Viitseadmiral Tarmo Kõuts kaitseb oma võitluskaaslasi, kes Vene varilaevastiku aluse ohjeldamisega hätta jäid: mehed tegid, mis nad said, sest pisikese paadiga suurt tankerit kursilt ei väära, Eesti viimase korraliku sõjalaeva lasi kaitseministeerium enam kui kümme aastat tagasi naelteks taguda, sest arvas, et sõda enam kunagi ei tule.

«Mina poest kala ei osta. Põhimõtteliselt,» ütleb Kõuts, kui toob lauale forelliviilud, sarvesaiad ja karulaugupesto. Viimase tarbeks kasvab karulauk siinsamas maja ees, Keila jõe ääres.

Kõuts näitab ette, kuidas tema lauas rooga maitsta. Sarvesai pooleks, saia otsale määrib ta sulatatud juustu, forelliviil ja siis kõige peale pesto ning hooga suhu. Niiviisi maitseb hea elu.

Kõutsi kodumaja Keila-Joa lähedal seisab kohas, kus on aastasadu olnud merevahtide hooned.

«Ühel hetkel sai mul Tallinnast isu täis, kolisime siia, aknaid-uksi ei olnud, aga mis siis – panime ette,» ütleb Kõuts.

Kultuurikiht on paks. Ringkäiku alustab ta jääkeldrist, kus hirmutame pesalt minema kuldnoka. Sepikoda seisab kummuli keeratud paadi all. Kõuts seletab, et nii on ikka kombeks olnud. Kõige lihtsam on taguda naela, ots teravaks ja pea lapikuks. Kõutsidest maaomanikud on Saaremaal teada juba 16. sajandil.

Kommentaarid (6)