/nginx/o/2012/04/25/1073226t1h15b1.jpg)
Kliendikaardi peamine võlu on soodsam hind, samas võivad mõned rahakoti vahel olevad kaardid tähendada hoopis lisakulu.
Kaardid rahakotis võivad tuua lisakulu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Suurem osa kaartidest annab kas väikest soodustust või võimaldab kasutada erinevaid kliendipakkumisi. On aga ka selliseid kaarte, mille saamine või omamine ise maksab raha ning kui teatud perioodi jooksul piisavalt ettevõtte teenuseid ei kasuta, võib kaart hoopis lisakuluks osutuda,» rääkis Swedbanki Eraisikute Rahaasjade Teabekeskuse juht Anne Sägi.
«Üheks selliseks on muidugi pankade endi krediitkaardid, mil on igakuine hooldustasu ja ka kaardi saamisel tuleb raha maksta. Kui siis kaarti ja selle lisateenuseid kasutada vähe või üldse mitte, tasute ainult võimaluse eest seda rahakotis kanda.»
Raha maksab aga ka näiteks laialt levinud kaubamajade sooduskaartide taotlemine. «Näiteks Kaubamaja Partnerkaart maksab 6,3 eurot ja Stockmanni püsikliendikaart 3 eurot. Odavamalt või lausa tasuta pakuvad suurkaubamajad võimalust saada nendega seotud krediitkaardi omanikuks,» rääkis Sägi ja lisas, et krediitkaardi soetamisel on klient aga sellega oste sooritades kohustatud tasuma ka intresse, kui kasutatud limiiti piisavalt kiiresti tagasi ei maksa.
Raha küsivad sooduskaardi eest aga ka muud tuntud brändid – näiteks paljude eestimaalaste rahakoti vahel olev Estraveli kuldkaart maksab 16 eurot, Tallinki Club One kaart 10 eurot, BodyShopi kaart 9,59 eurot.
«Kui sellise kaardi soodustusi aktiivselt ei kasutata, võib selle soetamine osutuda hoopis lisakuluks,»rääkis Sägi.
«Lisaks kasutavad paljud kaardid ristturundust – ühe kaardi küljes on ka mitmeid muid sooduspakkumisi, mida tasuks aktiivselt kasutada, et kaardiomaniku staatus ära tasuks. Näiteks seesama Estraveli kaart kehtib pikas reas hotellides, poodides, söögikohtades. Aga olgem ausad – on meil tõesti ostu sooritamise hetkel alati meeles silmas pidada, kas poes või restoranis kehtib mõni sooduskaart? Alati pole kindel, et müüjadki teavad, kelle kõigiga tööandja koostööd teeb,» nentis ta.
Mõned ettevõtted, näiteks üks kütusemüüja, üks suurkino, üks apteegikett ja suur laevakompanii, seovad soodustuse tarbitava teenuse kogusega ehk mida rohkem mingi aja jooksul ostad, seda odavamaks teenus kujuneb.
«See on teenusepakkuja poolt muidugi nutikas, sidudes tarbijad paremini enda külge. Aga tarbijal tuleks tähele panna seda, kas hinnatase pole muidu turu keskmisest kallim. Nii võib juhtuda, et kasutate toodet või teenust suuremat soodustust ihaldades rohkem, kui seda muidu teeksite, maksate aga selle eest vähemalt esialgu, püsikliendiredeli madalamal pulgal olles rohkem kui konkurendi juures. Nii pole tulemuseks pole mitte sääst, vaid lisakulu nii suurenenud tarbimise kui keskmisest kõrgema hinna tõttu,» tõi Sägi näite.
Varasemast suurem tarbimine ja seeläbi kasvanud kulud võivad jätkuda ka hiljem, sest saavutatud kõrgema soodustuse hoidmiseks tuleb näiteks aasta jooksul teatud hulgas teenust-toodet osta.
Pealemaksmine võib kaardiomanikule osaks saada ka siis, kui pakutav püsikliendisoodustus on väike, ettevõtte hinnatase aga kõrge.
«Kui soodustus on 5 protsenti, aga tegu on ettevõttega, kelle üldine hinnatase on turu keskmisest 10 protsenti kõrgem, maksate iga kord tegelikult 5 protsenti oma ostule peale, mitte ei saa allahindlust,» selgitas Sägi.
Päris paljud püsikliendikaardid ei paku soodustust toodetelt, mil on juba nagunii soodushind ja päris paljud ostjad selle peale kaarti soetades ei tule.
«Nii võib taas kujuneda olukord, kus ostate edaspidi rohkem, kui seda muidu teeksite, et lihtsalt kaardi pakutavast soodustusest osa saada. Lähete näiteks soodushinnaga jope või näokreemi järele, avastate, et neilt enam allahindlust ei saagi ning soetate lisaks veel paari sokke või huulepulga, sest need on kliendikaardiomanikule soodustusega.»
«Ka pakutakse allahindluste ajal näiteks eraldi soodushinnaga asju ainult püsikliendikaardi omanikule. Kui muidu oleksite allahindluse ajal ostnud ühe asja, ostate nüüd teise veel, sest püsikliendina on see teile soodushinnaga. Kõige sellega on poed teile kaarte pakkudes ka arvestanud,»rääkis ta.
«Ettevõtete kindel soov oma logoga plastkaart tarbijale kaasa anda on tegelikult võrdlemisi mõttetu, kuna kliendikaardi taotlusega kaasneb ju enamasti registreerumine püsikliendi e-kirja saamiseks, mis aitab kliendi radariekraanil palju paremini püsida,» rääkis Sägi.
«Liiatigi on enamikus kauplustes võimalik püsikliendistaatuse tõestamine ka lihtsalt nime või isikukoodi alusel.» Kiita tasub aga neid ettevõtteid, kes on kasutanud võimalust siduda püsikliendistaatus ID-kaardiga, mida enamik meist nagunii kaasas kannab – näiteks Apollo raamatupood või Coca-Cola Plaza kino.
«Kokkuvõttes tasuks iga kord, kui teile järgmist kliendikaarti pakutakse, kaaluda, kui tihti te selle müüja tooteid või teenuseid ostate,» toonitas Sägi.