/nginx/o/2012/05/06/1088996t1h19ed.jpg)
Rasv on rahvusküsimus. Šotlaste paksenevad pihad jutustavad meile tööstuse allakäigust, sotsiaalsest ebavõrdsusest ja – piinlik lugu 18. sajandi valgustusliikumise väljapaistva tõrviku puhul – viletsast haridustasemest.
Šotlased on pontsakad. Miks?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Lihavus pole vaid terviseküsimus,» ütleb Šoti tervishoiuminister Michael Matheson. «See on meie kultuuri, ühiskonna ja elustiili tagajärg, kus kaalus juurdevõtmine on praktiliselt vältimatu.»
Mõned mainitud muredest on oma olemuselt globaalsed, nagu istuv elustiil ja töödeldud toit.
Kuid Šoti köök, mida küll imetletakse mereandide ja pudru pärast, on sama kuulus ka soolaste ja rasvaste hõrgutiste poolest nagu sügavpraetud nn «Mars Bar».
Vaesus tõukab inimesi tarbima odavaid ja rasvaseid valmistoite, selle asemel, et ise midagi valmistada.
Esimesena saab hoobi tervis. Lihavus võib suurendada 2. tüübi diabeedi, südametõvede ja teatud liiki vähkide riski. Šoti valitsuse andmetel on lihavus «vähemalt samal määral süüdi tervisehädades» kui vaesus, suitsetamine ja alkoholism.
Küsimus tõuseb tormiliselt terve maailma valitsuste prioriteeditabelites.
Lisaks rahvatervise räsimisele esitab lihavus ka kopsaka arve. Šotimaa puhul seisab hinnasildil iga-aastaselt 457 miljonit naela, 2030. aastaks prognoositakse tänapäeva rahas 3 miljardit naela aastas.
Valitsus on võtnud terve rea meetmeid, sõnastades ümber toitainete definitsioone ja täiustades infot siltidel.
Aga šotlased ei kipu kuulama: 1996. aastal seati Šotimaa toitumis-alases tegevuskavas mitmeid eesmärke, mis pidid saama saavutatud aastaks 2005. Ühtegi neist ei täidetud.
Vaid üks viiendik meestest – ja naiste näitaja pole palju parem – sõid 2010. aastal viis portsu puu- ja köögivilju päevas, nagu soovitati. Mis oli täpselt sama tase kui aastal 2003. Laste vastav näitaja oli valitsuse tellitud uuringute järgi vaid 12 protsenti.
Ka valitsus tunnistab, et ükski nende meede pole kiireloomuline. Mis tähendab seda, et ravi ja ennetavate meetmete peale läheb üha rohkem raha, kuniks trendid pöörduvad.
Nagu selgus hiljutisest avalikust infopäringust, on Šotimaal kulutatud 4,4 miljonit naela selliste vahendite peale nagu ekstra laiad voodid ülekaaluliste patsientide tarvis.
Copyright The Financial Times Limited 2012