SEB: targad annavad Eestile keerulist nõu

SEB majandusanalüütik Mihkel Nestor. Foto: SEB

Lõppeval nädalal jagas IMF ehk Rahvusvaheline Valuutafond soovitusi, kuidas Eesti majanduselu paremaks kujundada. Nende mõtete rakendamine praktikas tõotab olla aga väga keeruline, kirjutab SEB panga majandusanalüütik Mihkel Nestor.

Äsja lõpetas Eestis oma missiooni IMFi ekspertide komisjon. Lisaks üldise majandusolukorra hindamisele ja prognooside tegemisele edasiseks hõlmab nende iga-aastane külaskäik ka soovitusi valitsusele, kuidas riigi majandus- ja rahanduspoliitikat edaspidi tüürida. Tavaliselt kipuvad need soovitused olema aasta-aastalt üsna samasugused. Hoidke eelarvekulud kontrolli all, parandage tootlikkust, korraldage «struktuurseid reforme» ja leidke viise teadus- ja arendustegevusse suuremate summade suunamiseks. 

Enamikule ettepanekutele tavatsevad poliitikud viisakalt kaasa noogutada. Jaa, tootlikkus peaks tõusma, tasakaalus eelarve on oluline ning teadus- ja arendustegevusse võiksid ettevõtted tõepoolest rohkem investeerida. Iseasi, kuivõrd suudab valitsus neid tegevusi esile kutsuda. 

Veidi teravamaks kipub vestlus aga juhul kui teemaks võtta maksupoliitika. Selles vallas tehtud ettepanekutele pole seni vist ükski valitsus olnud nõus kahel käel alla kirjutama. Aga miks siis? 

Majandusekspertide soovitused ei sobitu Eesti maksudogmadega 

Peamine probleem IMFi soovitustega on nende sobimatus Eesti valitsus(t)e nägemusega maksupoliitikast. Kui poliitilise korrektsuse filter maha keerata, siis on IMF meile läbi aastate soovitanud muutusi, mis suurema osa senistest ja ilmselt ka tulevastest peaministritest judisema panevad – kinnisvaramaks, astmeline tulumaks, klassikaline ettevõtete tulumaks. 

Miks tehnokraadid meile selliseid «loomuvastaseid» maksumuudatusi tahavad pähe määrida? Ennekõike triivib nende mõte taoliste plaanideni siinset maksustruktuuri vaadates. Nimelt on meie maksud kreenis tarbimise maksustamise poole. 2023. aastal andsid käibemaks ja aktsiisid kokku ligi 40 protsenti riigi maksutuludest. Euroopa riikidest oli sama osakaal suurem veel ainult Ungaris, Kreekas ja Lätis. Võrdluseks piirdub Soomes ja Rootsis tarbimismaksude osatähtsus maksutuludes umbes 30 protsendiga, paljudes teistes riikides jääb sellelegi alla. Seejuures pärinevad viimased võrreldavad numbrid aastast 2023 ehk ei näita veel mullust ja selle aasta suvel aset leidvat käibemaksu tõusu. Kust iga riik oma maksutulud hangib, on loomulikult selle riigi kodanike asi. 

Kui nii kokku lepitakse, võib koguda ka habememaksu. Samas on igal maksul mõju. Kõrgete tarbimismaksude puhul on selleks ebavõrdsuse suurenemine, sest inimesed, kes nappide sissetulekute juures on sunnitud enamiku oma tulust ära tarbima, kannatavad enam kui jõukamad, kellel raha ka säästmiseks jagub. 

Teisalt leidub valdkondi, kus eestlased on maksustamisel vägagi leebed. Neist silmatorkavaim on omandi maksustamine, mis 2023. aasta eelarvetuludest vaid pool protsenti andis. Suur ei ole omandimaksude osakaal küll üheski riigis: suurim on nende proportsioon Suurbritannias, 11 protsenti, lähinaabrite juures Soomes vaid 3 protsenti, kuid mõne miljardi jätab see valitsusele siiski kätte. Sarnane on pilt ettevõtete maksustamisega, mis meil lähinaabritele mõne protsendipunkti võrra alla jääb. Veel suuremad on käärid palgatulu maksustamises, mis 2023. aastal andis Eestis ligi 19 protsenti eelarvetuludest, samas kui Soomes ja Rootsis lähenes see number 30 protsendile. 

Maksustamise kuldreegel on, et maksubaas peab olema lai, st hõlmama võimalikult palju potentsiaalseid «ohvreid». Kui kõik igal pool midagi maksavad, annab see teisalt võimaluse hoida maksumäärad tagasihoidlikuna, mis pärsib maksusubjektide motivatsiooni neist hoiduda ja päädib lõpuks suurema eelarvetuluga. Üldiselt kipuvad IMFi soovitused langema kurtidele kõrvadele. Vaadates vastse koalitsiooni plaane maksustamise teemal, siis on suund suisa vastupidine. Tulevikus võiks panused siiski panna sellele, et soovitatud muutused tulevad. Hea näide on sellest aastast jõustunud automaks, mille kehtestamise vajadusele vihjati meile vähemalt 20 aastat. 

Eks igaüks võib nüüd teha panused, kas järgmine dogma, mis murdub, on kinnisvaramaks, ettevõtete tulumaks või astmeline üksikisiku tulumaks. 

«Struktuursed muutused» majanduses on kinni tööstuse taga

Pea kõigile riikidele soovitab IMF ka «struktuursete reformide» esilekutsumist, mis inimkeeli tähendab, et inimesed liiguvad nigela palga ja kasumlikkusega ettevõtetest nende tööandjate juurde, kus on teenistus parem. 

Eestis vajab struktuurset muutust ennekõike töötlev tööstus. Vaatame statistikat: 2023. aastal suutis üks töötaja luua Euroopa Liidus lisandväärtust – ehk siis teenida oma tööga raha – keskmiselt 71 000 eurot. Eestis piirdus see number 49 000 euroga, mida on 35 protsenti vähem. Töötleva tööstuse puhul oli erinevus aga radikaalselt suurem. Euroopa Liidu keskmine oli 84 000 eurot, Eesti keskmine 39 000 eurot, mis annab erinevuseks 53 protsenti. Samas on töötleva tööstuse puhul tegemist Eesti suurima tööandjaga, kus mullu oli hõivatud 111 000 inimest ehk umbes 16 protsenti kõigist tööga hõivatutest. 

Tähelepanu väärib tõik, et Euroopa Liidus on tööstusettevõtted majanduse keskmisega võrreldes 17 protsenti tootlikumad, Eestis 20 protsenti vähem tootlikud – anomaalia, millele lahenduse leidmine teeks Eestist oluliselt jõukama riigi. Ennekõike oleks tore näha, et paraneb tööstuse enda tootlikkus. Teisalt tundub selle saavutamine olema väga raske ülesanne. Peamine probleem on siin suurte tööstusettevõtete iseloom. Suur osa suurimatest tootmisettevõtetest ei ole ettevõtted klassikalises mõttes, vaid tegutsevad rohkem tootmistsehhina mõne suurema kontserni küljes. 

See tähendab, et paremini tasustatud töötajad, nagu insenerid, disainerid, turundajad ja müügimehed tegutsevad kusagil teises riigis, samas kui siinsed ametid on üldiselt lihtne tootmistöölise töö, kelle palk pole teab mis kõrge mitte üheski riigis. Et tegemist on suurte välisettevõtete tehastega, siis ei ole ka kuigi tõenäoline, et nad hakkaksid Eestis laiaulatuslikult sellise profiiliga inimesi värbama – pigem pakitakse siin ühel hetkel asjad kokku. 

Teisalt on Eestis valdkondasid, kus tootlikkus on küllalt lähedal isegi kõige jõukamatele riikidele maailmas. Kutse-, teadus- ja tehnikaalases tegevuses, mille alla kuuluvad eri valgekraelised ametid insenerist advokaadini, küündib siinne tootlikus 80 protsendini Soome tasemest, IT sektoris 70 protsendini. Iseasi, kuidas tootmistöölisest insener või programmeerija kasvatada. 

Suures plaanis pole Eestil ilmselt palju muud teha, kui investeerida veelgi jõulisemalt haridussüsteemi, et iga inimene oma võimete tipu saavutaks. Selleni jõudmine on ilmselt aga veel pikem protsess kui maksudogmade murdumine.