles on.

«Teiselpool lahte on kenasti käima läinud Lõmala sadam. Kui me siiapoole ka midagi taolist saaksime... aga see on vist ainult unistus,» ohkab oma kena kodu õuelt merele vaatav Enn. «Ega nii peent tahakski, saaks vähemalt muuli ja kaikohad.»

Oma jahisadam

Oma jahisadama rajamisest on siinkandis ammu juttu olnud. Majast mitte kaugel on olemas üks vana lautrikoht ja kui kohalike meeste tahtmisele õnnestuks euromeeste rahad toeks saada, saaksid mured murtud ja pika maismaatee võiks asendada lühema ja kordades romantilisema jahisõidu vastu. «Sadam oleks väga oluline terve küla jaoks.»

Mine tea, ehk jõuab veel natuke euro-raha siia maailma veerekese peale. Rannikuäärsed endised kolhoosi karjamaad on kenasti puhtaks niidetud ja seda ju ka eurorahadega. Kogu see rannaäärne ilu on ju puhas natuura-ala.

Laikatõugu valvurloom nimega Laika, kes on vaieldamatu pereliige, ei tea neist asjust muidugi midagi. Temal omad tööd ja toimetamised. Külaliste peale tuleb natuke haukuda, puhtast kohusetundest. Looduse kutse ja muude ahvatluste vastu aitab väike elektroonilise lisandiga kaelarihma, mis annab loomale 9voldise veenvusega märku, kui krundi piir kätte jõuab.

Tuulepealne maa

Pererahva kinnitusel on siin maailma veerekese peal on ka üks suur miinus – tuult on kole palju. Selle tuule tõttu on jälle väga suur pluss ka – ei ole sääski. «Meil on siin täiesti sääsevaba!» teatab peremees. Aga tuule vastu aitab nägus õuemaja, mille nimi on «maja, mida ei ole vaja».

Suviseks olemiseks mõeldud ehitis koosneb põhiliselt akendest. «Sõltuvalt tuule suunast saame uksed lahti teha kas siis maja või mere poolt,» selgitab Ann. Väljavaade on igatahes super.

«Siin on avarust, siin näeb kaugele. Olgu talv või olgu suvi, ikka näeb kaugele. Elukvaliteet on siin hoopis kõrgem. Rahuste on rahulik koht! Tõesti rahulik.» Mereni jääb siit täpselt 200 meetrit, nagu seadus ette näeb.

«Maja, mida pole vaja» on ehitatud umbes paarisaja aasta vanusest Mullutu mõisa aidahoonest. Nii paekivid kui ka puitmaterjal on seega puhas taaskasutus, kuigi ei näe sedamoodi välja. Vana on saanud uue välimuse ja uuenenud funktsiooni. Vanust aitab unustada moekas ja modernne sisekujundus.

Sisekujundajat pole siin peres vaja kaugelt otsida. «Me ei ole kunagi ei firmas ega koduses majapidamises kasutanud professionaalset disainerit, me saame selle tööga ise hakkama. Ei maksa asja liiga keeruliseks ajada.»

Kamin on uus ja põleb peremehe sõnud väga hästi. «See kamin on meil pigem ilu kui sooja saamise pärast, see maja on ikka suviseks hubaseks olemiseks. Talvel seda soojana hoida ei ole väga mõttekas.» Eduka ärimehena oskab Enn raha lugeda ja teab täpselt, kui palju ja millele kulutada.

Meri saab maja alt läbi loksuda

Maja panid püsti kohalikud ehitusmehed. «See maja on tehtud päris osavalt, nii nagu kunagi ehitati. Sellist kivide ladumist mina küll enda peale ei võtaks. Eriti rahul oleme selle piazzaga (nii nimetab Enn õuemaja ümbritsevat paeplaatidest ala). Varem oli siin muru, suvel on OK, aga kevadel-sügisel oli niiske ja pehme.»

Liivapadjale said peale dolomiitplaadid ja kohalike töömeeste paika passitult on see tõeliselt kena mosaiik. Ann lisab, et ega siin kamara all palju mulda ei olegi ja kartulimaad pole mõtet tegema hakata.

Elumaja on ehitatud vaiadele ja suure tormiga saab meri maja alt läbi loksuda. Selle talve tormisemate ilmadega jäi meri siiski majast paarikümne meetri kaugusele. «Ma pildistasin teiselt korruselt iga kümne minuti järel ja oli nähe, kuidas meri kiiresti lähenes,» meenutab Ann. Enn usub, et küll nende tormide ja merega hakkama saab.

Tuulisel kaldal elades on tähtis, et tuba oleks soe. Maja kütavad ära kolm õhksoojuspumpa, kaks alumise ja üks teise korruse tarvis.

Ajalooga kodu

Perekond Meri Rahuste-ajalugu sai alguse üheksakümnendate aastate lõpul. «Minu vanem tütar, kes elab Rootsis, leidis, et mina võiksin talle Saaremaalt leida ühe mereäärse maatüki. Hakkasin otsima ja päris juhuslikult leidsin selle siin. Tütre arvates oli seda nelja hektarit liiga palju. Jagasime krundi kaheks ja üks minu sõber eesti arst, kes elab Rootsis, ostis poole ära. Aga siis oli tütrel vaja Stockholmi korter osta ning selleks oli vaja raha. Raha saamiseks võib ju kinnisvara realiseerida ning kellele siis veel ühte mereäärset maatükki realiseerida kui mitte oma isale. Esialgu plaanisime teha siia üks väike maja, nii kolmkümmend ruutu. Aga Ann, kes on hariduselt ehitusinsener, hakkas projekteerima ja nii need ruutmeetrid suuremaks kasvasidki. Lõpuks oli alumine korrus kuuskümmend ja ülemine nelikümmend ruutu. Maja sai valmis 2005 ja väike juurdeehitus 2008. «Maja, mida pole vaja» sai valmis eelmisel sügisel.» Kogu elamise valmisolekut võrdleb Enn Tallinna linnaga. Juurdeehitust enam ei plaanita, aga eks maja juures on toimetamist ikka.

«Põrand on laminaat, see ei ole midagi erilist, alustame laest,» ütleb Enn koduekskursiooni sissejuhatuseks. Laeks saanud puidul on oma lugu. «Need männipuud istutas 80 aastat tagasi Tagamõisasse minu ema koos oma isaga. Võtsime sealt mõned maha ja see lagi, maja talad-värgid on kõik nendest puudest tehtud.»

«Esialgu mõtlesime, et elutoa osa võiks olla kõrge, läbi kahe korruse,” meenutab Ann. “Aga ehitamise käigus selgus, et teiselt korruselt avaneb ikka nii fantastiline vaade, et tuleb ka sinna tuba teha.»

Elutoa keskel seisab võimas mõnesaja aasta vanune kandepost, koos võimsa sepisnaelaga. Mõlemad on pärit Pädaste mõisast. Palgist plaaniti teha aknaid, kuid selgus, et puit on selle töö jaoks liiga kõva. Siin on tugev post täiesti õigel kohal.

Olemasoleva ümber tehtud ruum

Ehituse alguse juures said määravaks aknad, millest olid osa juba olemas. «Nende ümber joonistaski Ann maja. Aknad ja terrassi uks dikteerisid muud mõõdud ja proportsioonid.»

Teiselt korruselt leiab lisaks imelisele vaatele veel mitmed looga esemeid. Kõigepealt hakkab silma Ennu lapsepõlve aegadest pärit kiikhobu.

«Kui ma olin kahe aastane, meeldis mulle sellel ratsutada. 1944. aastal hakkasime Panga panga alt kalurikülast paadiga Rootsi põgenema. See hobune oli mul kaasas, aga 7-8 meetrises lahtises kalapaadis oli kokku 15 inimest ning mõistagi ei saanud ma seda hobust kaasa võtta. See jäi randa maha. Maha jäi ka minu kurt-tumm onu, kes selle hobuse siis ära korjas. Kui ma tulin 1989. aastal jälle esimest korda Saaremaale, onu oli siis veel elus, andis ta hobuse mulle tagasi. Vahepeal viisin ma selle Rootsi, aga nüüd on ta kodusaarel tagasi.»