Ökokodune mahemaailm hoiab tervist ja keskkonda

Siimu ja Maarja ökokodu Peedul. Pildil keeduvärvidega värvitud aed. Foto: Sille Annuk

Maarja ja Siim otsustasid 1920ndatel ehitatud, hiljuti renoveeritud ning seega täiesti korras kodumajas võtta kaks aastat tagasi uuesti ette põhjaliku remondi. Pisipere ootel noored lõid endale ja lapsele võimalikult hea kasvukeskkonna ehk läbi ja lõhki ökokodu.

Maarja ja Siimu kodu oli algselt ehitatud suvemajaks. Kümmekond aasta tagasi tehtud renoveerimistööde käigus kaeti välisseinad soojustusega ning sees löödi seinad üle kipsplaadiga. Nüüdseks on pisitüdruk Mii juba pooleteiseaastane. Samm-sammult on Maarja ja Siim tema ümber loonud maheda ökomaailma, alates riietest ja toidust, lõpetades saviseinade ja ökovärviga pintseldatud aialattidega.

Hingavad seinad

«Tahtsin, et Miil oleks võimalikult hea keskkond kasvamiseks,» selgitab Maarja, «et teda ümbritseks head ja tervisele kasulikud materjalid. Paljud ütlevad, et sel pole mõtet, sest kunagi kasvab laps nagunii suureks ja astub maailma. Mõnede inimeste arvates peaks last harjutama sünnist saati kõige koledaga, mis meid ümbritseb. Natuke pestitsiide siit, natuke keemiat sealt.»

Maarja leiab aga, et last võiks nende asjade eest, millel on halb mõju, pigem hoida. «Mida vähem kokkupuuteid igasuguse keemiaga, seda parem kõigi tervisele. Eriti võiks hoida last nende asjade eest, mida on võimalik vältida. Väikelaps on ju palju tundlikum ja vastuvõtlikum kui täiskasvanud inimene,» usub naine.

Maarja sõnul on kipsplaat täiesti ebapraktiline ehitusmaterjal. «Lähed vastu ja juba on auk järel,» ütleb ta. «Kipsplaati pole võimalik lappida ja seinad ei hinga. Tahaks, et kodu oleks päris, mitte pseudomaterjalidest kokku pandud.»

Nii otsustatigi üheskoos, et seinad tuleb savikrohviga katta. Siim pakkus algul välja katta plaadid savikihiga. Maarja ei jätnud jonni ja jäi kindlaks, et kipsplaadid tuleb täies ulatuses maha võtta ning alles siis saab remondiga peale hakata. Nii läkski.

Siim kattis majaseinad kümne sentimeetri paksuste pilliroomattidega ja nende peale hakati savikrohvi panema. Siimu sõnul tuleb seintele panna kolm kihti savi, pärast igat kihti tuleb aga uue kihi lisamiseks oodata, et savi täielikult kuivanud oleks.

«Savi on hea termo- ja niiskusregulaator,» teab Maarja. «Kui ruumis on liiga palju niiskust, siis savi absorbeerib seda, kui ruum on kuiv, annab savi rohkem niiskust välja.» Kipsplaat on aga niiskuse vaheldumiseks eluruumis liiga jäik. «Kui savisein on piisavalt paks, vähemalt 2,5 sentimeetrit, on see ka tulekindel,» kiidab Maarja takka.

Savi on elav, looduslik materjal, mis laseb seintel hingata, seetõttu soovitatakse seda eriti just allergikutele. Kui maja hingab, on toas rohkem õhku ja nii ei teki ka niiskusest tulenevat hallitust.
Pärast krohvi kolmanda kihi kuivamist kaetakse savi värviga. Siim ja Maarja otsustasid kõige pesukindlama munaõlitempera tüüpi värvi kasuks.

Saviga mäkerdamine oli päris keeruline ja samas ka lõbus tegevus, meenutab pererahvas. «Ega me täpselt ei teadnud, kuidas see asi käib,» tunnistab Maarja. «Juhendis oli kirjas, et savi tuleb seinale visata. Nii me siis viskasime – Siim oli pealaest jalatallani saviga koos. Kuid ta ütles, et remondi tegemine peabki lõbus olema! Panime remondiriided selga ja katsetasime, kuidas see kõige paremini õnnestub. Ei tohi liiga kaugelt visata, siis pritsib igale poole laiali.» Esimene savikiht kuivab kõige kauem – umbes nädala jagu.

Öko pole kallis

Kui paljud arvavad, et öko on kallis, ei pruugi see Maarja sõnutsi tegelikult nii üldse olla, eriti, kui valida Eesti päritolu ehitusmaterjalid. «Suvel värvisime aia keeduvärvidega üle,» meenutab perenaine. «See koosneb taimsest pigmendist, jahust ja raudnikkelist, on looduslik ja seenevastane.»

Maarja ema ostis pulbri ja keetis värvi suures tünnis kokku. Seejärel tehti koos naabrite ja külarahvaga aialattide värvimise talgud. «Värv peaks püsima kakskümmend aastat!» lisab Maarja. Ta on koos emaga elanud pikki aastaid Norras, kus on ökoloogiline eluviis enam levinud. Eriti loodussõbralikke lahendusi kasutatakse fjordides paiknevates maamajakestes ehk hüttides.

Norras õppis Maarja ka seda, kuidas puitpõrandaid peitsimise asemel looduslikult töödelda – nimelt rohelise seebiga. Pestes põrandaid mitukümmend korda rohelise seebiga, jääb puidule lõpuks õhkõrn hele kiht. Nõnda Maarja koos emaga Norras tegigi. Tema Peedu kodu puidust põrandad on töödeldud rohelise seebi ja õli seguga, ms annab sarnase efekti.

«Saime just paar päeva tagasi pesumasina,» teatab Maarja õnnelikult. Kodumasinate puhul tähendab ökoloogiline valik, et lisaks loodusele rõõmustab ka rahakott. «A+++ klass, energiat ja vett säästev,» on Maarja õige valiku üle uhke. Saksamaal valmistatud pesumasin arvutab vajaliku veekoguse riiete hulga järgi ise välja ja võtab vähe elektrit. Ka off-road-ratastega ökovanker on Saksamaal loodussõbralikest materjalidest eritellimusel toodetud ning sobib hästi Peedu metsaradadel liikuma.

«Ökoelule soovitatakse rahulikult üle minna, et iseennast ja eelkõige oma lähedasi vähem traumeerida,» selgitab Maarja. «Kui viskad plastmassist hambaharja välja ja ütled, et nüüdsest alates pesed ainult puidust hambaharjaga, võivad teised inimesed sind ju imelikult vaadata.»

Maarja ise käitus aga oma soovitusele otse vastupidi. «Kui tean, et miski on ohtlik, siis minu jaoks on raske viia muutusi sisse aeglaselt – ma ei mallanud ümberkorraldustega oodata.» Nii viskas ta ökoeluga algust tehes esimese asjana kõik plastist esemed kodust välja. «Natuke oli kahju, kuna olin äsja eelnevalt muretsenud uue komplekti plastmassist kuivainetopsikuid,» muigab Maarja.

Iga inimene saab midagi muuta

Maarja vaatab elutoa suurest aknast aeda, kus Mii rahulikult oma vankris magab. Postiga saabusid juba ammu tellitud maitsetaimede ja juurikate seemned, mida aknalaual ette kasvatada, et need siis peatselt oma peenramaale istutada.

Maarja jutust kumab läbi ülimalt terviklik mõtteviis. See, mida sööme, joome ja sisse hingame, mõjutab meid, meie keha ja tervist. Inimese käitumine mõjutab loodust ning loodus omakorda inimest. Nii kipub ökoremondist alguse saanud jutt pidevalt muudele selle eluviisiga seotud teemadele rändama, sest Maarja jaoks on kõik enesestmõistetavalt omavahel seotud.

Terviku tajumine on Maarja sõnul jäänud talle kaasa Norras veedetud ajast. «Hästi lihtne on tulema see mentaliteet, et «mina ei saa ju midagi muuta», kuid Norras oli vastupidi – lastele õpetati varasest east alates, et iga inimene võib midagi muuta,» selgitab Maarja. Lihtne asi, mida tema sõnul võiks kodus muuta, on igapäevaste pesuvahendite kasutamine. Inimesed doseerivad tema sõnul kodukeemiaga sageli lihtsalt üle.

«Kui tunned õues jalutades, millal naaber pesu peseb, kasutatakse liiga palju pesuvahendeid,» toob ta näiteks lihtsa reegli. «Lisaks sissehingamisele jõuab see keemia ju meie endini tagasi läbi pinnavee ja kalade, mida sööme. Pesuvahendeid on lihtne looduslikega asendada ning kuna enamik ökovahendeid on kontsentraadid, jagub neid pikaks ajaks.»

Lisaks ökoremondile ja plastmassi väljaviskamisele järgib Maarja maheeluviisi pea kõigis muudeski valikutes. Söök, riided, kosmeetika, pesuvahendid, kuni kõikmõeldavate tarbeesemeteni välja. Ka suurema osa puu- ja juurviljadest ostavad Maarja ja Siim läheduses asuvatelt ökotalunikelt, samuti piima. Mida otse kasvatajalt osta ei saa, otsivad nad ökopoest.

Maarja sõnul on kodus väga lihtne ökoelu elada. Kõik on kättesaadav, kuigi nõuab vahel rohkem tegelemist. Peab mõtlema ja uurima, kust mida osta, internetist tellimise tõttu võib soovitu saamine kauem aega võtta ja väljas söömise võib ära unustada.

Kodusel inimesel on kindlasti kergem sellist elustiili järgida, nõustub Maarja. Need, kel pole mahti või tahtmist sajaprotsendiliseks ökoinimeseks hakata, soovitab ta siiski kas või mõningaid pisiasju muuta, et elukvaliteeti tõsta. «Ilma remondita võib kodust õhku paremaks muuta ka roheliste taimede abil,» soovitab ta. «Tsitruselised sobivad näiteks väga hästi arvutite lähedusse, kuna nad seovad kiirgust.»

Maarja ja Siim näivad oma ökokoduses mahemaailmas väga õnnelikud. Ma ei tea, kas tänu saviseinadele või taimedele, aga neil on ühiselt õnnestunud luua mõnus kodu, kus on end kerge tugitooli istuma unustada. Tundub, et lisaks headele materjalidele on sellesse kodusse pandud ka väga palju häid mõtteid ja soove.