Innovatsioon ja intellektuaalne omand

Silja Elunurm Foto: SCANPIX

Innovatsioonist kõneldakse praegu kogu aeg: innovatsiooniosak, innovatsiooniaasta, innovatsioonipoliitika, innovatsiooniindeks, innovatsiooni strateegia, innovatsiooniosakond jne. Tihti jääb arusaamatuks, kas mõiste kasutaja tähistab niimoodi protsessi, protsessi  tulemust, tõukejõudu või hoopis eesmärki?

Kui asendada innovatsioon õigekeelsussõnaraamatu abil sõnaga «uuendus», läheb innovatsioonist arusaamine veelgi hägusemaks – uuendusosak, uuendusaasta, uuenduspoliitika, uuendusosakond? Ilus eesti keele mäng, aga mida need sõnad tähendavad?

Kui poliitikud, ettevõtjad, teadlased, ametnikud ja investorid mõistavad innovatsiooni erinevalt, on äärmiselt keeruline jõuda sisulise arusaamiseni üksteise poolt välja öeldud mõtetest. Samuti on äärmiselt keeruline jõuda ka «innovaatilise Eestini».

Pakuksin välja, et innovatsioonina võiks käsitleda protsessi, mille tulemuseks on määratletud probleemi uudne ning loominguline lahendus. Kõik uuendusprotsessid algavad mingi probleemi teadvustamisest.

Sellest võidakse teadlikuks saada erinevate sisendite kaudu. Lahendust vajavast probleemist võivad märku anda kliendid, ettevõtte töötajad, koostööpartnerid või turg tervikuna (puudu on näiteks konkreetne teenus või kaup). Näiteks leiti ühel hetkel, et mõistlik oleks lisaks liitristele mahlapakkidele müüa ka väikseid minipakke, sest koheseks tarbimiseks on liitrine pakend liiga suur. Muudatus oli innovaatiline.

Sääraseid uuendusi tehakse meie ümber igapäevaselt tuhandeid. Konkreetse probleemi lahenduseks kogutakse ja avaldatakse ideid, nende põhjal kujundatakse esmane lahendus (lisades jooksvalt mõne täienduse – näiteks kõrs), hiljem arendatakse esmase lahenduse pealt prototüüp või meetod probleemi lahendamiseks, seejärel asutakse teatud kaupa tootma või teenust pakkuma.

Ehk siis tegelikult on innovatsiooni puhul tegemist protsessiga, kus olemasoleva teabe pinnalt jõutakse uue kvalitatiivse tasemeni. Tegemist on intellektuaalse panusega probleemi lahendusse.

Intellektuaalse omandi küsimustega tegeleva advokaadina ütleksin, et mõistlik oleks süsteemile lisada veel üks kiht: kaardistada intellektuaalse omandi õigused, mis erinevates protsessi etappides tähendust omavad. Milleks see?

Niimoodi saab ettevõtja teadlikuks tema omandis olevatest mittemateriaalsetest varadest. Enam ei ole tegemist lihtsalt joonisega väikesest joogipakendist, millel on kõrs küljes, vaid intellektuaalse omandi kontekstis on tegemist registreeritava tööstusdisainilahendusega, mille ainuõigused kuuluvad selle omanikule.

See tähendab, omanik saab otsustada, kas kasutada seda lahendust ise või hoopis lubada teistel tasu eest seda lahendust kasutada. Seega lisandub innovatsioonile kohe rahaline mõõde.
Erinevad intellektuaalse omandi instituudid liituvad protsessi järgmiselt.

Nagu öeldud, saab uuendusprotsess alguses probleemi teadvustamisest, milleks võivad anda sisendi väga erinevad isikud. Tähtis on, et see sisend on määratletav teabena. See võib omakorda kvalifitseeruda kas ärisaladuseks või avalikuks teabeks.

Järgnevalt toimub selle teabe analüüsimine ning selle teabe osas ideede genereerimine. See protsess võib samuti tekitada  ärisaladuse objekte. Juba siin võib teatud objektidel olla rahaliselt hinnatav väärtus.

Teatud teabe kogumeid on võimalik anda kasutusse ka väljaspool ettevõtet.
Konkreetses innovatsiooniprotsessis liigutakse edasi probleemile antava lahenduse suunas. Kavandatakse esimene mudel. Tavaliselt astub siin ärisaladuse kõrval mängu autoriõigus.

Autoriõigusega on alati kaitstud mingi teose (näiteks uudse mööblieseme, tehnilise seadme või tarkvara) vahetappide tulemused – vajalik ei ole, et konkreetne asi oleks valmis saanud. Edasine innovatsiooniprotsess hõlmab juba konkreetse prototüübi või lahenduse väljatöötamist.

Siinkohal astub tehniliste uuenduste puhul ärisaladuse asemele ning teatud juhtudel ka kõrvale leiutiste kaitse regulatsioon. Disainialadel võib esmast autoriõigust hakata asendama tööstusdisainilahenduse õiguskaitse.

Protsess lõpeb toote või teose kasutuselevõtuga või esmakordse müügiga. Õiguslikult tähendab see intellektuaalse omandi õiguste kasutamist.

Niisugune protsess toimub ettevõtetes eeldatavasti pidevalt ja korduvalt. Teatud ideed teisenevad lahendusteks ning teatud ideed surevad protsessi raames. See tähendab, et enamik ettevõtjaid puutub iga päev kokku innovatsiooniga seda tõenäoliselt ise selliselt määratlemata.

  Samas tähendab see ka, et enamikul ettevõtetel on erinevaid mittemateriaalseid varasid, tihti seda ise teadvustamata. Kokkuvõttes annab see märku vähesest teadlikkusest.
Innovatsioonis on alati protsess, mis genereerib uudseid ning võimalik, et ka rahaliselt hinnatavaid lahendusi.