Lemmiklooma võtmisega kaasneb alati suur vastutus

Foto: TPM

Lemmikloom toob sinu ellu rõõmu, aga ka vastutust. Kindlasti ei tohiks lemmikut soetada hetkelise vaimustuse ajel. Enne looma võtmist kaalu põhjalikult oma võimalusi, teadmisi ja huvi.

Loomavõtt pole naisevõtt ega meheleminek ning see tuleb tõsiselt läbi kaaluda. Esmapilgul absurdsena tunduvas naljas on aga tõetera sees. Inimesed saavad mittesobivusel lahku minna ega jää pärast seda pelgalt saatuse hoolde.

Lemmikloomade jaoks tähendab aga hülgamine pahatihti kindlat lõppu. Sestap tulebki enne lemmiku soetamist tõsiselt järele mõelda, kas ikka ollakse valmis loomale tema elupäevade lõpuni peavarju, hoolitsust ja armastust pakkuma. Lemmikuga koos elamine tähendab ka nii mõnestki asjast või reisist loobumist. Samuti peab loomaomanik valmis olema üsna krõbedateks loomatohtri arveteks.

Paljud sulelised ja karvalised jõuavad kodudesse, sest laps tahab lemmiklooma. Pahatihti lõpeb aga lapse huvi «uue lelu» vastu üsna pea ja siis on vanemad hädas. Lapsele lemmiklooma võttes vastutavad nii moraalses mõttes kui seaduse silmis siiski täiskasvanud.

Seda kiputakse pahatihti unustama. Lisaks peaksid lapsevanemad valmis olema selleks, et lemmikloomapidamine toob kiiresti ka lapse teadmisesse valusa tõdemuse elu ja surma paratamatusest. Lemmikloomad elavad reeglina palju vähem kui nende omanikud. Seega vajavad lapsed veidi ka psühholoogilist ettevalmistust päevaks, mil armsa lemmiku aeg otsa saab.

Tänapäeva lemmikloomade sortiment on liigirikkam kui kunagi varem. Enne võõramaise looma võtmist peaks aga kindlasti tutvuma tema liigipõhiste harjumuste ja vajadustega. Eksootide pidamine on reeglina ka kallim, sest nad vajavad hoopis teistsuguseid pidamistingimusi ja inventari. Nende puhul tuleb lisaks arvestada sellega, et osa liike kasvavad väga suureks, teiste eluiga võib ületada aga isegi inimese oma.

Eestlase levinumad lemmikloomad on koer ja kass. Kuigi koerte elu läheb vähehaaval paremaks, elab meil paraku päris palju inimesi, kes pole uutest ketistamise või kuudinõuetest midagi kuulnud. Nende koerad virelevad endiselt liiga lühikeste kettide otsas ja vaevlevad liikumispuuduses.

Õuekoera omanik peab tagama loomale piisava liikumisruumi ja määruse kohaselt on selleks vähemalt 40 ruutmeetrit. Lisaks tuleb ka ketikoertega iga päev jalutamas käia. Kuut peab vastama koera suurusele, olema vee ja tuulekindel ning asetsema maapinnast kõrgemal, et tagada loomale kuiv küljealune. Omavalitsused nõuavad ka koerte kiibistamist ja registrisse kandmist.

Samuti käivad koeraomaniku kohustuste hulka regulaarsed vaktsineerimised vähemalt marutaudi vastu. Teise äärmusena lühikestele kettidele on maapiirkondades suureks probleemiks aga vabalt ringi uitavad koerad. Koeraomanik peab tagama, et ta lemmikloom omapäi inimesi ja metsasukaid kimbutama ei pääseks.

Ka kassid ei tohi omavalitsuste poolt kehtestatud eeskirjade järgi ilma omanikuta ringi liikuda ja põhjusega – emane kass võib ilmale tuua aastas isegi kuni neli pesakonda järglasi. Eesti loomapidamiskultuur on madal ja meie ühiskonnas osutub «üleliigseks» arulagedalt palju loomi. Ainuüksi varjupaigad on sunnitud aastas utiliseerima üle 20 tonni korjuseid.

See on hoolimatu lemmikloomapidamise valus tagajärg. Lisaks moraalsele aspektile raiskab see aga ka maksumaksja raha just sellisel määral, et nii mõnedki lasteaiad jäävad remontimata ja mänguväljakud ehitamata. Lemmiklooma võtmisega kaasneb suur vastutus. Kui te pole valmis rahalisteks kulutusteks, loobumisteks ja pühendumiseks, siis jätke lemmikloom parem võtmata. Nii on loomale parem ja ka teil endal palju lihtsam!