Kindral Martin Herem ütleb, et tal on suitsetajana raske taluda, kui keegi räägib kogu aeg kopsuvähist. Lõpetagu ära. Ta tahab rahus suitsetada ja elu nautida. Miks peaks tema vähi saama? Teised inimesed saavad vähi. Sõjaohuga on samamoodi – ignoreerida on palju mugavam.
Elame praegu samas vaimus kui 1939. aastal – peame kõnesid, räägime, kui ilusad ja targad me oleme, aga raha riigikaitsesse ei pane. Pisut enam kui pool aastat tagasi läks kindral Herem erru, sest ütleb, et kukkus poliitikuid tegudele veenda püüdes läbi.
Praegu täidab ta oma päevi kaitsetööstuse firmasid nõustades, sõites sõdiva Ukraina vahet, väimehel majaehitusel abiks käies ja lapselapsi kasvatades. Kohtusime temaga Järvakandis, kus ühes silikaltsiittellistest kortermajas on juba enam kui pool sajandit olnud tema kodu.
Pärast tänavust 12. veebruari, mil Vladimir Putin ja Donald Trump pidasid telefonikõne, pole maailm enam endine. Mida viimastel nädalatel juhtunu tähendab Eesti julgeolekule?
Proovin sõnastada. Kui Trump ametisse valiti, võis arvata, et selline on ta taktika, ta blufib ja praalib, ent praegu on pilt ülitume. Trumpi väljaütlemised on kõva mehe populism, ta on tugeval positsioonil nii persoonina, sest on rikas, kui ka riigijuhina, ning lihtsalt dikteerib. Senised väärtused lähevad kõik kempsupotist alla, neist ei ole enam mitte midagi alles. Me oleme praegu muutumas lihtsalt vahetusrahaks.
Ukrainal justkui polegi enam muid võimalusi kui alluda Ameerikale või Venemaale. Või õieti pole kumbki valik iseseisvale riigile.
Seda juhul, kui nad kuulavad, mis ameeriklased neile räägivad. Ukrainlased võivad öelda, et see on teie otsus, aga meid see ei puuduta, me ajame siin oma asju.