SEB avaldab, mis riigid on viimastel aastatel Eestist rikkamaks saanud

Mihkel Nestor. Foto: SEB

Oma viimases vabariigi aastapäevakõnes tõi president Alar Karis majandusest rääkides põneva paralleeli rattaspordiga. Tema sõnade kohaselt püsib Eesti küll sadulas, ent ükskõik kui kõvasti me väntame, kiiremaks meie sõit enam ei muutu, kirjutab SEB majandusanalüütik Mihkel Nestor.

Võrdlus rattaspordiga on huvitav, ent kogenud maanteerattur teab, et rattasõit ei ole ainult tugevad jalad, vaid ka taktika. Kui rääkida Eesti majandusest kujundlikult kui jalgratturit, siis oleme viimasel paaril aastakümnel kõvasti pingutanud. Kasutades ostujõuga korrigeeritud sisemajanduse kogutoodangut (SKT) elaniku kohta, oleme võrreldes varaste 1990ndatega liikunud grupetto lõpusabast pelotoni etteotsa.

Leedu on Eestist ette läinud

Toonane elatustase piirdus siinmail vaid 30% täna Euroopa Liitu kuuluvate riikide keskmisest. Enne viimaste aastate inflatsioonilainet jõudsime selle näitaja poolest aga 85% tasemeni – sama kõrge oli see näiteks Hispaanias. Tõsi, viimastel aastatel oleme mõned kohad tagasi andnud, lastes endast mööda Leedu ja Hispaania. 2023. aastal piirdus siinne ostujõuga korrigeeritud SKT elaniku kohta 80 protsenti Euroopa Liidu keskmisest. Teisalt on nii majanduses kui rattaspordis loomulik, et positsioonid vahetuvad. Suures plaanis püsime me endiselt kenasti grupis, mis loob lähtekoha edasisteks rünnakuteks.

Tõsi on ka see, et meist kaugel ees on veel arvukas jooksikute grupp, kelle kätte saamiseks kulub ka parimate tingimuste juures veel väga palju kilomeetreid. Liidrisärki kandvat Luksemburgi me vaevalt selle tuuri käigus kätte saame. Samas näiteks meie pikaajalise eeskuju ja konkurendi Soome selg eestpoolt juba paistab. Kas julgesime selle sõidu alguses unistada, et võiksime nii tugeva riigiga võistelda?

Kas kogu aeg peab gruppi vedama?

Samas teab tõeline jalgrattur, et pika tuuri läbimiseks tuleb sõita targalt ja taktikaliselt. Ehk isegi vahepeal jalg suisa sirgu lasta. Võrreldes teiste riikidega on Eesti majanduskasvu tempo olnud oluliselt kiirem. Kui ratturile annab pingutuse suurusest teada võimsusandur, siis majandusele SKT kasv. Viimane näitab, et oleme grupetto lõpust teistele järele jõudmiseks vändanud enam kui kaks korda tugevamalt kui grupp keskmiselt. Taoline pingutus kulutab paratamatult energiavarusid, tuuri edukaks lõpetamiseks tuleb osata neid ka hoida.

Eriti oluliseks muutub energiavarude planeerimine ja taktika kohandamine olukorras, kus puhub kõva vastutuul. Vaadates erinevaid majanduslikke sündmusi, mis on alates 2019. aastast aset leidnud, siis on see vastutuul olnud tugev. Energiahindade kiire kasv kergitas inflatsiooni korraks tõeliseks tormituuleks, intressimäärade järsk tõus halvas majanduselu meie peamistel eksportturgudel, Venemaa alustatud sõda Ukraina vastu pelutas inimeste ja ettevõtete investeerimisjulgust. Sellistes oludes võib mõni piisavalt hulljulge küll üritada grupil eest ära sprintida, kuid mõne aja pärast saab peloton ta uuesti kätte. Niisuguse tegevuse praktiliseks väljundiks võib olla näiteks võlakoormuse kasvatamine majanduslikult keerulisel perioodil, et stimuleerida sisemajanduse nõudlust. Sel ajahetkel suudetakse ilmselt teistest kiirem kasv saavutada, kuid suurema laenukoormuse tõttu kängub majanduskasv järgnevatel aastatel.

Taktika majanduses ja rattasõidus

Proovida vastutuules gruppi vedada või selle eest ära spurtida pole tark tegu. Aga kuidas siis omavahelises konkurentsis, olgu selleks rattasõit või majandusalane võistlus, ikkagi paremale kohale saada? Siin tulevad mängu iga riigi ja ratturi strateegia ning loomulikud eeldused. Mõni rattur on tugev mägedes, mõni lõpusprindis; mõni riik teeninduses, teine tööstuses. Tuues taas paralleele päris majandusest, siis tegi Eesti majandus näiteks väga eduka sprindi vahetult pärast koroonapandeemia puhkemist. Tiheda rahvastikuga ja teenindussektorist sõltuvad riigid olid sunnitud ühiskonnaelule ja äritegevusele rakendama drastilisi piiranguid, mis tõid endaga kaasa sügava majanduslanguse. Nii langes Hispaanias SKP 2020. aastal 11% ja Kreekas 9%. Eestis aga alla 3%.

Sellele aitas kaasa majandusstruktuur, kus traditsiooniline teenindussfäär nii suurt rolli ei oma, lisaks ka oluliselt leebemad piirangud. 2021. aastal spurtisime oma võimalust nähes aga edasi enam kui 7% suuruse majanduskasvuga. Viimast toetas üleilmne tarbimisbuum, kus inimesed teeninduses kulutamata jäänud raha kaubanduses laiaks lõid, tuues kaasa suured tellimused siinsele tööstusele. Kui ühel hetkel tuule suund muutus ja majandused avanesid, järgnes sellele aga mõistetavalt suurem teenuste tarbimine ja madalam nõudlus, mis meie hoogu pidurdas.

Millised Eesti tugevused aitavad meil liidergruppi jõuda?

Plaanides järgmiseid spurte tasub arvesse võtta majanduse pikaajalisi konkurentsieeliseid. Viimasel kümnendil on peamine panustaja siinsesse majanduskasvu olnud info ja side sektor. Eelmisel aastal küündis selle osatähtsus SKPs juba 9%ni, mille poolest olime ilmselt enim IT valdkonnale toetuv riik Euroopas. Juba aastakümnete eest alguse saanud panustamine IT sektori arengule on Eestis välja kujundanud rohkearvulise ja väga pädeva töötajaskonna. Traditsioonilistele IT firmadele on lisandunud hulk tehnoloogiaettevõtteid, kelle äri küll baseerub IT lahendustele, kuid kandub sellest palju kaugemale. Nii mõnigi sellise ettevõttega alustanud eestlane on tänaseks saanud väga jõukaks, tuues sektorisse lisaks tööjõule ka hulganisti kapitali. Vaadates suundumusi maailmas, tundub, et sellele sektorile rõhumine võiks Eesti majandust kanda ka edaspidi.

Kuigi töötlev tööstus on endiselt Eesti suurim majandussektor, siis näib sealne ind olevat lõplikult raugenud. Ajalooliselt on Eestis tööstust soosinud madal töötasu ja Põhjamaade lähedus, kuid viimastest mööda minna ei ole samadele tugevustele rõhudes lootust. Siiski ei maksa anda loobumisvõitu. Eesti on väike riik ja siinsele tööstusele suurema hoo andmine võib sõltuda ka mõnest üksikust sektorist ja isegi ettevõttest. Eesti on jätkuvalt üks Euroopa metsasemaid riike ja puidutööstus on siinse töötleva tööstuse alustala. Küll suudame ühe töötaja kohta selles sektoris luua kordades vähem väärtust kui rootslased ja soomlased. See ei ole seotud eestlaste nigelama töö, vaid asjaoluga, et servamata laua eest maailmaturul palju ei maksta. Kõrgema hinnalipikuga toodete valmistamine eeldab aga suuri investeeringuid, mis omakorda sõltuvad õiguskindlusest, et suuri projekte on võimalik lõpule viia ja metsa tohib endiselt majandada. Selliste eelduste loomine ei ole riigi jaoks kallis.

Ja lõpetuseks – suurimaks konkurentsieeliseks saab olla ainult väga haritud ja oskuslik rahvastik. Inimesi on meil alati vähe, kuid seda enam peame pingutama, et neist igaüks jõuaks oma võimete tippu.