Euroopa Liidu heitmekaubandus on läbi kukkunud

Maailma Energeetika Nõukogu volinik Einari Kisel poseeris fotograafile hiiglasliku ekskavaatori kopaga, mis hiljuti veel pülevkivikarjääris tööd murdis. Foto: Toomas Huik

Maailma Energeetika Nõukogu (WEC) volinik Einari Kisel kinnitas intervjuus Otsustajale, et Euroopa Liidu heitmekaubandus kärbib maailmajao konkurentsivõimet, euroliit vajaks selle asemel kindlakäelisi suuniseid energiainvesteeringuiks.
 

Mis on maailma energeetikas kõige kuumem teema?

WEC koostab igal aastal uuringu kõige kriitilisemate energeetikateemade kohta. Mitu aastat järjest on olnud selleks rahvusvahelise kliimakokkuleppe puudumine. See mõjutab kõikide riikide energiapoliitilisi otsuseid. Raamistiku puudumine tekitab ebakindlust investorite hulgas ja pidurdab energeetika arengut kogu maailmas. Euroopa Liidu heitmekaubandus, millest pidi saama eeskuju kogu maailmale, ei toimi praegu nii nagu süsteemi luues planeeriti. Tegelikult peab vist hoopis ütlema, et see toimib just nii nagu turu tingimustes toimima peabki, aga see ei ole see, mida omal ajal loodeti. Heitmekaubandusele pandud ootused ei ole täitunud.

Kui palju kokkuleppe puudumine mõjutab Aafrikat, suuri Aasia riike Indiat ja Hiinat ning Ameerikat?

Mõju on väga erinev. Aasias annab ebaselgus kindlasti tunda. Ülemaailmse kliimaleppe puudumine on nende jaoks pidev risk, samas ei võta nad oma investeeringuid tehes seda piiranguna. Aafrika riigid ei ole probleemi teadvustanud. Ameerika on tunnistanud, et sellele teemale on vaja leida lahendus, kuid ei otsi kiiret lahendust.

Kogu maailm on te sõnul ooterežiimis?

Jah, oodatakse midagi, aga pole selge, mis tuleb.

Võib-olla oleks lihtsam tunnistada, et ülemaailmset kliimakokkulepet ei tule niikuinii?

Ülemaailmse kliimaleppe sõlmimine selgub 2015. aastaks. Mingi lepe tõenäoliselt tuleb, aga mis selle sisu on, seda ei oska keegi öelda.

Kuidas ebakindlus energeetikat mõjutab?

Ebakindlus mõjutab investeerimisotsuseid. Me ei tea, milline hakkab olema CO2-ga seotud kulu. Kui Euroopa Liit rakendab ranged reeglid, heitmekvoodi hind on kõrge, aga süsteem toimib ainult Euroopa Liidus, siis suure tõenäosusega on siin elektri hind kõrge. Selle tulemusel suured tööstusettevõtted lahkuvad Euroopast. Osa energiamahukaid ettevõtteid on juba praegu heitmekaubanduse tõttu Euroopast lahkunud. Kui oleks rahvusvaheline kokkulepe, mis piiraks ka Hiina, India ja Ameerika heitmeid, siis tööstuste kolimist sellises mahus ei toimuks. Investeeringud tehtaks sel juhul sinna, kus on kõige mõistlikum seda teha. Ka taastuvenergia investeeringuid mõjutab turuhind – madal CO2 hind vähendab ka nende investeeringute tootlust. Globaalsel liberaliseeritud turul on investeeringute tegemine pärsitud ebakindluse tõttu. Euroopas tehakse energeetika investeeringuid praegu vaid siis, kui on garanteeritud toetus. Hiina, India ja teised Aasia riigid aga investeerivad tugevalt energeetikasse ega võta CO2 raamistikku arvesse. Hiina kasutab praegu ligi poole maailmas tarbitavast kivisöest ja see maht aina kasvab. 2010. aastal tõusis Hiina maailma suurimaks energiatarbijaks. Kui varem oli aastakümneid maailma suurim energiatarbija USA, siis Hiina kasutab praegu viiendiku maailma energiast. Samas ei saa öelda, et Hiina kliimavaldkonnas midagi ei teeks. Hiina on nüüdseks ka maailma suurim tuulegeneraatorite turg ja asunud uusi tehnoloogiaid arendama, näiteks süsinikdioksiidi püüdmise tehnoloogiat.

Süsinikdioksiidi majanduslikult tasuvalt püüda pole ju võimalik.

Süsiniku püüdmise tehnoloogia on kasutatav, kuigi kallis. Erinevalt teistest arendajatest püüavad hiinlased CO2 kinni, aga ei ladusta seda, vaid kasutavad ära keemia- ja toiduainetööstuses.

Mulle tundus, et maailma suurim energeetikaprobleem on nafta.

Naftaküsimused on tähtsuselt kolmandal-neljandal kohal.

Mis on siis tähtsam?

Mullune suur teema oli tuumaenergeetika tulevik Fukushima järel.

WECi analüüs näitas, et Fukushima katastroofi mõju on olnud suhteliselt tagasihoidlik.

Tuumaenergiast on loobunud Fukushima järel neli riiki: Saksamaa, Šveits, Itaalia ja Jaapan. Teistes riikides investeeringud jätkuvad, kuigi õnnetuse mõjul jaamade turvalisusele ja tuumaohutusele pööratakse aina rohkem tähelepanu.

Milline on suurte Euroopa riikide tuumajaamadest loobumise mõju elektriturule?

Küsimus on, mis hakkab tuumaenergiat asendama. Analüüside põhjal on esimeseks asendajaks maagaas, sellele järgneb kivisüsi, sest CO2 hinnad on suhteliselt madalad. Alles siis tuleb taastuvenergia. Uute elektrijaamade ehitamine Saksamaal ja Itaalias hakkab mõjutama ka meie energiakandjate hindu, põhiliselt maagaasi hinda. Ja ka elektrihinda.

Milliseid lahendusi pakub WEC kõrgele naftahinnale?

Me ei jaga lahendusi, vaid infot. Otsuseid peavad tegema poliitikud ja töösturid. Praegu mõjutab kõige rohkem nafta turge ja hinda Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas toimuv. Nafta hind on ka tööstuse ja energiapoliitika tegijatele kriitiline küsimus. Kõrged energiahinnad mõjutavad tarbimist. Ettevõtted seisavad küsimuse ees, kas ka tulevikus turg püsib. Kõrge nafta hinna puhul on põhiküsimuseks, kui suures mahus jääb alles naftal põhinev transport ja kui suures mahus hakatakse transpordis kasutama alternatiivseid energiaallikaid. Kui lahenevad pinged Lähis-Idas ning Põhja-Aafrikas, siis nafta hind võib hakata langema, mis omakorda vähendaks alternatiivide atraktiivsust.
Samal ajal võivad pinged Lähis-Idas tõenäoliselt veelgi kasvada, mistõttu nafta hind suure tõenäosusega on veel mõnda aega kõrge. Kuna turud ei lähtu kahjuks ratsionaalsetest kaalutlustest, vaid rohkem emotsionaalsetest, siis igasugune poliitiline ebastabiilsus mõjutab nafta hinda päris tugevalt.

Eesti Energia juhid ütlevad selle peale, et Eestil on põlevkiviõli tootmise tehnoloogia ja põlevkivi pakub lahendusi ka kõrgele naftahinnale.

Kõik energiaallikad on head ja igaühel on oma nišš. WEC ei halvusta ühtegi energiaallikat ja selles kontekstis on ka põlevkivil oma roll. Arvestades hinda, millega põlevkivist saab energiat toota ja põlevkivivarude suurust maailmas, siis võiks põlevkiviõli olla turge rahustav. Aga see ei ole tehnoloogia, mis viie aasta perspektiivis saaks turge rahustada. Võib-olla kümne aasta perspektiivis on see võimalik.

Euroopa kliimapoliitika eeldab, et aastaks 2040 tuleb uuendada kogu elektritootmine. Mida see eesmärk kaasa toob?

Eesmärk on loogiline, sest elektrijaamade eluiga ongi 30–40 aastat ja niikuinii tuleb aastaks 2040 vahetada kõik elektrijaamad välja. Praegu uusi investeeringuid vanade elektrijaamade moderniseerimiseks ei tehta ja elektrit üritatakse toota võimalikult kaua olemasolevate seadmetega. Sellepärast näemegi, et kohati töötavad veel 50–60 aastat vanad elektrijaamad. Toetuste najal ehitatakse küll uusi elektrijaamu, mis toodavad rohelist elektrit. Aga vanade elektrijaamade sulgemine ja uute ehitamine peab õige pea algama. Eestis olemegi ühena esimestest Euroopa riikidest sellesse etappi jõudnud.

Meie otsus oli ehitada põlevkivielektrijaam.

Jah, aga tunduvalt väiksemas mahus, kui oli varem. Uus jaam on kolm korda väiksem kui vana.

Kui liita ka renoveeritud energiaplokid põlevkivijaamades (umbes 400 MW) uuele jaamale, mille võimsus võib tulla kuni 600 MW, siis katame põlevkiviga tulevikus lõviosa Eesti elektritootmisest.

Kui kasutame uutes plokkides ka puitu, siis ju põlevkivi osatähtsus langeb tuntavalt.

Kui levinud on see, et kivisöejaamades kasutatakse puitu?

See trend aina levib, seda kasutatakse näiteks nii Suurbritannias kui ka Taanis.

Kuidas mõjutab kivisöe ja põlevkivijaamades suures mahus puidu põletamine majandust?

Kui põletamine ei toimu suurte toetuste najal, vaid lähtuvalt turu olukorrast, siis on see majanduslikult mõistlik tegevus. Heitmed vähenevad: tuhka ja CO2 on vähem. Kohalikud ettevõtjad saavad rohkem tööd. Kasutatakse ära jäätmed, mis muidu jääksid metsa mädanema. Suureneb ka elektritootmise paindlikkus – elektritootja saab valida turuolukorrast lähtuvalt soodsamaid lahendusi. Kokkuvõttes on minu meelest mõju makromajandusele positiivne.

Kas puidu põletamine kivisöeahjus on kliimapoliitika JOKK-skeem?

Kõik sõltub sellest, millistes tingimustes seda teha. Kui ettevõtted ei saa sellest liiga suurt tulu, siis on see igati mõistuspärane tegevus. Sellisel juhul ei mõjuta see puidu kasutamist muudes valdkondades. Kui suurte toetuste tõttu läheb puit põletamisele, selle asemel et valmistada puidust muid kõrgema lisandväärtusega tooteid, siis ei ole see mõistlik. Aga kui põletamisele läheb vaid see osa puidust, mida mujal kasutada ei saa, siis on see mõistlik.

Kas taastuvenergeetikasse saab investeerida nii, et maksumaksja seda toetama ei peaks?

Hüdroenergia ei vaja kindlasti toetust. Eestis ei ole suuri jõgesid ega võimalik sellesse rohkem investeerida. Tuulikud sõltuvad elektri hinnast. Kui CO2 hind on väga kõrge ja sellest olenevalt kivisöest või põlevkivist elektri hind väga kõrge, siis tuulikud saaksid töötada ka subsiidiumiteta. Sama kehtib biomassi kohta. Maksumaksja toetuseta saab investeerida, kui turuhind on piisavalt kõrge. Eesti toetuskeem annab püsitoetuse, aga uus skeem, mida majandusministeerium soovib rakendada, paneb toetused sõltuvusse turuhinnast. Kümne aasta pärast jõuame selle skeemiga võib-olla nii kaugele, et tuulikud ei saagi enam mingit toetust.

Kui suured on Eesti taastuvenergia toetused võrreldes teiste Euroopa riikidega?

Eesti toetused on keskmise suurusega. Toetusskeemide võrdlemisel tuleb arvesse võtta palju erinevaid nüansse. Võrrelda tuuletoetusi tuuletoetustega ja biomassi põletamist biomassi põletamisega. Tuulikute toetus on suhteliselt keskmine, kuid meil on ju ka head tuuleolud. Puidu eest maksame hästi palju toetust suurtele, aga liiga vähe väikestele elektrijaamadele.

Kui Euroopa peab kliimapoliitika tõttu kogu elektritootmise uuendama, siis toob see kaasa selle, et kogu elektritootmine töötab vaid toetuste najal.

Praegu on see nii, aga pikas perspektiivis see ei ole mõistlik. Kui uusi elektrijaamu hakatakse ehitama, siis suure tõenäosusega tehakse ka toetusskeemid kõikjal ringi ning toetus seotakse elektri turuhinnaga.

CO2 tonn maksab ligikaudu kuus eurot tonn. Miks hinnatase heitmebörsil kukub?

Praegune hinnatase ei ole selline nagu heitmekaubanduse süsteemi luues loodeti. Euroopa majandus on nõrgenenud ja elektritarbimine vähenenud. Seetõttu on heitmete mahud vähenenud. Mõned energiamahukad tööstused hakkasid ka kartma CO2 kaubandust ja kolisid Euroopast ära.

Kuidas teha vahet, kas ettevõte kolib tööjõuhinna või tooraine kättesaadavuse või CO2 kaubanduse tõttu?

Kõik need tingimused määravad ettevõtete asukoha. Pole olemas CO2 hinnapiiri, mille puhul saab öelda, et nüüd hakkavad ettevõtted kolima. Küsimus on potentsiaalses investeerimisriskis. Mõned ettevõtted on kindlasti välja arvutanud, millise CO2 hinnatasemega nad enam omadega välja ei tule. Kui ettevõtjad näevad, et teistes riikides on heitmekaubanduse kulu arvel võimalik kokku hoida või seda riski vältida, siis nad kolivad.

Miks heitmekaubanduse süsteem läbi kukkus?

Omal ajal ei usutud musti stsenaariume, mida selle direktiivi ettevalmistamise käigus näiteks prantslased ja ka eestlased välja tõid. Heitmete vähendamise eesmärgi poole on Euroopa tegelikult ju liikunud, kuid teinud seda mitte kõrge heitmekvoodi hinna, vaid majanduslanguse pärast.

Millal Euroopa tunnistab, et kliimapoliitika on läbi kukkunud?

Ma ei söanda seda kommenteerida. Eesmärgid on õiged ja üllad, aga vahendid, mis pidid aitama eesmärke täita, ei toiminud nii nagu oodati. Küsimus on selles, kas suudetakse midagi paremat välja mõelda.

Sealjuures ei ole probleem ainult Euroopa Liidu kliimapoliitika meetmetes. On mitmeid ELi regulatsioone, mis ellu rakendatuna ei ole oodatud tulemusi andnud. Millegipärast ei suudeta Euroopa Liidus tunnistada tehtud vigu ning loobuda halbadest regulatsioonidest. Selline paindumatus on minu arust muutunud Euroopa Liidu arengu üheks suuremaks takistuseks.

Kuidas korraldada elektritootmist nii, et see oleks säästlik, senisest keskkonnahoidlikum, aga ei kurnaks maksumaksjat?

Hõbekuuli pole. Riigid peaksid andma signaali, milline on ideaalne energiaportfell ja sellest ka regulatsioonide tegemisel lähtuma. Riikidel tuleks seaduste abil tugevamalt juhtida energeetikat. Samal ajal energiaturu liberaliseerimisega on päris palju võimu käest antud. Euroopa riikidel ei ole enam lihtne energiapoliitilisi otsuseid teha, samas näiteks hiinlased teevad selliseid otsuseid väga kiiresti. Elektrijaamade investeeringuid saavad Euroopa riigid nüüd suunata üksnes tehniliste piirangute, keskkonnanormide ja majanduslike stiimulitega, neid kõiki rakendades tuleb aga arvestada ka teiste riikide samalaadsete meetmetega.

Kuidas kliimapoliitika Euroopa konkurentsivõimet mõjutab?

Kõik sõltub sellest, kuidas kliimapoliitikat ellu viiakse. Praegusel kujul tekitab heitmekaubandus kõikidele ELi riikidesse investeeringuid planeerivatele investoritele prognoosimatu CO2 hinna riski. Sellises olukorras eelistatakse riike, kus sellist riski ei ole. Selle tulemusel vähenevad Euroopa Liidus töökohad. Kui leitakse skeem, mis muudab ka tööstuse jaoks Euroopa Liidu atraktiivseks ega suru elektrihinda üles, hakkab ka konkurentsivõime tugevnema.
Kliimapoliitika eesmärgid on mõistlikud, kuid tuleb läbi mõelda, kuidas nendeni jõuda maailmajao konkurentsivõimet kahjustamata.