Päevatoimetaja:
Aimur-Jaan Keskel
Saada vihje

Kaevandajate kodusõda: Tallinna Tehnikaülikool elektri ja killustiku vahel

Copy
Tallinna Tehnikaülikool
Tallinna Tehnikaülikool Foto: Tairo Lutter / Postimees

Ole Sein Eesti Killustikust ja Rein Voog Eesti Mäetööstuse Ettevõtete Liidust ründavad Tallinna Tehnikaülikooli seoses Paldiski vesisalvesti uuringuga, kirjutavad Tallinna Tehnikaülikooli teadlased vastulauses vastaspoole Postimehes avaldatud artiklile.

Eesti Killustiku juhatuse liige Ole Sein kirjutas Postimehes, et Tallinna Tehnikaülikooli valed ajavad harja tal punaseks.

Postimees avaldab Tallinna Tehnikaülikooli vastulause täismahus. Loo autorid on teadlased Kristjan Lill, Karli Kontson, Üllas Ehrlich, Sander Kanter, Sven Sillamäe ja Jarek Kurnitski.

Ole Sein Eesti Killustikust ja Rein Voog Eesti Mäetööstuse Ettevõtete Liidust ründavad Tallinna Tehnikaülikooli seoses Paldiski vesisalvesti uuringuga. Nad küsivad, kas teadlastel puudub reaalsustaju täielikult, ning tulistavad selliste argumentidega, nagu killustiku hind ja lubjakivikarjääride pindala. Seda tehes vaatavad nad teadlikult mööda uuringu eesmärgist ning kogu asja tuumast. Antud kontekstis ei ole asja tuum mitte killustiku, vaid elektri tootmine Paldiskisse rajatava 500-megavatise võimsusega hüdropumpjaamaga, mis suudab töötada ühes tsüklis 12 tundi ehk omab kuue gigavatt-tunnist elektrisalvestusmahtu. On ilmselge, et selline mastaapne rajatis, Eesti oma hüdroelektrijaam tuleb juhul, kui Eesti elektrisüsteem seda vajab. Mitte sellepärast, et takistada kellelgi killustiku müümist.

Aga kuidas puutub asjasse üleüldse killustiku hind? Kuna vesisalvesti ehitamisega võetakse Eestis kasutusele selle kaeveõõntest kaevandatud uus loodusvara – kristalliline aluskorra kivim gneiss, siis seda suurt hunnikut, üle 15 miljoni tonni ei jäetaks kuhugi seisma, vaid kasutataks ideaalis teedeehituses. Uuringus viidi läbi katsed Paldiski gneissi puurkehadest valmistatud killustiku omaduste mõõtmiseks. Tulemuste järgi on gneiss sama väärt materjal kui graniitkillustik, st heade tugevus- ja vastupidavusomadustega, erinevalt lubjakivikillustikust. Selle tõttu võimaldab kodumaise gneissi olemasolu lõpetada täielikult graniitkillustiku impordi, mida praegu Põhjamaadest imporditakse keskmiselt 1,45 miljonit tonni aastas. Lisaks võib olla mõttekas asendada gneisskillustikuga asfaldi alla pandava lubjakivikillustiku teekatendite aluskihid, mida uuringus on analüüsitud. Tulemused näitavad, et ka parim kõrgemargiline lubjakivikillustik ei ole piisavalt hea rasketes töötingimustes, sest ei oma piisavat vastupidavust teedel olevatele suurtele dünaamilistele koormustele ja samuti külmumis- ja sulamistsüklitele libedusetõrjel kasutatavate soolade keskkonnas. Uuring soovitabki võtta gneisskillustiku kasutusele teedeehituses, sest niimoodi saaksime oluliselt vastupidavamad teed.

Uuringus oli võetud nii kõrgemargilise lubjakivikillustiku kui gneisskillustiku hinnaks 17 eurot tonn, mis võrdub killustikutootjate kodulehtedel avaldatud tavahinnaga. Killustikutootjad väidavad, et nad müüvad suurklientidele 20–40 protsenti tavakliendi hinnast soodsamalt. Sisuliselt tähendab see seda, et 17 eurot tonn maksev gneisskillustik asendaks 20–40 protsenti soodsamat lubjakivikillustikku. Kas praktikas niimoodi juhtuks ja kas see oleks mõistlik? Juhtub siis, kui teede ehitusprojektides on ette nähtud graniit- või gneisskillustiku kasutamine. Kas on mõistlik asendada odavamat materjali kallima ja kvaliteetsemaga? On mõistlik, sest uuringu tulemuste järgi gneisskillustiku kasutuselevõtu hinnaks oleks aastane renoveerimiskulude 2–3-protsendiline tõus esimese 20 aasta jooksul ja 40-protsendiline langus alates 21 aastast. 40-protsendiline vähenemine teede renoveerimise kuludes tuleneb sellest, et lubjakivikillustikust alus ekspluatatsioonis 20 aasta jooksul puruneb ning tuleb teeremondi käigus välja vahetada. Gneisskillustikust alus seevastu peab vastu ning piisab kõigest asfaltkatendi uuendamisest. Seega suurt pilti killustiku hind ei mõjuta, aga teadlastena oleme nõus tegema uuringus toodud majandusanalüüsid ka madalama killustiku hinnaga. Uuringus väljatöötatud mudel võimaldab sisendparameetreid muuta vastavalt vajadusele. See aga ei muuda fakti, et suur rahaline võit gneisskillustiku kasutuselevõtust tuleb just teede eluea pikenemise tõttu.

Saime kriitikat ka teisest «tohutust eksimusest», et uuringu järgi 50 aasta jooksul on võimalik ära hoida uute lubjakivikarjääride laiendamine 2000 hektari suurusel alal. Killustikutootjad väidavad, et karjääre laiendatakse vähem. Siin oleme tõesti sõnaga eksinud, sest toodud number kehtib maardlale, mitte karjäärile. Viime sisse uuringusse täpsustuse, mis ütleb, et gneisskillustiku kasutuselevõtul pidurdub lubjakivikarjääride pindala suurenemine 50 aasta jooksul rohkem kui 400 hektari võrra.

Kokkuvõtteks on hea üle korrata uuringu kesksed järeldused:

  • Lubjakivikillustike asendamisel gneisskillustikega kaasneb teede ehituse ja renoveerimise otseste ja kaudsete väliskulude vähenemine.
  • Lubjakivikillustiku asendamine gneisskillustikuga vähendab Eesti teedeehituse 50 aasta materjalivajadust üle 40 protsendi, sest gneiss on vastupidavam kui lubjakivi. See toetab otseselt riigi ehitusmaavarade varustuskindlust.

Tehnikaülikooli teadlastena, kellel on hea reaalsustaju, saame hästi aru, et antud teema on suure majandusliku ja ühiskondliku mõjuga. Nii teed kui elekter puudutavad sisuliselt meid kõiki. Seetõttu on ülimalt oluline, et Eesti otsustajatel on kasutada objektiivne info, mida oma uuringuga edastame. Killustikutootjate kriitikast oleme iva üles leidnud ja teeme eelnimetatud täpsustused oma töösse, mille lõpliku variandi avaldame Tallinna Tehnikaülikooli kodulehel.

Tagasi üles