/nginx/o/2023/12/28/15802674t1he732.jpg)
/nginx/o/2025/04/25/16798726t1h6413.jpg)
Läänemaal Vedra külas elav kalur ja ettevõtja Lauri Lilleoks andis jaanuaris teada, et tema käest võib vahtramahla osta. Ilmne märk, et kevaded on nihkunud varasemaks.
Kui fotograafiga 29. jaanuaril Vetra jõudsime, olid suur plastpunsu vana vahtra all hakkamas. Vahtramahl jaanuaris oli ennekuulmatu. Lilleoks ütles, et mahlajooks tõmbab juba tagasi. Mõned päevad oli tulnud, aga kuna ööd läksid jahedamaks, jäi voog vaiksemaks.
Nii varakult polnud tema veel kunagi puid tilkuma pannud. Veebruaris on tilkunud, aga mitte jaanuaris.
Mahl maitses hästi. Vahtramahl pole nii magus kui poelimonaad, aga suu on pärast kergelt siirupine. Lahkume fotograafiga, kummalgi viis liitrit vahtramagusat näpus.
Nädalajagu päevi hiljem, veebruari algul, kirjutas Lilleoks, et ka merel pole enam asjad endised. «Kalade maalimas pole kunagi veebruaris ahvena niisk jooksnud, nagu on olnud viimased kaks nädalat, mitte massiliselt, aga umbes igal kahekümnendal isaskalal on juba niisk lahti olnud, emaskala marja veel ei lase,» märkis Lilleoks.
Veel on Lilleoks tähele pannud, et nii kase- kui ka vahtramahl jookseb lühemat aega. Soojade ilmadega on mahla ka raskem koguda, sest läheb kergemini käärima ehk halliks ja häguseks.
Kliimateadlase Jaak Jaaguse mõõtmised näitavad, et talv jääb iga aastaga aina lühemaks. Midagi nagu on, aga kevad ja sügis on kunagise talve kummastki otsast ära õginud. Suvi pole aga meie laiuskraadidel palju pikemaks veninud. Pigem kasvab aina enam ebamäärane aeg, mil kord külmetab ja kord sulatab, ning looduse ajab see üha suuremasse segadusse.
Inimene tõmbab salli tihedamini ümber kaela, aga konnad surevad seetõttu. Sama võib juhtuda ka kõigi putukate ja imetajatega, kel kombeks talveunne jääda. Ärgates liiga vara, ei jätku jõuvarusid, et päriskevadeni vastu pidada.
/nginx/o/2021/05/12/13777194t1hd519.jpg)
Tartu Ülikooli märgalade ökoloogia kaasprofessor Riinu Rannap ütles, et kahepaiksed on meie kliimavööndis kohanenud talvituma viis või isegi kuus kuud aastas. Nii kui sigimine lõppenud, hakkavad konnad hooga sööma, et talveuneks varusid koguda. Talvituskoha annavad konnad edasi põlvest põlve.
«Konnad lähevad talvituma oktoobri teises pooles. Neile on kõige parem, kui ilm on stabiilselt külm kevadeni. Väiksed kõikumised võivad olla, aga püsiv temperatuur on parim. Konnad on talvituspaigas tardumuses, süda lööb, aga ainevahetus on viidud absoluutse miinimumini,» rääkis Rannap .
Kui talvel on öine temperatuur juba 5–6 kraadi plusspoolel, siis konnad virguvad, ainevahetus läheb käima ja osa konni ronib päikest otsima. «Sel aastal leidsin suusarajal 13. jaanuaril rohukonna, kellest oli üle sõidetud. Ta leidis oma kiire lõpu, sest oli talvituskohast välja tulnud,» rääkis Rannap .
/nginx/o/2025/04/25/16798736t1h848c.jpg)
«Üks asi on see, et nad on segaduses ja tulevad talvituspaikadest välja, aga kuna ilm läheb uuesti külmaks, siis kõigusoojastena nad tarduvad lumel ja hukkuvad. Teine, varjatum pool on, et konnadel, kes talvitumiskohast välja ei tule, ainevahetus periooditi kiireneb, neil ei pruugi jätkuda energiavarusid, mistõttu nad hääbuvad, rohukonnad veekogudes, teised konnad oma urgudes. Teadlased ei pruugigi konnade suremust näha ega oska seda seetõttu mõõta, aga soojad talved mõjutavad kindlasti kahepaikseid,» ütles Rannap . «Inimesed võivad küll arvata, et oh, sel aasta oli leebe talv, küll konnadel ja lindudel oli hea, aga tegelikult on vastupidi.»
Iga aastaga sureb aina enam inimesi kuuma tõttu
Eesti viies suuremas linnas mõõdetakse kuumalaine ajal ja järel suremuse kasvu ning on jõutud järeldusele, et enneaegu lahkub igal aastal umbes 50 inimest.
Tartu Ülikooli keskkonnatervishoiu professor Hans Orru ütleb, et tõenäoliselt on terves Eestis kuumasuremus suurem, aga kindlasti alla saja inimese aastas.
/nginx/o/2025/04/25/16798741t1h08d2.jpg)
Kuumasurmade mõõtmiseks kasutavad teadlased statistilist meetodit. Kuumasurmadeks loetakse tavapärasest suuremat suremust palavate ilmade ajal ning neile järgnevatel päevadel.
Orru märkis, et otseselt kuumarabanduse juhtumeid tuleb harva ette. «Kui noor inimene spordib ja kuuma käes kokku kukub, siis võib öelda, et inimene suri kuumarabandusse. Muud kuumasurmade juhtumid leiame statistiliselt, kui võrdleme õhutemperatuuri ja suremust,» rääkis Orru . «Suremus erineb päevade kaupa päris palju. Mõnel päeval sureb Eestis kümme, aga teisel 20, 30 või 40. Suremust mõjutavad erinevad tegurid, temperatuur on üks neist. Spetsiaalse statistilise meetodiga võrdleme suremust ja temperatuuri ning võtame arvesse ka teisi tegureid.»
Kuumalaineid esineb Eestis praegu harva. Sel aastal näiteks on esimene kuum päev juba olnud, kui lihavõttepühade eel tõusis temperatuur 27 kraadini. Aga tegu oli üksiku päevaga, mida märgatavalt leevendas öine temperatuurilangus.
Nii külm kui ka kuum ehk madalad ja kõrged temperatuurid koormavad organismi. Kui viimane on haigusest nõrk, siis läheb tervis halvemaks ja olukord võib lõppeda surmaga.
27 kraadi kolm päeva järjest ongi esimene ohutase. Teine ohutase on juba 30 kraadi mitmel järjestikusel päeval. Riik annab hoiatusteateid päevase maksimaalse temperatuuri järgi lihtsuse pärast. Inimesed jälgivad enamasti seda, harvem jälgitakse, kas ööpäeva keskmisena langeb õhusoe alla 20 kraadi. Viimane on eriti hull, sest organism ei leia ka öötundidel leevendust.
«Kõrge öine temperatuur on kriitiline inimese tervisele, aga suremuse vahe on suhteliselt väike,» tõdes Orru .
«Kui palju on selliseid päevi? Kolm päeva järjest 30-kraadist kuumust mõni aasta on ja mõni aasta ei ole. Selliseid päevi on väga vähe, ka 27-kraadiseid päevi on suhteliselt vähe. Mõnel aastal kuus-seitse päeva, mõnel aastal paar-kolm,» ütles Orru .
Nii arvutavadki teadlased, et kuuma tõttu võib Tallinnas enneaegselt surra aastas umbes 18 ja Tartus 7 inimest, teistes linnades juba vähem. Teistest rohkem ohustatud on eakad, krooniliste haiguste põdejad, aga ka rasedad ja lapsed. Peale selle kasvab kuumalainete ajal haigestumine. Kui palju, selle kohta uuringuid Eestis alles tehakse.
Orru märkis, et meditsiiniasutused peaksid kuumalainete ajal olema valmis töötajaid puhkustelt tagasi kutsuma. Suvel on inimesed tervemad, arstid-õed puhkusel, aga kuumaperioodidel on järsult rohkem haigeid, mistõttu personalinappuse tõttu võivad inimesed hooleta jääda.
Varakevadine kuumus on Orru sõnul ohtlikum kui kesksuvine, sest organism pole kohanenud.
«Augustis on ööd jahedamad. Kõige rohkem mõjutavad inimesi kevadised kuumalained, sest siis on ka öine temperatuur suurem ja kõikumiste vahe on väiksem. Kevadeti pole inimesed kuumaga ka veel kohanenud. Kui ilmad on järjest väga palavad, siis inimesed kohanevad. Seepärast ongi oluline, et järsu kevadise kuumalainega ei suuda keha kiiresti aklimatiseeruda,» märkis Orru .
Eriti ohtlikuks läheb ilm siis, kui õhutemperatuur on keha omast kõrgem ehk üle 37 kraadi. «Sellisel juhul läheb olukord suhteliselt hulluks. Mida kõrgemaks temperatuur läheb, seda raskem on kehal end jahutada. Hispaanias ja Portugalis on olnud 40-kraadiseid soojalaineid, aga on ka riike, kus on veel kuumem. Kui konditsioneeri ei ole, on inimesel sellises kliimas väga raske hakkama saada. Keha küll kohaneb, aga see võtab aega,» ütles Orru .
Sama ohtlikud on talvised külmalained. Orru sõnul on külmasuremus Eestis umbes samas suurusjärgus kuumasurmadega.
«Nii kuumus kui ka külm tekitab organismile lisakoormust. Kui inimene on haige, siis haigus võib süveneda,» ütles Orru .
Sajandi lõpuks võiks olla kuumapäevi kolm korda rohkem. «Kui praegu on 30-kraadiseid ilmu aastas kolm-neli päeva aastas, siis sajandi lõpuks on neid 12. Eestis ei lähe olukord väga palju hullemaks, aga mõnes riigis, kus on praegu kuu aega väga palav, siis tulevikus on kolm kuud. Me oleme väga heas stardipositsioonis kliimamuutuste suhtes,» tõdes Orru .
Kuumaga kohanemine ei ole raketiteadus: rohkem juua, kardinad akende ette, aknaid avada öösel, mitte päeval. Keerulisem on veenda linna- ja vallajuhte, et need ei võtaks arutult maha puid linnades ega rajaks muruplatside asemel autoparklaid. Nii üks kui ka teine suurendavad inimeste vaevusi, sest aitavad temperatuuri tõusule kaasa.
Orru sõnul on Eestis kõige hullemas olukorras füüsilise töö tegijaid. Teetöölisel pole kuuma asfaldi juurest pääsu ka kõige palavamal suvepäeval. Kontoreis on tavaliselt jahutus, aga töökodades parimal juhul aknake katuse all, mida suvel avada. Töökohal 40 kraadini kerkiv temperatuur on Orru sõnul aga katsumus ka noorele ja tervele inimesele.
Aastaaegade nihkumine põhjustab ka suurvett suvalistel aegadel. Nii nagu vahtramahl hakkas Vedras jooksma pärast suurt sula, võib ka tavapärane kevadine suurvesi kerkida varem. «Kui suurvesi on jaanuaris-veebruaris ära, siis selleks ajaks, kui konnad välja tulevad, märtsi lõpus ja aprillis, on üleujutus lõppenud, lombid ning lodu- ja soomets kuivanud. Kui ajutised veekogud jäävad kuivaks või on nii vähese veega, et kuivavad paari-kolme nädalaga, siis konnad jõuavad kudeda, aga kudu hukkub,» kirjeldas Rannap .
Maikuine põud pole ainult põllumehele halb. Konnakullesed ei jõua moonet läbida, sest vett oleks neil vaja vähemalt jaanipäevani. Rannapi sõnul saavadki eelise liigid, kes sigivad tiikides, aga enamik Eesti kahepaikseid vajab kevadisi ajutisi veekogusid. Nii võivadki koduaedades tavalised rohu- ja rabakonn haruldaseks muutuda.
/nginx/o/2025/04/25/16798732t1h8347.jpg)
Kuivendussüsteemid ainult süvendavad kliimamuutuste tõttu üha varasemaks muutuvate üleujutuste muret. «Meie kuivendussüsteemid ei vasta praegustele kliimaoludele, sest vesi viiakse maastikult kiiresti minema ning seetõttu tekib väga pikk aeg, mil vett ei ole, põuaga on hädas metsa- ja põllumehed,» ütles Rannap . «Kuivendussüsteemid võimendavad looduses toimuvaid negatiivseid muutusi.»
Aprilli keskel algav kevadkülv põllumeest enam ei üllata. Kõik on vähemalt kuu aega varasem. Metsamehed teavad, et üraskid ründavad kuusikuid.
«Pehmete ilmadega on üraskeil talvitumine lihtsam ja teiseks jõuavad nad pikema vegetatsiooniperioodiga kaks põlvkonda järglasi sigitada. Üraskite looduslikud vaenlased ei jõua neile samas tempos järgi,» märkis Tartu Ülikooli taastamisökoloogiaprofessor Aveliina Helm .
Sama lugu on põllumajanduskahjuritega, keda varem ei pidanud tõrjuma, aga kes nüüd paljunevad hulganisti jõudsamini.
Metsad muutuvad, kaob külma armastav kuusk, aga hoogu saavad juurde laialehised liigid – tammed, jalakad, künnapuud . Põhjuseks pehmed talved, mis ei võta enam ära noori lehtpuid. Metsade liigirikkus kasvab ja on kokkuvõttes hea. «Paarsada aastat tagasi ei olnud Eesti saartel kuuski ega mände, need on levinud metsandusega,» ütles Helm .
Taimedel nihkub õitsemisaeg varasemaks. Näiteks kirssidel. Varakevadised õitsejad lähevad aina varasemaks. Viimast võib olla ilus vaadata, aga probleem on selles, et putukad ei pruugi nii vara tegutsema hakata. Kui tolmeldajad järgi ei jõua, on õitest vähe kasu, sest on putukaid, kellele sobivad toidulauaks ainult üht liiki taimed.
/nginx/o/2025/04/25/16798731t1h8298.jpg)
Sama on lindudega, kes sätivad poegade haudumise näiteks ühepäevikuliste väljalennule, et suurest toidumassist amps võtta.
Helmi sõnul on kliimamuutuste hea indikaator liblikad. Viimaste arvukus on niikuinii Euroopas umbes 40 protsenti vähenenud, aga ilmade soojenemisega vahetuvad ka nende elukohad. Soojalembesemad liigid aina suurendavad levilat ja vastupidi. Näiteks mägedes leiduvad külmalembesed kaovad, aga sama juhtub ka Eesti liblikatega, keda lõpuks enam ei leia.
«Looduses käib võitjate ja kaotajate trall. Kaotajaid on väga palju, aga mõned liigid võidavad kliimamuutusest, sest leiavad uue niši,» ütles Helm .
Eestisse on aina juurde tulnud uusi liike. Näiteks üks põdrakärbse sugulane. Niisama vastikult tüütu juustesse pugeja ning hammustaja, kuid erinevalt kodusest põdrakärbsest, kes õige hoo saab sisse augustis, levib juba mais. Uue tegelase eestikeelne nimi on hirvekärbes.
/nginx/o/2025/04/25/16798738t1ha3df.jpg)
Tartu Ülikooli entomoloogia kaasprofessor Tiit Teder ütles, et üldine keskmise temperatuuri tõus mõjutab putukaid enamasti positiivselt. Selle tagajärjel on siia lõuna poolt levinud aina uusi liike. «Pikem suvi sobib paljudele liikidele.» märkis Teder.
Ta toob näiteks punalutika, keda veel paarkümmend aastat tagasi meil polnud, aga praegu on see pärnaseemnetest mahlu imev putukas linnaparkides kohati suisa massiline. Eesti putukaelu on täienenud ka arvukate uute liblikaliikidega, aga uusi tulijaid on ka mardikate, kiilide, ritsikate ja teiste hulgas. Teder toob näiteks ühe väikese liblika, kelle röövikud põhjustavad vahtratel lehtede rullumist. Veel kümmekond aastat oli vaher üks kahjurivabamaid puid Eestis.
Uustulnukad Eestis
Kliima soojenemise tõttu on Eestisse jõudnud terve rida uusi putukaliike.
- Triiplutikas, märgati 2000. aastate algul
- Hobukastani-keerukoi, 2007
- Hirvekärbes, 2014
- Sirpritsikas, 2014
- Kirju-tumesilmik, 2018
- Suur-sinikiil, 2019
Allikas: Tiit Teder
Kliimamuutustel on siiski putukate vaatest ka negatiivseid tagajärgi. Pikad põuad – üks kliimamuutuste üks kaasnähte – mõjuvad putukatele kehvasti. «Mullu kevadel sadas mais-juunis Tartus 30 päevaga kaks millimeetrit vihma. 2023. aasta kevadel oli sama lugu, kui 48 päevaga tuli 16 millimeetrit vihma. Kui niidutaimestik kuivuses ära kõrbeb, jäävad hätta ka neil toituvad putukad,» ütles Teder. Põuaperioodidel toodavad taimede õied ka vähem nektarit, mis omakorda mõjub kehvasti õisi külastavatele putukatele.
Sarnaselt kahepaiksetele ei sobi lumeta ja kõikuva temperatuuriga talved ka kõikidele putukaliikidele, ütleb Teder. Nii on mõnigi põhjapoolse levikuga liik meilt ka taandumas. Arvatavasti ei mõju neile hästi sage sula- ja külmaperioodide vaheldumine.