/nginx/o/2024/06/04/16122558t1h771c.png)
/nginx/o/2025/06/06/16899898t1h69a1.jpg)
Tervislik toit ja looduslik mitmekesisus käivad käsikäes, samuti on inimestel looduse käest palju õppida. Looduses on kõik omavahel seotud ning ainete ringluses looduses (nagu ringmajanduses) ei ole midagi uut. Kõik sünnib eesmärgiga paljuneda ja saada taas uue elu algmaterjaliks.
Kogemustele ja efektiivsusele põhinedes toodetakse järjest kvaliteetset taimset toitu kasvuhoonetes katmikaladel. Eriti efektiivne on see piirkondades, kus looduslikud tingimused soosivad taimekasvatust piisava päikesepaiste ja sobiva temperatuuriga. Peame vaatama toidutootmisahelat globaalselt. Kasutama ressursse kogu tootmisahela vaates kõige efektiivsemalt ja suuremat võimalikku lisandväärtust luues.
Euroopas on hea näide Eesti kasvusubstraatide eksport taimekasvatuseks soodsama kliimaga Lõuna-Euroopa riikidesse, kus saak taas Eesti poole tagasi tuuakse. Sealsed tingimused võimaldavad katmikaladelt saada mitu saaki aastas. See on ligi kümme korda efektiivsem maa ja ressursi kasutus kui taimekasvatuses avamaal.
Tervete taimede kasvamise eeldus on puhas ja haigusvaba kasvusubstraat. Avamaal määrab saagikuse mulla viljakus, katmikaladel aga substraadi kvaliteet ja sobivus taimekasvatuseks. Hea tervisega mulla kõrval on taimekasvatuse teine piirav tegur efektiivne veekasutus. Ikka kipub olema nii, et kui on vaja niiskust, ootab meid põud, ja lõikusajal jagab loodus liiga lahkelt vett. Katmikaladel seda probleemi ei ole. Vett saab koguda varuks ja kasutada just nii palju, kui taimed vajavad. Katmikaianduses on veekasutus kuni 90 protsenti säästlikum kui avapõldudel.
Taimekasvatus katmikalal:
- Saagikus kuni kümme korda suurem kui avamaal
- Vee kasutus kuni 90 protsenti säästlikum
- Kemikaalide vajadus märgatavalt väiksem
- Aastaringne tootmine
Kõige tuttavamad kultuurid meie jaoks on kurk, tomat ja lehtköögiviljad. Needsamad viljad on meil aasta ringi saadaval Eesti supermarketites märgatavalt taskukohasema hinnaga kui siinses kliimas kasvanud viljad. Eestis vajavad taimed vähemalt üheksa kuud aastas lisavalgustust, soojalembesed kultuurid lisaks kasvuhoone kütmist kuue kuni üheksa kuu jooksul aastas, mis on väga energiamahukas.
Viimaste aastakümnetega on oluliselt muutunud substraaditootmine. Arenenud on täppistehnoloogiad taimekasvatuses ning teadmised turba tekkest ja lagunemisest. Visalt areneb arvamus turbasubstraadist kui keskkonda mitmekesistavast tootest, sh mullaviljakuse parandajana.
Veel sajandi algul oli turvas tähtis energiaallikas. Mitmed Eesti esimesed elektrijaamad said oma energia turbast. Tänaseks on turbakasutus muutunud ja sellest on saanud üks olulisemaid sisendeid aiandusele ja taimekasvatusele – 98 protsenti kasutatavast turbast on aiandusturvas. Turbal baseeruv substraat on turvaline, mitmekülgne ning kuluefektiivne nii kasutamise kui transpordi mõistes. Teadustööd ja uuringud on tõestanud, et võrreldes alternatiivsete materjalidega on turbal baseeruvatel substraatidel palju väiksem vajadus taimekaitsevahendite ja lisaväetiste järele. Me kõik tahame süüa puhast toitu.
2024. aastal valmis Tartu ülikooli ja Tallinna ülikooli koostöös mahukas aiandusturba kasutamist puudutav ringmajandusele keskenduv uuring. «Ringmajanduse põhimõtete juurutamine Eestis toodetud aiandusturba toodete kasutamisel ja sellega seotud kasvuhoonegaaside heite vähendamine LULUCF-i sektoris» (2024 Kull, Küttim). Uuring toob välja, et turba kasutamisega taimekasvatuses kaasneb positiivne mõju. Turvas ei lagune looduses nii kiirelt, nagu seni on arvatud. Tegelik süsiniku kadu on vaid kaks protsenti aastas võrreldes sajaprotsendise hetkekaoga, mis on tänane riiklik seisukoht. Koguni 98 protsenti turbasse kogunenud süsinikust jõuab põllumuldadesse, rikastades neid omakorda orgaanilise ainega. Pea kolmandik mulda jõudnud süsinikust jääb aga stabiilselt muldadesse.
Maakera vanuseks hinnatakse kuni 4,5 miljardit aastat, inimtegevust on siin olnud vaid napp 300 000 aastat, mis on piltlikult vaid viimane sekund 24-tunnisest päevast. Eestis on turbaväljad hakanud tekkima pärast viimast jääaega umbes 10 000 aastat tagasi. Viimase saja aastaga on inimene õppinud hindama turvast kui väärtuslikku maavara. Soome on lausa deklareerinud turba kui strateegiliselt olulise maavara nii toidu- kui energiajulgeoleku vaates. Tänaseks on jõutud turba efektiivse ja inimkonna jaoks suurimat lisandväärtust andva kasutuseni kõrgtehnoloogilistes kasvuhoonetes.
/nginx/o/2025/06/06/16899900t1h358b.jpg)
Loodusele tagasi andmine
Turba kogumine on teatud looduslikke eeliseid omavates piirkondades pikkade traditsioonidega valdkond, kus rabameistri ametit on edasi antud isalt pojale. Peamiselt on tegemist Eesti äärealadega, kus muid tööstusettevõtteid on vähe. Kasvusubstraate saavad valmistada vaid oma ala spetsialistid, kes lisaks salapärastele rabadele tunnevad ka taimede hingeelu. Rabameistri töö ei seisne üksnes turba varumises ja teele saatmises.
Tootmisprotsessile järgneb alati alade loodusele tagasiandmine ehk taastamine. Igal turbakogumisettevõtel on Eestis kohustus enda kasutuses olnud alad maavara ammendumise järel taastada. Siiani on eelistatud märgalade taastamist ja mitmed edukad projektid on ette näidata. Oskuslikult tehtud projekti korral on 15–20 aasta pärast oskamatul silmal keeruline tuvastada maastikult endist turbamaardlat.
Tasub tähele panna, et kui praegu klassifitseeritakse oluline osa Eesti märgaladest rahuldavas seisukorras olevaks, siis mitmetel tootjate kaasabil taastatud aladel on seiretulemused näidanud, et elurikkuse mõistes on tegemist märgatavalt mitmekesisemate piirkondadega kui praegu kaardistatud looduslikud märgalad.
2024. aasta sügisel tunnistati tootja poolt korrastatuks esimene taasiseseisvunud Eesti ajal väljastatud kaevandusloaga turbatootmisala. Hiiumaal asuva Pihla ala suurus on 248,5 hektarit. Korrastamise eesmärk oli taastada veerežiim ja luua eeldused soo taastumiseks. Tööd on kestnud paar aastat, aga juba on ala vallutanud mitmekesine linnustik, sh kaitsealused liigid. Loodus leiab kiiresti tee tagasi.
/nginx/o/2025/06/06/16899902t1h3dc7.jpg)
Turbapõhiste kasvusubstraatide tootmine ei ole probleemiks loodusele, vaid on osa lahendusest, kus väärtusliku maavara baasil varustatakse inimesi väärtusliku taimse toiduga. Taimekasvatuses kasutust leidnud turvas jõuab põllumuldadesse. Turbatootmise lõppedes alad taastatakse ja loodus saab jälle oma kohale asuda.