/nginx/o/2023/12/28/15802674t1he732.jpg)
- Ardo Hanssonist sai Männigu toetusel Eesti Panga president.
- EKREs olemine tõi konfliktid perega.
- Jaan Männik muutis Eesti Panga iseseisvaks Reformierakonna mõjust.
Eesti Telekomi endine juht Jaan Männik läheb ajalukku inimesena, kes suitsetas Reformierakonna Eesti Pangast välja.
Kohtusime Männikuga Eesti Panga muuseumi ühes pisikeses ruumis, mille akendele kardinad tihedalt ette tõmmatud.
Kui Männik sai Eesti Panga nõukogu esimeheks, oli presidendiks reformierakondlane Andres Lipstok.
«Eesti oli 2011. aasta jaanuaris saanud euro. Eesti Panga president ja vahest ka asepresidendid käivad Frankfurdis Euroopa Keskpanga nõukogu koosolekutel. Kui ma Eesti Pangaga tegelesin, oli mu ideoloogia, et meil on vaja hea inglise keele oskuse ja rahvusvahelise kogemusega inimesi,» märkis Männik. «Lipstokil oli kehv inglise keel, muidu kuradi tore mees, aga Euroopa Keskpanga nõukogus pidi ta peaaegu tõlgi abil rääkima.»
Esmalt kutsus Männik Eesti Panga asepresidendiks toona Ameerikas töötanud Madis Mülleri.
«Mul oli Mülleriga kuu aega pikk-pikk kirjavahetus – tule Eestisse. Tema vastas, et tahaks Ameerikas veel natuke olla. Kui klatšijuttu rääkida, siis mind aitas Madis Mülleri abikaasa, kes tahtis Eestisse tulla. Olen hiljem aru saanud, et kodus võis jutt olla selline: Männik pakub sulle asepresidendi kohta, nüüd sõidame tagasi,» ütles Männik.
Kuidas te leidsite Ardo Hanssoni, kes sai Eesti Panga presidendiks 2011?
Hansson oli töökohast huvitatud. Toona oli keskpanga presidendi kohale kolm tõsist kandidaati: Jürgen Ligi, kes oli Reformierakonna kandidaat, Andres Sutt, kes on praegu Reformierakonna minister, ning Ardo Hansson.
Mina toetasin Hanssoni, sest tema rahvusvaheline profiil oli kõige sügavam. Meil oli vaja meest, kel on kuulsa Ameerika ülikooli Harvardi doktorikraad ja võibolla kõige parem inglise keel Euroopa Keskpanga nõukogus.
Minul oli peaminister Andrus Ansipiga väga hea kontakt, käisin vahel temaga juttu ajamas. Ansip meeldib mulle praeguseni. Aga toona ütles ta, et Reformierakonna kandidaat on Jürgen Ligi.
Kuidas te Ansipile julgesite vastu hakata?
Eesti Pank oli olnud Reformierakonna kontrolli all taasiseseisvumisest alates. Siim Kallas oli president, tema järel Vahur Kraft, kes ei olnud poliitik, aga oli tihedalt seotud Kallasega. Siis tuli Lipstok, kes oli ka Reformierakonna mees.
Reformierakonnale oli tähtis, et neil on kontroll Eesti Panga üle.
Mina ütlesin ükskord ühele Reformierakonna mehele, et mina ei aja Eesti Pangas Reformierakonna asja, mina ajan Eesti Panga ja Eesti asja. Mina lähtun sellest, kes on parim inimene. Nii tekkis konflikt, kui Ardo Hansson sai presidendiks. Ansip ei öelnud mulle seitse aastat tere.
Te olete endale otsinud kohta poliitikas. Kas olete mõelnud, miks see pole õnnestunud?
Ütleme nii, et kui tulin Eesti Pangast ära, tahtsin uue erakonna luua. See ei õnnestunud, sest oli hulk teisi uusi erakondi, Kristiina Ojuland tegeles [Rahva Ühtsuse] erakonnaga, EKRE ehitas end Rahvaliidu risudele, mistõttu Jaan Männiku erakonnale ei olnud enam ruumi.
Mõjutas ka see, et ma ei olnud Eestis kambas, sest ma ei ole nõukogude ajal Eestis elanud. Olen seda tundnud kõik 33 aastat, kui olen Eestis elanud. Ka praegu tunnen, et ma ei ole kambajõmm, kuigi mind on hästi vastu võetud. Käin kord aastas Eesti Panga presidendi Madis Mülleriga juttu ajamas ja 20 aastat tunnen Urmas Reinsalu, kes vahel on küsinud minult, kes võiks minu arvates olla järgmine Eesti president.
:format(webp)/nginx/o/2025/04/11/16771403t1hbbdc.jpg)
Eestis pole kunagi varem ega hiljem juhtunud, et ettevõte teatab börsile, et juhatuse esimees on presidendikandidaat. Mis lugu sellega oli aastal 2006, kui juhtisite Eesti Telekomi?
See oli niimoodi, et mina olin Res Publica kandidaat. Mul olid head suhted Taavi Veskimägi, Tõnis Paltsi, Juhan Partsi, Ott Lumi ja Urmas Reinsaluga. Ott Lumi ütles, et mina olen üks kolmest Res Publica kandidaadist. Ma kukkusin päris varakult kandidaatide hulgast välja.
Minu jaoks oli see lugupidamise märk, pidin võistlema Toomas Hendrik Ilvesega.
Ja Arnold Rüütliga…
Ja Arnold Rüütliga.
Ma ise olen endale öelnud, et presidendikampaania oleks olnud toredam kui president olla, sest sel ajal toonitati kõvasti, et presidendil on tseremoniaalsed ülesanded, president on lindilõikaja. Siim Kallas on kahelnud, kas sellist institutsiooni on üldse vaja. Praegu ei ole selgeks räägitud, mis asi on president. Soomes on kõik palju selgem, president osaleb välispoliitikas.
Eestis on ju samamoodi, presidendi ülesanne on välispoliitikat juhtida.
Kas see ei ole valitsuse ülesanne?
Nii ja naa. Presidendi isik on välispoliitikas väga oluline.
Me võime ajalooliselt rääkida, mis president on olnud, aga tänapäeval peaks president olema äärmiselt kõva poliitilise kogemusega inimene, sest tema peaks, nagu [Soome president] Alexander Stubb, sõitma USAsse [president Donald Trumpiga] golfi mängima. Jutt, et president on tseremoniaalne amet ja lõikab linte, selle võime hoopis unustada. President peab olema tugeva poliitilise taustaga.
Kas olete valmis kandideerima?
Ei. Ma ütlen pehme «ei». Usun, et olen liiga vana. Saan mõne päeva pärast 80-aastaseks. Ma ei taha olla Eesti Joe Biden, kelle kohta öeldakse, et ta ei saa ise aru, et on aeg joon alla tõmmata.
Aa, vahel ma mõtlen, et Donald Trump on minust 15 kuud noorem. Võibolla ma võiks midagi veel teha.
Te olite vähem kui kuu aega EKRE nimekirjas parlamendiliikme kandidaat. Kuidas nad teid ära rääkisid?
Mul oleks ettepanek, et ma räägiksin Eesti erakondade plussidest ja miinustest ning siis tuleks EKRE juurde. Isamaa, minu erakond, on ainus, kus olen olnud liige. EKRE ega ühegi teise erakonna liige ma pole olnud.
Isamaa-erakonna probleem, millega mul on raske nõustuda tänapäeval, on värsked sisse toodud liikmed: Urve Palo sotsidest, Henn Põlluaas EKREst, Jaanus Karilaid Haapsalust [Keskerakonnast].
Karilaid on tegelikult Tallinnast Piritalt.
Siis on toodud [Keskerakonnast] Jüri Ratas. Endised sotsid, ekrelased ja keskerakondlased.
Kui ma nüüd praalima hakkan, siis olen juhtinud päris suuri struktuure: Eesti Telefonis töötas 2400 inimest. Juhtimisest tean seda, et kui ettevõtte nõukogus või juhatuses on suured erimeelsused, siis on juhtida väga raske, sest inimesed kaklevad omavahel.
Mina ütlen, et Isamaa on praegu hägustanud oma ideoloogiat. Erakonnas on liiga palju raskekaalupoliitikuid, kes on tulnud ja tahavad oma nägemust teostada.
Aga see-eest on Isamaa reiting 30 protsenti.
Kohe tuleme selle juurde. Mina ütlen, et kohalikel valimistel tuleb see kasuks. Isamaa teeb arvatavasti kohalikel valimistel hea tulemuse, sest Eestis on need isikuvalimised. Aga parlamendivalimised on natuke enamat.
Kahe aasta pärast parlamendivalimistel saab olema Isamaa probleemiks programmi välja töötamine, sest erakond on ideoloogiliselt hägus. Sellisel juhul on ainus ideoloogia, mille ümber heterogeenne kamp liitub, valitsuse kritiseerimine. Mingisugust oma programmi, kuidas Eesti võiks areneda, on nende inimestega väga raske välja töötada.
Ma näen erimeelsusi juba praegu. Ma nägin ühte intervjuud Jüri Ratasega, pikkust oli 20 minutit või natuke rohkem. Kui olin vaadanud, siis mõtlesin, et kuidas kurat on sellisel mehel võimalik 20 minutit rääkida mitte millestki.
Torkan vahele. Jüri Ratas on populaarne noorte hulgas, sest ta on tohutult aktiivne sotsiaalmeedias. Kuidas teil endal on sotsiaalmeediaga?
Null. Facebooki kontot pole mul kunagi olnud. Null.
:format(webp)/nginx/o/2025/04/11/16771406t1hd7f6.jpg)
Te juhtisite Eesti Telekomi, firmat, mis on digitaalse plahvatuse võimalikuks teinud.
Võibolla ma olen vana kooli inimene, see on rohkem noorte inimeste ala.
Kas teil on vähemalt nutitelefon?
(Võtab taskust telefoni.)
Ma segasin teile vahele, läheme parteide juurde tagasi.
Väga raske on, kui Urve Palo, Jüri Ratas ja Henn Põlluaas peavad tegema üheskoos programmi.
Reformierakonnast olen pikka aega lugu pidanud. Eesti ehitajad on kaks erakonda: Isamaa Mart Laari ajal ja Reformierakond. Minu head suhted Reformierakonnaga kustusid, kui Ardo Hansson sai keskpanga presidendiks. Ma pidin peaaegu toolilt maha kukkuma, kui Kaja Kallas määras Hanssoni oma majandusnõunikuks.
Hansson on nutikas valik.
(Naerab.) Arvestades, mida Reformierakonna juhtkond ütles, kui ta Eesti Panga presidendiks sai.
Mida nad siis ütlesid?
Nemad ütlesid, et nemad tahavad, et nende kandidaat on Jürgen Ligi. Eesti Panga presidendi valimise ümber peksti üles paks tolm. Kui sain Eesti Panga nõukogu esimeheks, siis oli mul jutuajamine Reformierakonna nurgakivi Siim Kallasega, kes küsis minult, kas ikka on mõtet hakata uurima Eesti Panga ajalugu. Ma sain aru, mida ta mõtles.
Mida ta mõtles?
Süüdistusi, mis tema vastu olid seoses Eesti Pangaga.
Ardo Hanssoni ajal otsiti välja VEB fondi tehingute paberid, mis olid palju aastaid peidus olnud ja mille kohta arvati, et neid ei olegi olemas.
Minu suhtumine oli, et Eesti Pank ei uuri Eesti Panka. Eesti Pank allub riigikogule ja kui keegi midagi uurib, siis riigikogu.
Minu seitse aastat kestnud tüli Reformierakonnaga tulenes sellest, et Eesti Pank on kogu aeg olnud Reformierakonna kontrolli all. Ma võin ka seda öelda, ja seda on ka Andrus Ansip ise mulle rääkinud, et tema tegi minust Eesti Panga nõukogu esimehe. Tema toetuseta see ei oleks olnud võimalik.
Kuidas oli ikkagi EKREga?
Mina olen olnud suur Isamaa ja Mart Laari toetaja. Mina nägin, et EKREs on midagi positiivset, aga toona ei olnud päris parketikõlbulik nii arvata. Praegu meeldib mulle EKRE juures, et nad on suured Rail Balticu kriitikud.
Mis teil Rail Balticu vastu on?
Ära ehita asja, mida vaja ei ole.
Inimesed sõidavad rongiga.
Raudteel ei ole kaubavedu, inimesi on vähe. Riik peab suure rahaga doteerima. Õpetajatele ja politseile oleks vaja palka maksta, aga me ehitame suure raha eest midagi, mida ei ole vaja.
Ühesõnaga, teile meeldis EKRE juures, et nad olid Rail Balticu vastu.
Mulle meeldis ka see, et EKRE on kogu aeg muret tundnud madala sündimuse pärast. Mina leian, et Eestil on kolm suurt probleemi: julgeolek, majandus ja demograafiline olukord. Nii Isamaa kui ka valitsuserakonnad räägivad julgeolekust ja majandusest, aga keegi ei räägi madalast sündimusest, mis on tohutult eksistentsiaalne küsimus.
Võrdluseks Soome – rikas ühiskond on palju panustanud emade ja laste toetamisse, aga sündimus langeb. Mida me üldse teha saaks?
Aga see on eksistentsiaalne.
Ma olen nõus. Jaapanis on täielik katastroof, seal elab 125 miljonit inimest ja 50 aasta pärast 80 miljonit. Kui meil on Eestis madal sündimus...
Mis mulle Reformierakonna juures kõige vähem meeldib, on sisserännupoliitika, et toome aga igalt poolt inimesi siia. Demograafia on matemaatiline teadus. Kuna ma olen insener, siis olen ülikoolis kaks aastat matemaatikat õppinud. Ma saan kohe aru, et eesti rahvas kaob ära siit.
Kui on suur sisseränne, siis on eestlased ja mujalt tulnud. Me ütleme, et integreerime. Ma olen 40 aastat Rootsis elanud. Rootsi üks suuremaid probleeme on, et nad täiesti valesti hinnanud võimalusi mujalt tulnud inimesi ühiskonda integreerida. Rootsi on totaalselt läbi kukkunud.
Jah, aga Rootsi ühiskond on sisserändajatest ka väga palju võitnud.
Praegu ei räägi sellest keegi. Rootsis on liiga palju mujalt tulnud inimesi, 20 protsenti elanikest pole Rootsis sündinud. Kui Rootsis päevasel ajal metrooga sõita, siis ei saa aru, kas oled Bagdadis või Damaskuses või Kairos.
Ma olen lugenud, et EKRE nimekirjast tulite ära, sest teie lapsed ütlesid, et nad ei taha, et isa seostatakse rassistidega.
Jah. Mulle oli see päris valus küsimus. Mul oli lastega päris pikk jutuajamine. Lapsed ütlesid: issi, sa võid tegeleda poliitikaga nii palju, kui soovid, aga ära meid sellesse tõmba.
EKRE-l oli kuus aastat samasugune kuvand nagu Donald Trumpil praegu – et nad vihkavad.
Probleem tekkis sellest, et kuus aastat tagasi ei olnud EKRE parketikõlbulik.
Me kohtume päev pärast seda, kui Donald Trump on kogu maailmale kehtestanud tollimaksu, sh Euroopa Liidule. Mida Trump tollidest võidab?
Mu abikaasa on Kanadas sündinud, mistõttu saan palju infot ja emotsioone, mida kanadalased arvavad Trumpist. See, mis mulle meeldib Trumpi juures kõige vähem, ei ole tollid. Mulle meeldib kõige vähem tema käitumine, et võtame Gröönimaa ära, võtame Kanada ära ja võiksite olla üks USA osariik. Võtame Panama ära, eks ole. Võtame siit ja säält. Miks mulle ei meeldi? Nii mõtleb ka venelane: võtame Ukraina, võtame Balti riigid, võtame nii ja võtame naa.
Trumpi esimese ametiaja plusskontosse võib panna, et tema ütles, et Hiina on konkurent või isegi vaenlane. Trump käis [toonasel Saksamaa kantsleril] Angela Merkelil külas ja ütles, et nad peavad kaitsekulutusi tõstma. Merkel vastas, et neid ei ähvarda midagi, Venemaaga on neil väga head suhted. Sakslased oleks pidanud juba siis Donald Trumpi kuulama.
Kolmas oli, et Trump ütles, et neil on liiga palju mujalt tulnud inimesi.
Neljandaks: tulevikus ei ole majandus globaalne, vaid regionaalne või isegi lokaalne.
Trump rääkis seda juba esimesel ametiajal. Rootsi näiteks pole Trumpi juttu kuulanud, kõik on maha magatud – sest ta on aastaid seda rääkinud. Nüüd teeb Trump oma jutu teoks.
Meie oleme kõik praegu maruvihased, et ta teeb seda, aga Donald Trump ei lähtu Rootsi ega Euroopa Liidu vajadustest, tema teeb Ameerika poliitikat.
Aga mida Trump tollidest võidab?
Tasakaalu, et rohkem tehakse ja arendatakse Ameerikas.
Kas Trump on õigel teel?
Ma olen olnud suurte ettevõtete juht. Kui teed ettevõttes suuri muudatusi, siis efektiivsus kukub järsult, aga seejärel hakkab üles ronima ning on lõpuks kõrgemal tasemel kui varem.
Kuidas Eesti majandus võiks seisakust üle saada?
Ma usun, et see on saja miljoni dollari küsimus. Trumpi poliitika ei tee Eestile suurt valu, aga teeb suurtele Euroopa riikidele, kus on palju vaba kaubandust. Rootsi ekspordib väga palju, teeb sõjalennukeid, Ericssoni seadmed, mida ka Eestis toodetakse.
Ka Saksamaa ekspordib kõvasti. Eesti probleem tuleneb sellest, kui Rootsil ja Saksamaal läheb halvasti.
Kuidas teie näete Eesti julgeolekuolukorda? Mida saaksime teisiti teha?
Veel üks saja miljoni dollari küsimus, aga ma ütleksin, et meie ei saagi siin nii väga palju midagi teha. Ma olen Trumpi peale natukene vihane, sest ta julgustab Venemaad.
Joe Biden ütles Putini kohta «lihunik». Kui ühele inimesele nii öelda, siis ei saa enam konstruktiivseid läbirääkimisi pidada. Biden välistas kohtumise Putiniga. Bideni filosoofia oli, et see asi saab otsustatud lahinguväljal. Ma olen ka Bideni suhtes kriitiline, sest ta aitas ja ei aidanud ka Ukrainat.
Biden andis raha ja relvi ning satelliidi luureandmeid, aga Venemaa pihta lasta ei lubanud. Sõda muudkui käib ja käib ja käib. Ma ei usu, et Vene rahvas võtab Putini maha. Putin juhib Venemaad, kes peab sõda Ukrainas. Trumpi tegevus on tervislikum, sest ta räägib Putiniga kohtumisest, sest kui tahame, et sõda lõpeb, siis tuleb temaga kokku saada. Isegi Alexander Stubb ütles, et peame Venemaaga dialoogi pidama. See on olnud positiivne areng.
Ukraina ümber käib täielik infosõda. Vaatame, mis juhtub, mina ei oska ka öelda.
Kui ma kasvasin, oli maailm ennustatav. Nõukogude Liit ja Euroopa riigid olid stabiilsed. Praegu on nii palju muutunud, et ennustada ei ole enam võimalik.
Olen lugenud, et kui teie vanemad 1944. aasta sügisel Eestist põgenesid, oli ema juba rase.
Jah, minuga.
Mis on teie kõige varasem lapsepõlvemälestus?
Me rääkisime perekonnaga ühte ja sõpradega teist keelt. Sealt see hakkas.
Mis eriala inimesed olid teie vanemad?
Isa poolt vanaisa oli taluperemees, mulgid Abja-Paluojal. Ema oli Abja apteekri kasutütar. Minu sugulased tegelesid vanaisa talu tagasi saamisega. Isa oli Rootsis ärimees, ema oli selles põlvkonnas, kelle naised veel tööd ei teinud. Ema oli kodune.
Kui ma tohin rääkida emast, kes suri 15 aastat tagasi. Sündinud 1920, lõpetanud Lenderi tütarlaste gümnaasiumi 1940, samal aastal tulid venelased sisse. 1941 abiellus minu isaga. Kaks aastat hiljem sündis minu vanem vend Jüri. 24aastaselt läks ema rasedana kalalaevale, elas aasta aega põgenikelaagris Rootsis. Ma tunnen, et olen elanud palju parema elu kui ema.
Kui te oma lapsi vaatate, kas 1944. aasta suur põgenemine, hilisem küüditamine, kas see on neile üldse tähtis?
Ma olin isast natuke vanem, kui sain oma lapsed – esimene sündis, kui olin 50, ja teine, kui 52. Suur vahe minu ja lastega on see, et mina olen väliseestlane. Kui mina räägin Eestist, siis Nõukogude Liidu okupatsioon on keskne teema. Kui juhtisin Tallinna telefonivõrku, siis nõukogude hing oli ettevõttes. Viimane kadus küll kiiresti.
Kui ma räägin lastega, siis mõistan, et nemad ei ole väliseestlased, sest nad on sündinud siis, kui Nõukogude Liitu enam ei olnud. Minu lastele on Nõukogude Liit nagu minule Teine maailmasõda. Ma ei ole kaasa teinud. Lastele on Nõukogude Liit ajalooraamatus ega ole igapäevane jututeema.
Kuidas te abikaasaga nii hilja kohtusite?
Elasin pikka aega poissmeheelu. Abikaasat kohtasin 1987. aastal Soomes väliseestlaste seminaril. Tema kolis Rootsi, 1992 tulime Eestisse.
Kas teil on suur vanusevahe?
14 aastat. Me oleme 35 aastat abielus olnud ja nii ka jääb.
Teie abikaasa on olnud kodune, kasvatanud lapsi ja olnud teie seljatagune. Kas ta jagab teie poliitilisi vaateid?
Minu abikaasa suhtub samamoodi. Aga ma räägiksin ühest momendist.
1999 olin Eesti Telefoni juht, olime just erastanud Eesti Telekomi. Ma ei tea, kas te mäletate, aga Eesti Telefon kehtestas kõnealustustasu, millest tekkis tohutu torm. Ajalehes kirjutati, et Jaan Männik on Eesti kõige ebapopulaarsem inimene. Ma pidin abikaasat kaitsma – sest see oli tõesti nii, et inimesed vihkasid mind: seal tuleb kõnealustustasumees ja kurnaja, kes röövib meie raha. Mul oli oma naisest nii kahju! Miks? Kui mind rünnatakse, siis mina saan sellega tegeleda ja ütelda, et see ei ole röövimine. Tema istus kodus ja vaatas pealt, kuidas abikaasat vihatakse. Mulle oli see väga valus.
Te olete üle 30 aasta Eestis elanud, aga tunnete end ikka väliseestlasena. Miks?
Ma ei pane seda pahaks, kui minu kohta öeldakse väliseestlane, sest see on termin inimese kohta, kes ei elanud nõukogude ajal Eestis. Minu lapsed ei ole väliseestlased.
Toomas Hendrik Ilvest ei võetud ka omaks, kuigi ta oli kümme aastat president. Toomas Hendrik Ilves sai presidendiks, oli täitsa hea president, aga ta ei olnud ikka täielikult kambas. Ma olen alati nii tundnud, et poliitiliselt pole mind kunagi õieti täiesti kampa võetud, kuigi on näidatud üles lugupidamist. Mind lohutab, et minu lapsed on eestlased, nemad ei ole väliseestlased.
Ma saan nüüd 80-aastaseks ja suur osa sellest ajast on minus käinud suur sisemine võitlus identsuse üle. Olen elanud 40 aastat Rootsis, 32 aastat Eestis ja seitse aastat muudes riikides. See toob kaasa sisemise tunde, et ma ei ole ühe kultuuri inimene, ma pean end eestlaseks, aga kui ma olen sündinud Rootsis, esimesest klassist kuni tehnikaülikooli lõpetamiseni saanud hariduse, töötanud Rootsis, siis ma ei saa öelda, et olen ainult eestlane.
Kui tulin Eesti Telefoni, siis öeldi, et mul on täielikult teine juhtimisstiil. Mul oli Rootsi juhtimisstiil, mida muud ta sai olla. Olin 47 aastat vana, kui tulin.
Käin praegu väga harva Rootsis, aga homme sõidan, et rääkida Telia pensionäride ühingule Eesti digitaalsest arengust. Ma kavatsen öelda, et alguses oli Telia mõju Eestis väga suur, aga hiljem nullilähedane.
Praegu on Eesti telefonisüsteem üks Euroopa moodsamaid, aga 1993, kui Eesti Telefon loodi, oli vana, kulunud ja vilets. Toona oli vaja kapitali ja oskusteavet. Know-how vajadus kestis Eesti palju lühemalt, kui esialgu olin arvanud.
Olen sellele mõelnud ja kavatsen rootslastele nina peale kirjutada, et Eesti haridus on kõrgemal tasemel kui Rootsi oma. Eestlane on nii haritud, et õppis ära ja pärast ajas ise edasi digiteerimist. Me saame kodus hääletada valimistel, meil on Bolt, meil oli Skype, mille marketing tehti Rootsis, aga tehniline areng Eestis. Ma olen nii uhke, et olen eestlane.
Kui rootslased tulid 30 aastat tagasi [Eestisse], siis ütlesid, et me oleme nii maha jäänud ja et nad näitavad ette. Alguses oli vaja ette näidata, aga praegu oleme rootslastest ees.
Mida te endale 80. sünnipäevaks soovite?
Vanemale inimesele on midagi raske kinkida, sest tal on kõik olemas. Ma olen 80 aastat olnud hea tervise juures. Kui ütlen ausalt, siis mu suur soov on, et mul ei tuleks haigust, mis jätaks mu ratastooli.
Kas te olete õnnelik inimene?
Jah. Õnn on see, et mul oli võimalik tulla Eestisse elama. Minu kõige õnnelikum aeg oli 21 aastat, mil olime lastega neljaliikmeline perekond.
Jaan Männik
- Sündinud 15. aprillil 1945 Rootsis Ljungbys
- Lõpetanud Örebro keskkooli ja Lundi tehnikaülikooli masinaehituse eriala
- Töötanud Rootsis Alfa-Laval ABs, Rootsi energiaametis ja kaitsejõudude instituudis
- 1972–1989 juhtis projekte USAs, Kanadas, Jaapanis, Saudi Araabias, Jugoslaavias, Itaalias
- 1989–1991 Telia AB Stockholmi piirkonna investeeringute järelevalve töötaja
- 1991–1992 osales ASi Eesti Telefon moodustamise läbirääkimistel Eesti valitsuse ja Telia vahel
- 1993–1995 ASi Eesti Telefon Tallinna piirkonna direktor
- 1997–2000 ASi Eesti Telefon juhatuse esimees
- 2000–2007 ASi Eesti Telekom juhatuse esimees
- 2008–2013 Eesti Panga nõukogu esimees
- 2006. aasta presidendivalimistel erakonna Res Publica üks kandidaatidest
- Kuulub korporatsiooni Ugala
- Abikaasa Kai Sillaste-Männik
- Tütar Kristina ja poeg Jaan Thomas