/nginx/o/2012/05/07/1091568t1ha35a.jpg)
ETK 95. sünnipäevale pühendatud konverentsil arutlesid panelistid selle üle, kas tootjat, töötlejat, kaupmeest ja tarbijat on võimalik kuidagi lepitada. Paraku on müüja jaoks alati kaup liiga odav ja ostja jaoks alati liiga kallis.
Müüja jaoks on kaup alati liiga odav
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Liiga palju pööratakse tähelepanu sellele, kes saab rohkem. See, kes rohkem saab, on igal juhul paha. Süüdlane on vaja üles leida!» kirjeldas Toiduliidu juht Sirje Potisepp levinud suhtumist toiduainete hindadesse. Samas lisas ta, et tegelikult peaksid nii põllumehed, töötlejad kui kaupmehed rohkem tähelepanu pöörama koostööle.
Kõik osapooled peaksid vaatama, kuidas üksteisele kasulikumad olla. «Partnerlus ei ole aga see, kui saad kirja, et järgmisest nädalast pead pikema säilimisajaga kaupa tarnima iga päev ja samas kiitleb kaupluse juht, et laokulusid ei ole,» arvas ta.
Tartu Tarbijate Kooperatiivi juhatuse esimees Tarmo Punger lisas, et kaubandus ei ole, vaatamata pidevatele süüdistustele, teps mitte kõige kasumlikum tegevusvaldkond. Raha käib läbi küll palju, aga kätte jääb sellest kaupmehele vähe. Ometi kerkib Tallinnasse kaubanduskeskusi nagu seeni pärast vihma.
Punger ennustas, et nende täitmiseks on peatselt oodata üht- või teistsugust kaubandussõda.
Selgust selles osas, kes ikkagi on süüdi ja miks hinnad on liiga kõrged, ei ole ka mujal. «Saksa tarbija on üks kõige mõistatuslikum tarbija minu meelest,» ütles Eesti konjunktuuriinstituudi juht Marje Josing. Sakslaste sissetulek on meie omast neli korda suurem, ometi vaatavad nad hindu uskumatu täpsusega.
«Saksamaal konverentsidel käies sõimavad kaupmehed tööstust, põllumehed jälle kaupmehi,» rääkis Josing.