/nginx/o/2025/03/04/16695249t1h8698.jpg)
/nginx/o/2025/04/04/16754681t1h8ea1.jpg)
Finantsturgude poolt pingsalt oodatud «Liberation day» kahjuks häid uudiseid ei toonud. Arvamusi tariifimäärade kohta oli erinevaid, ent reaalsus oli isegi negatiivsem, kui ennustasid investeerimispanga Goldman Sachs respekteeritud ökonomistid, kes olid ehk kõige pessimistlikud, kirjutab Swedbanki pensionifondide portfellihaldur Pertti Rahnel.
USA president Donald Trump kuulutas kolmapäeval Valge Maja roosiaias välja uue majandusliku ajastu, nimetades tänast päeva vabastuspäevaks («Liberation day») ja kehtestades kogu impordile minimaalse 10-protsendilise tollimaksu. Paljud tariifid on aga üle 10 protsendi ning see mõjutab väga palju rahvusvahelist majandust.
«Meie maksumaksjat on rüüstatud üle 50 aasta. See lõpeb nüüd,» kuulutas Trump aplauside saatel.
Turgude esimene reaktsioon on olnud selgelt negatiivne.
Keskmine täiendav tariif USA impordile on 18%, mis on ca kaks korda kõrgem kui investorite konsensus ootas. Eriti kõrged tariifid kehtestati Hiinale ja Kagu-Aasia riikidele – see annab kõva löögi paljudele USA riistvaraettevõtetele, jaekaubandusettevõtetele, jalatsi- ja rõivatootjatele jne. Tariifide väljakuulutamise järel olid börsidel suurimad kaotajad just nende gruppide ettevõtted – Apple, Dell, Nike, Gap jt. Väljakuulutatud tariifimäärad ei pruugi muidugi nii kõrgeks jääda – sellele on viidanud nii USA rahandusminister Scott Bessent kui ka Trump ise. Näiteks Hiina on teatanud valmisolekust alustada läbirääkimisi kaubanduspingete vähendamiseks.
Miks seda kõike tehakse?
USA eelarvedefitsiit on väga kõrge – ligi 7% sisemajanduse kogutoodangust (SKT). Trumpi administratsioon näeb tariife tuluallikana. Teiseks nähakse seda võimalusena finantseerida täiendavaid maksukärpeid ning 2017. aasta Trumpi maksukärbete alaliseks muutmiseks. Loomulikult soovitakse näha rohkem tootmist USAs. USA on n-ö võlgu elanud – import on juba kaua eksporti ületanud, samas on muu maailm ostnud üha rohkem USA finantsvarasid – aktsiaid ning võlakirju. Seda dünaamikat soovitakse selgelt muuta ning selle mõju globaalsele majandusele on raske üle hinnata.
USAs ei tunta mugavust ilmselt ka fakti üle, et suur osa riigi pooljuhtidest tuleb Taiwanilt – nii on survestatud TSMCd investeerima USAsse. Sõltuvus on suur teisteski valdkondades – muldmetallid, patareimaterjalid, elektroonikast, farmaatsiast ja tarbekaupadest rääkimata. Seda kõike soovitakse ilmselt muuta. Trumpi administratsiooni soove on ettevõtetel keeruline ignoreerida – võib küll öelda, et ehk on nelja aasta pärast võimul demokraadid, ent isegi kui tariifides võib tulla mõningane leevendus, siis geopoliitiline ja strateegiline vastasseis jääb.
Palju kaotajaid ja mõni võitja
Suurimad kaotajad on ilmselt ettevõtted, kes on tootmise viinud odava tööjõuga Kagu-Aasia riikidesse. Ettevõtted, kes rakendasid n-ö Hiina +1 strateegiat, viisid tootmise Hiina kõrval ka Vietnami või Malaisiasse, on korralikult vastu pükse saanud. Isegi kui toode ei kuulu tariifidega maksustamisele – näiteks pooljuhid, siis mõjutab ettevõtteid nõudluse vähenemine. TSMC kiipe küll esialgu tariifidega ei maksustata, ent iPhone’ide kukkuvad müüginumbrid mõjutavad neidki.
USA tarbija on ilmselt suur kaotaja, vähemalt lühiajaliselt. Väga suur osa Amazoni, Walmarti jt suurte jaemüüjate kaupadest tuleb Hiinast ja Kagu-Aasiast. Seega pole hinnatõusudest pääsu. Uute autode hinnad tõusevad ilmselt suurel määral. Autotootjad näiteks plaanivad müügisaalides tariifi osa hinnas selgelt välja tuua.
Lühiajaliselt on võitjad ettevõtted, kes võidavad langevate intressimäärade tõttu, aga on samas majandustsükli osas immuunsemad. Selliseid ettevõtteid pole just palju. Üks sektoreid on üürielamispinna omanikud, näiteks Saksamaa Vonovia või Tag Immo. Regionaalselt ei saa küll öelda, et USA oleks lühiajaliselt väga suur võitja, aga lihtsam pole olukord Euroopale või paljudele arenevatele turgudele. Pikemas perspektiivis võivad võita tootmise automatiseerimisettevõtted või pooljuhtide tootmisvarustuse tootjad, nagu ASML – TSMC uued tehased USAs, mis vajavad sisseseadet.
Uppuja päästmine on uppuja enda asi?
Kes võiks täna uppuvale aktsiaturule ning globaalsele majandusele päästerõnga visata? Eelarvepoliitika lähiajal appi ei tule, vähemalt USAs mitte. Hiina eelarvedefitsiit ulatub juba 10% lähedale, sealgi on ruumi lisastiimuliks vähe, kuigi sellele loodetakse. Euroopas võtab riiklike kulutuste suurendamine veel aega ning lähikvartalitel on vähe põhjust optimismiks. Nagu ikka raskel hetkel, vaatavad investorid Fedi (USA Föderaalreserv ehk keskpank – toim) poole. Tõepoolest, turud ootavad, et Föderaalreserv kärbib sel aastal mitmel korral intresse, hoolimata inflatsiooni tõenäolisest kiirenemisest. Arvestades inflatsiooni negatiivset lähiajalugu ning keskpankade intressitõusude hilinemist 2022. aastal, võib see olla liiga optimistlik. Majanduslanguse korral USAs Fed ilmselt siiski reageerib ning see võib olla päästerõngas nii majandusele kui aktsiaturule. Seega, nagu ikka, on olemas positiivne stsenaarium ning aktsiate müümine paanika haripunktis ei pruugi olla õige otsus. Nägime ju Covidi ajal, kuidas madalad intressid teevad vähemalt finantsturgudel imesid ning inimeste võime muutunud olukorraga kohaneda on hämmastav.
Pensionifonde hallates on oluline mitte üle reageerida ning emotsioonide ajel otsuseid teha. Turgude reaktsioon on küll negatiivne ning langus ei pruugi veel läbi olla. Seetõttu oleme riske vähendanud, ent agressiivselt aktsiaid müüa oleks ennatlik. Esiteks on põhjust arvata, et kehtestatud tariifimäär langeb mõnevõrra. Teiseks – Föderaalreservil on korralikult püssirohtu salves. USA tööturg juba näitab nõrgenemise märke, see võib aeglustada palgakasvu. Ilma palgakasvuta ei ole aga inflatsioon jätkusuutlik, mis võib anda Föderaalreservile pisut vabamad käed intresside langetamiseks. Oleme korduvalt näinud, kuidas pealtnäha troostitus olukorras madalamate intresside lootus turud püsivale tõusule viib. Loomulikult ei ole tänasest pessimismist hoolimata majanduslangus USAs kaugeltki 100% kindel ning sentiment võib pöörduda – nii nagu see tihti juhtubki.