/nginx/o/2016/01/28/4912581t1h98dc.jpg)
/nginx/o/2025/05/29/16877650t1h20b5.jpg)
Cambridge’i ja TalTechi teadlased said valmis värske uurimistöö, millest selgub, kui palju elekter ühe või teise energiavaliku korral Eesti inimestele maksma hakkab. Etteruttavalt: on kaks suurt tundmatut – esiteks, kui palju me tarbime, ja teiseks, kui palju riik plaanib hinnale tasudena juurde panna.
Annela Anger-Kraavi Cambridge’i Ülikoolist ning Mart Landsberg ja Hannes Abagus TalTechist said valmis Eesti energiastsenaariumide uuringu. «See oli meie oma initsiatiiv, keegi seda ei rahastanud,» kinnitas Anger-Kraavi. Tema huvi Eesti energiastsenaariumite vastu tõukus sellest, et kui ta ise kliimaministeeriumist alternatiivseid stsenaariume küsis, siis selgus, et neid seal polegi.
Teadlased rõhutasid, et stsenaariumide näol pole tegu prognoosiga ning neisse pole pandud sisse võrgutasu, sageduse reservitasu ja muud – ehk nemad tegid valmis pool rehkendust, teine pool tuleb veel kalkuleerida, aga laias laastus on nii, et praegu moodustavad elektri lisatasud arvest umbes poole.
Taastuvenergiast ei piisa
Mart Landsberg ütles, et kui inimesed peaksid nende uuringust teadma ainult ühte asja, siis seda, et ükskõik kui palju tootmist juurde ei tuleks, mis laadi tootmisvõimsusi ka ei lisanduks – kõige olulisem ja kõige alus peab olema Eesti tarbimine. «Tarbimise maht on meie mudelites kõige olulisem ehk see, kui palju on inimesi, kes selle pulli kinni maksavad,» nentis Landsberg.
Praegu on Eesti aastane tarbimine suurusjärgus ca 8 TWh. Eleringi ja kliimaministeeriumi prognoosid on jäänud 10 ja 15 TWh vahele. Landsberg ütles, et kui pole selge, kust ja kuidas see lisatarbimine tuleb, on Eesti riigil suur üleinvesteerimise oht.
Üleinvesteerimine tähendab aga, et see oleks tarbijatele pööraselt kallis. Ütleme, et meie tarbimine jääb edaspidigi 8 TWh juurde, aga Eestis ehitatakse optimistlikult 15 TWh tootmist valmis – siis tuleb seda kasutult seisvat kraami samamoodi tarbijatel kinni maksma hakata ning selle asemel, et täituks unistus odavamast elektrist, saame hoopis hullu hinda.
Landsbergi sõnul peaksid poliitikud selle asemel, et tegeleda küsimusega, millisest energiaallikast peaks Eestis elektrit tootma, tegelema hoopis palehigis uute tarbijate riiki meelitamisega. Mida rohkem tarbijaid ja rohkem tarbimist, seda väiksemaks jäävad indiviidile pandavad kulud.
Ainuüksi taastuvelektrile Eesti energiamajandust rajada pole mõistlik: juba praegu on nii, et kui päike paistab ja tuul puhub, kaetaksegi teatud tundidel Eesti tarbimine sajaprotsendiliselt taastuvelektriga ehk siin pole võimsus probleem. Probleemiks on näiteks öö, külm ja tuulevaikus. Landsberg viitas Saksamaa nn dunkelflaute probleemile – «varem arvati, et seda ei juhtu, et pikka aega tuul ei puhu ja päike ei paista, aga elu näitab, et juhtub ikka küll». «Siis on sul alternatiive vaja. Üks variant on välisühendused, aga siingi näitab elu, et näiteks Norrale ei meeldi enam selline elukorraldus ja nad plaanivad oma välisühendusi sulgeda.» See tähendab, et lõpuks peab iga riik ise vaatama, kuidas oma miinimumvajadused ära katta.
Lisaks ei pea nende hinnangul paika arvamus, et Eestis võiks palju taastuvelektrit toota ja selle siis välismaale kallilt maha müüa – juba praegu on nõnda, et kui tuul puhub ja päike paistab, müüme Eestist odava hinnaga elektrit välismaale, aga kui endal tarvis läheb, siis tihtilugu jällegi tuule- ja päikesevaba ilmaga, mis parasjagu ka naabrite juures valitseb, nii et kokkuvõttes ostame juba täna kallimalt sisse, kui ise müüa suudame. Teadlased rehkendasid välja, et Eesti müüs viimase 12 kuu jooksul elektrienergiat välja hinnaga 50 eurot MWh, ostis aga hinnaga 104 eurot MWh ehk suurt kasumit ei paista.
Võimsuse hoidmine
Teadlaste hinnangul on energiaturg samuti suures muutumises ning tänane päev-ette-börsihind ei ole juba lähitulevikus enam kõige olulisem. Küsimus ei saa olema mitte elektrienergia koguses, vaid võimsuste hoidmises – elektriturust saab võimsusturg, hinda läheb ettevõtte valmisolek vajadusel nuppu vajutada ehk süsteemi üles või alla koormata.
Anger-Kraavi sõnul tuleb praeguste mudelite järgi välja, et mõistlikum energiahind saavutataks siis, kui me suudame oma kohapealsed ressursid ära kasutada. Nii taastuvenergia kui ka muude maavarade osas.
Sutter: kõige odavam oleks, kui poliitikud ei sekkuks
Eesti Teaduste Akadeemia energeetikakonverentsil pidas neljapäeval kõne ka tööandjate keskliidu juht Hando Sutter (pildil, kes näitas väljavõtteid liidu tellitud energeetikauuringust. Sutteri andmete järgi lõi mudel pihuks ja põrmuks nii meretuulepargi arendamise Liivi lahte kui ka Eleringi Eesti-Läti merekaabli – Sutter ütles, et seda kaablit olnuks vaja vaid meretuulepargile, aga kuna mudel näitab, et seda meretuuleparki pole Eestile tarvis, siis pole tarvis ka kallist Eesti-Läti mereühendust. Ta pani ette, et ülejääva raha arvelt võiks Elering hoopis võrgutasusid langetada.
Lisaks rõhutas Sutter, et nende uuringu järgi oleks Eestile kõige soodsam see, kui poliitikud üldse enam elektriturgu oma toetusmõtetega ei solgiks. «Pole vaja seda juttu rääkida, et ilma toetusteta päikese- ja tuulepargid ei tule! Tulevad! Tulevad Lätis, Soomes! Mida rohkem turgu solkida, siis ei tule varsti enam midagi turu vastu,» põrutas Sutter.