:format(webp)/nginx/o/2021/01/04/13560912t1h9f12.jpg)
/nginx/o/2025/02/19/16667969t1hbbb4.jpg)
Euroopa Komisjon (EK) hakkab eeldatavasti juba järgmisel nädalal arutama nii osa ettevõtete kui liikmesriikide kritiseeritud kestlikkusaruande «lihtsustamispaketti».
Kestlikkusaruanne on osa ESGst (eesti keeles ettevõtte keskkonna-, sotsiaalsete ja juhtimisstandardite kogum), mis peaks ettevõtete kaasabil muutma rohekokkuleppe raames Euroopa esimeseks kliimaneutraalseks kontinendiks. Aruandes tuleb ettevõtetel tõestada, mismoodi vähendatakse süsinikuheitmeid; millised on nende eesmärgid keskkonnamõjude vähendamisel ning milliseid praktikaid, tehnoloogiaid ja mõõdikuid selleks kasutatakse.
Aruandel on seega üllas eesmärk, kuid selle täitmine on äärmiselt koormav ja kallis. Ettevõtetel tuleb leida vastus tuhatkonnale küsimusele, mis eeldab kas spetsialistidelt teenuse sisseostmist või oskajate inimeste palkamist.
2024. aasta kohta peavad tänavu esitama aruande ainult suurfirmad, kellel on vähemalt 500 töötajat, näiteks börsil noteeritud suurettevõtted, krediidiasutused ja kindlustusandjad. Käimasoleva aasta kohta tuleb aga 2026. aastal esitada aruandlus juba ka neil ettevõtetel, kelle puhul on kahel järjestikusel bilansipäeval täidetud kaks kolmest kriteeriumist: aasta keskmine töötajate arv on üle 250, aasta müügitulu ületab 50 miljoni eurot ja/või ettevõtte varade maht on üle 25 miljoni euro. Hiljem laieneb kestlikkusaruande esitamise kohustus juba peaaegu kõigile börsil noteeritud ettevõtetele.
Rahandusministeeriumi andmetel puudutab Eestis kestlikkusaruandlus umbes 300 ettevõtet. «Tegu on Eesti kontekstis suurte ja väga suurte ettevõtetega, kellele selle koostamine ei peaks käima üle jõu, sh ka rahaliselt mitte, ning kelle jaoks ESGga tegelemine peaks olema elementaarne ärihügieen,» teatas ministeerium.
Mitu aastat palutud
Ministeeriumi pressiesindaja Merily Talvet ütles, et EK soov vähendada bürokraatiat ja halduskoormust on just see tegevus, mida Eesti on mitme aasta jooksul Brüsselist palunud. «Muu hulgas ka nn kestlikkusaruandluse direktiivi vastuvõtmise eel olid Taani ja Eesti need väikeriigid, kes tegid ettepaneku vähendada direktiiviga kaasnevat aruandluse mahtu.»
Eesti ettevõtted kurdavad, et aruande koostamine on põhitegevust häiriva koormusega. Mõne ettevõtte puhul võib selle täitmise hind ulatuda üle 100 000 euro. Samas näiteks Merko kommunikatsioonijuhi Kätlin Kaasiku hinnangul on julgelt 80 protsenti kestlikkusaruandesse koondatud andmetest tulnud juba varem erinevate aruannete koosseisus riigile esitada.
Prantsusmaa ja Saksamaa pooldavad selgelt regulatsiooni leevendamist, tuues põhjuseks liigse koormuse, mida praegused nõuded ettevõtetele panevad, eriti aeglustunud majanduskasvu kontekstis. Erinevad eksperdid rõhutavad, et ülemäärane regulatsioon võib kahjustada Euroopa ettevõtete konkurentsivõimet maailmas.
ELi suurima majandusega Saksamaal on teist aastat järjest toimunud majanduskasvu langus, mis on osaliselt tingitud regulatiivse koormuse suurenemisest. Ettevõtted on teatanud märkimisväärsetest kuludest, mis on seotud aruannete koostamisega ja raskustest direktiivi kõigi sätete täitmisel.
Prantsusmaa valitsus soovitab aga teha nõuetes mitu olulist muudatust, nagu vabastada aruandlusnõuetest ettevõtted, kus töötab alla tuhande töötaja ja mille aastatulu on alla 450 miljoni euro, ning vähendada aruande mahtu eelkõige seoses soo, bioloogilise mitmekesisuse ja kliimariski näitajate esitamisega.
Tulemusi raske ennustada
Marten Kokk (Parempoolsed), kes hetkel töötab Brüsselis Eesti alalise esindajana COREPER I komitees, kuid asub kevadel kliimaministeeriumi kantsleri ametikohale, kommenteeris, et aruandluse leevendamise üle algavate läbirääkimiste tulemuste ennustamine pole just lihtne. «Samas on selge, et poliitiline reaalsus Euroopas on muutunud,» ütles ta.
Tema sõnul on enamik neid õigusakte, mille lihtsustamist on liikmesriigid nõudnud, komisjonist välja tulnud enne energiakriisi ja Vene agressioonisõda Ukrainas. Prioriteedid on nüüdseks muutunud ning paljudes liikmesriikides ja ka Euroopa Parlamendi valimistel möödunud aasta juunis on edu saatnud pigem parempoolsema maailmavaatega erakondi. «Ilmselt ei kavatse EK seda reaalsust kuidagi eitada ning tunnistatakse, et halduskoormus on kasvanud, seda eriti keskkonnavaldkonnas,» arvas Kokk.
Tema hinnangul on vaja kehtivat õigust lihtsustada ja raporteerimiskohustusi vähendada ja paremini süstematiseerida.
Kõige rohkem kriitikat on liikmesriikidelt saanud kestlikkusaruandluse direktiiv ehk Corporate Sustainability Reporting Directive (CSRD), õigemini üks selle alusel kehtestatud standard, mis käsitleb suurettevõtete kohustust koostada kestlikkuse aruanne, ja seda kindlasti EK esimene nn lihtsustamispakett ka käsitleb. «Kui debatt on uuesti avatud, siis on võimalik vigade parandus laiemalt ette võtta, mida kõik Eesti esindajad Brüsselis on ka öelnud,» märkis Kokk.
Seda, et direktiiv päris ära kaotatakse, ta ei usu, kuid peab päris tõenäoliseks, et seda lihtsustatakse, kitsendatakse ettevõtete ringi, kellele see laieneb, ja osaliselt lükatakse ka edasi. «Samas on päris palju poliitilisi jõude ja ka suurettevõtteid, kes toetavad sellist kestlikkuse aruande koostamist, et oma keskkonnajalajälge vähendada, ning teevad seda ka vabatahtlikult. Nii et ega see päris ühesuunaline arutelu ka ei tule,» lisas Kokk.
Üle vaadatakse ka rakendusaktid
Ilmselt 26. veebruaril tulev EK ettepanek hõlmab vähemalt kolme õigusaktiga kehtestatud nõuete lihtsustamist, lisaks eelmainitule veel kestlikkusega seotud hoolsuskohustuse ja taksonoomia valdkonnas lihtsustamise ettepanekud. Taolisi pakett-ettepanekuid on Koka sõnul komisjonil sel aastal plaanis esitada vähemalt kolm ja nendele lisanduvad täiendavad üksikud lihtsustamise ettepanekud. «Näiteks lisandub ühtse põllumajanduspoliitika lihtsustamine, mis on tulemas II kvartalis.»
EK ettepanekute konkreetne sisu pole veel teada, kuid üldiselt on fookuses lihtsam ja efektiivsem rakendamine ja küsimus, kas kõik sellised raporteerimise kohustused on üldse vajalikud või võiks teatud suuruse/tegevusalaga ettevõtted välja jätta; kuidas saaks mingeid raporteerimisi efektiivsemaks teha ehk andmete taaskasutus; once-only-põhimõte; andmete standardiseerimine. Komisjon vaatab kindlasti peale ka rakendusaktidele. «Kas need on üldse vajalikud ja kas midagi saab kokku panna – poleks vaja näiteks viit rakendusakti, ehk saaks ühega hakkama, et ettevõtjatel ja ametiasutustel oleks üks ja konkreetsem reeglistik, millest lähtuda,» kirjeldas Kokk. «Uue EK suur eesmärk on vähendada aruandluskohustust 25 protsenti (VKEdele 35 protsenti) ja selle poole nad kindlasti püüdlevad.»
Pangad analüüsivad laenu taotlevate ettevõtete jätkusuutlikkust juba aastaid
:format(webp)/nginx/o/2025/02/19/16667970t1hb5a6.jpg)
Swedbanki jätkusuutlikkuse valdkonnajuht Maris Riim
Swedbankil on suure börsiettevõttena tõepoolest kohustus 2024. aasta kohta CSRDga vastavuses kestlikkusaruanne esitada ja teeme seda Swedbank Grupi aruandes konsolideeritult.
Ühest küljest ei ole see meie jaoks päris uus teema, sest varasemast NFRD direktiivist tulenevalt oli meil samuti kohustus mittefinantsaruannet esitada. Küll aga on uue direktiiviga vastavuses aruanne oluliselt detailsem ja selgemate nõuetega (standarditega). See paneb suurettevõtetele tohutu kohustuse, mis nõuab nii inim- kui finantsressursse, ja mis seal salata, võib panna vahel ka meid mõtlema, kas see ressurss läheb õigesse kohta. Samal ajal võivad ju tegemata jääda päris muutust vajavad tegevused.
Kui palju iga ettevõte selleks raha kulutab, on väga erinev ja oleneb mitmest komponendist. Kõik oleneb ettevõtte suurusest, mitmes riigis ja sektoris tegutsetakse, mis lahendused olid varem juba rakendatud jne.
Samas me mõistame, miks seda aruannet vaja on – et tekiks läbipaistvus, et ettevõtted mõistaksid oma mõjusid, riske ja võimalusi, mis võivad omakorda mõjutada nende ettevõtete pikaajalist konkurentsivõimet ja vastupidavust tuleviku muutusteks, ja et me teeksime seda hindamist ühtsetel alustel. Teisalt toetame Omnibus-regulatsiooni eesmärki regulatsioone veidi lihtsustada ning oleme selles osas ootel.
Rääkides laenutaotlustest, siis on Swedbank juba aastaid iga meie portfelli ettevõtte kohta teinud jätkusuutlikkuse analüüsi. Analüüsi tase on aastatega muutunud ja läinud oluliselt põhjalikumaks.
Analüüsi olulise osana tuleb hinnata, kuidas ettevõte enda mõjukohti juhib ning kuidas ja kas ettevõte on potentsiaalsed ESGga seonduvad riskid kaardistanud ja maandamismeetmed täitnud. Seda just eelkõige seetõttu, et vältida ESG riskide realiseerumist finantsriskidena. Kuid ESG risk on vaid üks krediidiriski komponent ning eelkõige on laenuotsuste tegemisel ja positiivse laenuotsuse üheks põhialuseks siiski positiivne rahavoog. Kui riskihinnang kokku on kõrge, väljendub see ka laenuintressis. Kogu protsess on oluliselt keerukam (KYC, AML) kui seotud ainult kestlikkusega seonduvate andmeridadega. Seega hindame siiski tervikut.
Suurim mõju nii ühiskonnale kui ka keskkonnale on aga eelkõige suurettevõtetel. Nendele pöörame ka suuremat tähelepanu. See ei tähenda, et keskmise suurusega ja väikeettevõtetel mõjud puuduvad, kuid ka kestlikkusaruandlus on esmalt suunatud siiski suurettevõtetele ja VSME standard (hetkel veel mustandi kujul) on planeeritud siiski vabatahtlikuks raporteerimiseks. Vastavuses olemine regulatsioonidega on väljapääsmatu ja eeldame, et ka meie kliendid on regulatsioonidega vastavuses.
Fakt on see, et see aruandluskohustus on meile kõigile omajagu ebamugav, keeruline ja kulukas. Oluline on, et mõistaksime, mis andmeid ja mille jaoks regulaator meilt küsib ja mis nende andmetega edasi tehakse.
Oluline ei peaks olema mitte raporteerimine iseenesest, vaid reaalsed tegevused, kuidas oma ettevõtte negatiivset mõju vähendada ja positiivset suurendada, tagades seeläbi ettevõtte jätkusuutliku toimimise.