Janeki ja Karu lugu: kuidas kool aitas koeraga hakkama saada

Pilt on illustratiivne. Foto: Elmo Riig / Sakala

«Otsisin endale pikka aega sobilikku jahikoera ja leidsin karmikarvalise standardtaksi Karu,» jutustab Janek.

«Teadsin, et minu koer peab kindlasti koolitatud olema. Igalt poolt, kust olin uurinud, sain kuulda, et taks on põikpäine koer. Hakkasin taksi omal käel varakult koolitama. Õppisime ära kutsumise peale juurde tulemise ja käskluse «ei».

Üsna kiiresti taipasin, et minu mõistusest jääb tema koolitamisel väheseks ja abi oleks vaja koertekoolitajalt. Interneti vahendusel leidsin koolitaja Ilvi Rimmi. Ilvi uuris, mida koer teha oskab ja mida ma tahan, et ta teha võiks.

Üsna kohe sai mulle selgeks, et ma ei tea koera õpetamisest mitte midagi. Koera peab kogu aeg positiivselt mõjutama, st premeerima, kui ta käitub ootuspäraselt. Käsklused peavad olema selged ja täpsed. Lahkusin esimesest trennist segaste tunnetega.

Otsustasin järgmine kord ikkagi tagasi minna. Eks tõuke andis seegi, et Karu sai kiita kui väga hea kontaktiga koer. Ajapikku taipasin, kuidas ise toimida, et saavutada seda, mida koera juures näha tahan. Pigem ma nimetakski koertekoolis käimist enese treenimiseks.

Präänikut ja veelkord präänikut

Karu üks esimesi käsklusi oli istumine. Mina olin ühest raamatust lugenud, et seda tehti nõnda, et vajutati koera istmikule, samal ajal kaelarihmast tõmmates ja öeldi käsklus. Ilvi võttis maiuse ja pani selle Karu nina ette õigele kõrgusele, aga kätte ei andnud. Karu hakkas igasuguseid käitumisviise pakkuma, et maiust kätte saada. Kui Karu maha istus, sai ta kiita ja maiustuse. Ja nii ongi kogu koolitamine peaasjalikult käinud.

Olen aru saanud, et koolitusel on põhimõtteliselt kaks suuremat suunda, üks neist sunniga ja teine üksnes positiivse mõjutusega. Olen neist esimest ka proovinud, aga ikka lõpuks jõudnud tõdemuseni, et positiivne on meeldivam ja lihtsam.

Harmooniline koer on rõõmus ja rahulolev

Paralleelselt koolitusega olen kogu aeg tegelenud ka koera tõule omase, st jahipoolega. Ma pole oma koera veel kuskil nii õnneliku ja rõõmsana näinud kui metsas. Pärast jahti on mul tööst meeldivalt väsinud koer, kes ei igavle ega tegele ülearusest energiast pakatades lollustega.

Imestatakse, et ma saan oma koera kerge vaevaga kutsumise peale autosse, et mu koer ei närigi auto sisustust ribadeks, et ta ei magagi voodis, kuulab sõna ja ei haugu vahetpidamata kõigi peale, et teda saab linnas rihma otsast lahti lasta ja ta ei jooksegi ära. Seda kõike on väga meeldiv kuulda. Äärmiselt suur roll on selles õigel koertekoolil ja heal juhendajal.»