INTERVJUU ⟩ Aasta noor insener: Eesti on liialt kallite rakettide usku, odavamad lahendused lükatakse kõrvale

Alar Karis (vasakul) autasustas Margus Sammelsaart 2024 aastal noore inseneri preemiaga. Foto: Raigo Pajula/Presidendi kantselei

Eesti riik ei usalda väikseid kaitsetööstusettevõtteid, mistõttu pole neil olnud võimalust kasvada, ütleb möödunud aastal president Alar Kariselt noore inseneri laureaadi tiitli vastu võtnud lennundusinsener Margus Sammelsaar.

​Sammelsaar, kes jagab ennast praegu Eesti ja Ukraina vahel, arendades Ukrainas üht mehitamata kaitsesüsteemi, peab kõige suuremaks probleemiks aga oma lõhkeainetööstuse puudumist.

Olete öelnud, et kui Ukrainas poleks kiiresti tekkinud kaitsetööstusega tegelevaid idufirmasid, oleks Ukraina juba sõja kaotanud.

Enne sõda ei olnud Ukrainal märkimisväärset kaitsetööstust – suured tehased olid viimase 30 aasta jooksul laiali tassitud või muutunud sõja ajal sihtmärkideks. Sõja puhkemise järel tekkis aga väga palju uusi IT-ettevõtteid, metallitehaseid ja väiksed tööstusüksusi, mis suudavad kiiresti reageerida lahinguvälja vajadustele. Paljud ettevõtted on oma tootmisvõimet mitmekordistanud ja neil on väga tugev madaltehnoloogiline (low-tech) võimekus, mis on tihti praktilisem kui kõrgtasemel tehnoloogilised lahendused. Ukraina inseneride tase on väga kõrge ja tihti on nende low-tech Eesti high-tech [kõrgtehnoloogia].

Ukrainas tegutsevad väikesed tehased angaarides, mis meenutavad 1990. aastate Eestit, ja toodavad sõjaväele vajaminevad seadmeid, kusjuures suur osa tootmisest keskendub just lihtsamatele, kuid efektiivsetele relvasüsteemidele, nagu droonid, mis on odavad ja kergesti toodetavad. Seega võib kindlalt väita, et kui Ukrainas poleks tekkinud oma katsetööstusklastrit, kus praegu töötab 800 000 inimest, siis oleks riik juba sõja kaotanud.