/nginx/o/2021/03/04/13662113t1h56a3.png)
:format(webp)/nginx/o/2025/03/26/16739947t1h0ca9.jpg)
Eesti ravimi- ja kosmeetikatootjatele terendab kuni paarisaja miljoni eurone kohustus investeerida vee-ettevõtete reoveepuhastitesse, paari aasta pärast jõustuv muudatus kaevati juba Euroopa Kohtusse, kirjutab Äripäev.
Ravimitootjate liidu juhi Riho Tapferi sõnul on direktiiviga tekitatud palju ebaselgust ja nende hinnangul tekib kohustuste jagamisega väga tugev riive. «Sisuliselt peab ravimikarbikestega maksma kinni vee-ettevõtjate investeeringud puhastussüsteemide ehitamiseks ja igal aastal ka nende ekspluatatsioonikulud.»
Loe pikemalt Äripäevast.
Postimees kirjutas sellest 30. aprillil, et uue eurodirektiivi tõttu ähvardab ravimeid ja kosmeetikat kopsakas hinnatõus.
Ettevõtted peavad kandma osa reovee puhastamiskuludest ja looma registri oma toodete kohta, nõuab Euroopa Liit. See ähvardab tuua kaasa ravimite ja kosmeetikatoodete hinnatõusu.
Euroopa Liidu asulareovee puhastamise direktiiv seab riikidele kohustuse võtta kasutusele neljanda astme reoveepuhastustehnoloogia, mis suudab kinni püüda ka kõige väiksemad ja ohtlikumad saasteained: ravimijäägid, kosmeetikatoodetes kasutatavad ühendid ning mikroplasti. Neljanda astme reoveepuhastust tuleb esialgu rakendada eelkõige reoveepuhastites, mis teenindavad üle 100 000 inimese, ja hinnanguliselt võib see maksma minna 100–140 miljonit eurot.
Tallinnas ja Tartus tähendab see puhastussüsteemide põhjalikku uuendamist. Riigi tasandil otsitakse praegu selle rahastamisvõimalusi, kuid suurem osa kuludest kantakse edasi ettevõtjatele, kes tegutsevad keemia-, ravimi- ja kosmeetikavaldkonnas. Saastaja-maksab-põhimõtte rakendamiseks tuleb kõigepealt luua kosmeetikatoodete ja kemikaalide andmebaas, ja siin algavad probleemid.
Eesti Kaupmeeste Liidu tegevjuhi Nele Peili sõnul on tootjavastutuse laiendamine põhimõtteliselt mõistetav, kuid praktikas tekib hulk küsimusi. Näiteks eeldab uus süsteem, et maaletoojad teaksid täpselt, kui palju ja milliseid mikrosaasteaineid nende tooted sisaldavad. «Enamikul maaletoojaist sellist infot praegu pole. Tootjad välismaal lihtsalt ei anna koostisosade koguseid kemikaalide kaupa välja, või kui annavad, tuleb kõike eraldi küsida,» tõdes Peil.
Samuti toob registri loomine ja haldamine kaasa lisakulud, mis tuleb katta kas maksumaksjal või ettevõtjatel. «Sellist süsteemi Eestis praegu ei ole ja selle ülesehitamine nõuab märkimisväärseid haldusressursse,» rõhutas Peil.
Kliimaministeeriumi veeteenuse valdkonna juht Katrina Lang nentis samuti, et praegu pole direktiivis selgelt määratletud, kas registri peaks looma riik või ettevõtjad. Küll aga näeb direktiiv ette, et tootjad peavad kandma kulud, mis on seotud turule lastavate toodete andmete kogumise, kontrollimise ja muu tootjavastutusega. Kliimaministeerium uuribki praegu, kas andmeid saaks koguda olemasolevate infosüsteemide kaudu või on vaja luua uus register.
Kuni 140 miljoni eurosest investeeringust reoveepuhastitesse lubab eurodirektiiv riikidel enda kanda võtta kuni 20 protsenti ja ülejäänud kulu tuleb kanda saastajatel endil, millele lisandub veepuhastuse kulu.
«Lõpuks tasuvad arve muidugi patsiendid ja kosmeetikatoodete tarbijaid toote hinna kaudu. Sellest saab järjekordne väljakutse tervisekassa eelarvele ja surve patsientide omaosalusele,» ütles ravimifirma Magnum AS tegevjuht Mari Krass.