Vaene kuldne Birma

Birma reisi ootasin aastaid, eelkõige muljetavaldava kultuuriloo pärast. Teiseks tahtsin näha, kuidas elavad inimesed maailmast äralõigatuna: mobiilsideta, interneti ja suuresti ka elektrita. Birmat valitseb sõjaväeline hunta.

Silmamoondajatest rahavahetajad
Võõras riigis hakkama saamiseks on hea omada kohalikku raha, kuigi häda korral aitavad nii USA dollar kui ka euro. Birmas puuduvad sularahaautomaadid ja ka krediitkaarte aktsepteerivad väga üksikud suurlinnade hotellid.

Küll aga saab raha vahetada nii poes, turul kui ka peaaegu igal tänavanurgal. Kurss tuleb enne iga tehingut eelnevalt kokku leppida ning vajadusel kaubelda. Rahavahetamisel tasub olla eriti tähelepanelik ja alati saadav rahahulk ise üle lugeda.

Vastasel korral võib tabada üllatus, et rahavahetaja luges küll teie silme all 40 000 kjatti käe peale, kuid tegelikkuses saite vaid 28 000. Sellisel juhul leidke lihtsalt järgmine rahavahetaja, nendest juba puudust pole.

Kuigi riiki on viimased pool sajandit juhtinud sõjaväeline hunta, ei ilmne see tänavapildis – automaatidega sõjaväelasi tänavatel ei liigu ja mundris meeste osakaal jääb tunduvalt alla budistlike munkade arvule. Igas vanuses munkasid, nii mehi kui ka naisi, kohtab igas linnas ja külas. Birma on sügavalt budistlik riik, rahvastikust 89 protsenti on budistid.

Suur India valitseja Asoka saatis siia budismi õpetajaid 3. sajandil e.m.a, teine suurem laine saabus kolm aastasada hiljem koos singalitest misjonäridega. Austus buda munkade ja oma usu vastu avaldub selgelt birmalaste igapäevastes tegemistes ja käitumises.

Aovalgel alustavad mungad oma annetuste kogumise ringi, kohalikud panustavad vastavalt oma võimalustele – kes annab peotäie riisi, kes mõned puu- ja juurviljad või natuke raha. Kõik annavad midagi ja võtavad enne munga juurde astumist jalatsid jalast.

Eestlasest budismi propageerija vend Vahindra, tuntud hüüdnime paljasjalgne Tõnisson all, veetis oma elu viimased aastakümned Birmas, kus ta ka suri ning pühakuks kuulutati.

Vanapagana lummuses
Tegemist ei ole siiski tegelasega eesti rahvapärimusest, vaid Birma suurima arhitektuurilise vaatamisväärsuse – 104 ruutkilomeetril laiuva Baganiga. Vana Bagan, kuhu ehitised on kuhjatud, kujutab endast müstilist vaatepilti, tegu oleks justkui hüljatud muinasjutulinnaga, kus seisavad eri suuruses ja keerukuses ehitatud templid.

Linna hiilgeaegadel, 11.–13. sajandini oli Baganis üle 10 000 budistliku ehitise (templid, stuupad, kloostrid). Hinnanguliselt oli 1200. aasta lõpuks ehitatud 4446 templit, praeguseks seisab püsti veidi üle 2200.

Birma on tuntud mitme ehitise poolest, mille kohta saab öelda: «Maailmas kõige suurem, pikem, kuldseim vms...» Iga Birma budisti sooviks on vähemalt kord elus külastada Yangonis asuvat Shwedagoni pagoodi.

Ehtsa kullakihiga ja tuhandete kalliskividega kaetud ehitis on budistide jaoks kõige püham paik kogu riigis. Legendi kohaselt peidab tohutu stuupa endas Buddha kaheksat juuksekarva. Minguni-nimelises linnas asub stuupa, mis oleks olnud maailma suurim, kui seda ehitanud kuningas Bodawpaya ei oleks surnud enne stuupa valmimist.

Birma ühe kunagise pealinna Amarapura suurim vaatamisväärsus on aga 1,2 kilomeetri pikkune puidust ehitatud sild. Enam kui 200 aasta vanune maailma pikim puidust sild on väärt ületamist, et tutvuda väikeste külade eluoluga ning nautida näiteks imemaitsvaid äsja küpsetatud krabisid.

Elekter on müügiks,mitte tarbimiseks
Oma päevi tasub Birmas planeerida selliselt, et vaatamisväärsuste külastamine jääb päeva esimesse poolde. Aasias läheb suhteliselt vara pimedaks ning valitsus müüb suurema osa toodetavast elektrist naaberriikidele, mistõttu kohalikele antakse seda vaid jao pärast – nii paariks-kolmeks tunniks päevas.

Tühimiku täidavad küünlad ja kaupluste ning hotellide generaatorid, mis pilkases pimeduses tundmatus linnas veidigi liigelda võimaldavad. Kuid ka poed ja söögikohad lõpetavad oma tegevuse suhteliselt varakult, seega saabub suurlinnades ööpimedus ja -rahu kella 10 paiku õhtul. Maapiirkondades veelgi varem.

Linnade vahel liiklemiseks on mugav kasutada ööbusse, mis on korralikult konditsioneeritud (vahel suisa ülekonditsioneeritud, sest mägisemas piirkonnas läheb öösel päris külmaks) ja teistest Aasia riikidest tuttavat ülerahvastamist pole vähemalt turistidel karta – igale inimesele on üks istekoht.

Veidi kummalistena võivad öistel reisidel tunduda vahel mitmetunniseks venivad söögipeatused, kuid keha vajab sirutamist ning mõne nädalaga harjub ka kell 4 öösel riisi sööma.

Elav mitmehäälne äratuskell
Tavapäraselt olen reisidel giidide, grupi- ja autojuhtide kasutamise vastu. Sel korral aga võtsin ette kolmepäevase jalgsimatka üle mägede. Kogenud teejuht viis kuueliikmelise rahvusvahelise seltskonna kolme päeva jooksul sujuvalt üle mägede, teades täpselt, mis hetkel lõõskava päikese eest varju otsida ja puhata, kus liiguvad ohtlikud maod ning milliste vaatamisväärsuste juures tasub peatuda.

Ööbisime sel teekonnal kohaliku pere elamises ja budistlikus mungakloostris – mõlemad toredad ja meeldejäävad kogemused. Kui külapere mahutas seltskonna ühte tuppa mahalaotatud mattidele kõrvuti magama, siis kloostris sai nautida privaatsust linadega eraldatud paariruutmeetristel pindadel. Munkade mitmehäälset laulu hommikuse äratajana igatsen siiani, see oli ebamaiselt harmooniline ning samal ajal nii jõuline.

Oma rännakul peatusime paariks tunniks külašamaani juures – paraku selle küla viimase, sest uskumuse kohaselt tohib oma oskusi edasi anda vaid poegadele. Pojad aga eelistavad alternatiivmeditsiinile tänapäevaseid ravimismeetmeid.

Ühest küljest on see mõistetav, sest tablett või seerum hakkab kohe mõjuma, ravimtaimede toime avaldub aga tundide, kui mitte päevade jooksul. Teisest küljest on kahju, et selline rahvatarkus on kadumas. Eks ole seegi ju kultuuri osa.

Mägedes elavad väikehõimud on siiani truud oma traditsioonidele, kandes näiteks iga päev rahvarõivaid. Vaesus paistab siin rohkem välja kui suurlinnades: riisipõldude vahele ehitatud majakestes puudub elekter ja kanalisatsioon. Inimesed elavad ega kurda.

Kindlasti ei taha nad rääkida riigi valitsemist puudutavatest küsimustest või kiruda kehtivat režiimi. Jääb loota, et Nobeli rahupreemia laureaadist opositsiooniliidri Aung San Suu Kyi koduarestist vabastamine 2010. aasta lõpus ja hiljuti toimunud demokraatlikud valimised annavad riigi arengule positiivse lükke.

Õnn on enda teha
Birmalasi iseloomustab erakordne avatus ja lahkus. Kuigi tegu on maailma ühe vaesema riigiga, ei pea selle elanikud paljuks kõike endale kuuluvat ka külalistega jagada. Soovides rongis osta puuvilju, ulatab müüja lahtilõigatud mangod leebeima naeratusega ning keeldub raha võtmast, märkides, et see on kingitus.

Samamoodi on kingituseks igas toidukohas esimesena lauda saabuv supp (täpsemalt minu jaoks tundmatutest taimedest keedetud leem), mida ei olnud tellitud. See on maitsev ja käib lihtsalt ühe korraliku söögikorra juurde. Tee on alati termosega laual, ka see kuulub hinna sisse.

Turistidesse suhtuvad birmalased hästi, mungad ja noored kasutavad alati ära võimalust praktiseerida inglise keelt, mistõttu on nad väga altid suhtlema. Kohalikud kutsuvad lahkelt oma kodu vaatama ja teevad heal meelel külakeses jalutuskäigu, et näidata, kuidas nemad elavad ja millega oma päevi sisustavad.

Külades räägitakse inglise keelt vähe, kuid üksteisest arusaamiseks ei olegi alati sõnu vaja. Õnnetunne saab alguse inimese seest ja kiirgab inimesest välja. Olgu põhjuseks budistlik eluviis, troopiline kliima ja rohke päike või miski muu, aga birmalastest kiirgab õnnelikkust.

Mõned faktid:
• Rahvaarv: täpselt teadmata, ligikaudu 55 miljonit
• Rahvastiku tihedus: 75 inimest ruutkilomeetri kohta. Tegu on piirkonna ühe hõredamalt asustatud riigiga
• Kirjaoskuse tase: 85 protsenti
• Riigi nimi: sõjaväeline reÞiim palub riiki kutsuda Myanmar, kuid eesti ja ka inglise keeles on kasutusel Birma, sest Myanmar seostub toetusega huntale

Kommentaarid

Vaene kuldne Birma

Märksõnad