Tehnikaülikooli vastulause: uuringus rakendatud lähteandmed on põhjendatud

Tallinna Tehnikaülikool Taltech. Foto: Madis Veltman / Postimees / Scanpix

Tallinna Tehnikaülikool (TalTech) saatis vastulause Postimehes 13. veebruaril avaldatud artiklile «Mäetöösturid: Paldiski vesisalvesti on suurejooneline bluff».

Postimees avaldab ülikooli väljatoodu ning nendepoolse vastuväite muutmata kujul.

Tallinna Tehnikaülikooli teadlased ei nõustu Eesti Mäetööstuse Ettevõtete Liidu kriitikaga seoses Pakri poolsaarele rajatava vesisalvesti reservuaaridest välja kaevandatavate killustike uuringuga.

Vastulause puudutab Tallinna Tehnikaülikooli poolt Zero Terrain OÜ-le teostatud uuringut «Pakri poolsaarele rajatava vesisalvest alumiste reservuaaride ehitamise käigus välja kaevandatavate gneisside teedeehituses kasutamise tehnilise teostatavuse ning majandusliku ja sotsiaalmajandusliku mõju hindamine». Eesti Mäetööstuse Ettevõtete Liidult on laekunud meedia vahendusel kriitikat, millega uuringu autorid ei saa nõustuda.

Eesti Mäetööstuse Ettevõtete Liit väidab, et lubjakivikillustiku mahukaal mäemassiivis on 2,5 t/m3. See väärtus kehtib rikkumata olekus mäemassiivi kohta, kuid Tallinna Tehnikaülikooli uuringus käsitletakse materjali mahukaalu teekatendi alustes, kus killustiku kujul on materjali mahukaal ca 1,6 t/m3, millest on uuringus ka lähtutud. Numbrite erinevus tuleneb asjaolust, et mäemassiivist lõhatud materjal purustatakse ning sõelutakse erineva suurusega killustikfraktsioonideks. Killustikus jääb materjali terade vahele õhuruum, mistõttu langeb ka materjali mahukaal konstruktsioonis. Kordame, et uuringus on lähtutud materjalivajaduse hindamisel killustiku kogusest teekonstruktsioonis.

Tallinna Tehnikaülikool kasutab uuringus materjalide süsinikujalajälgedele sama andmebaasi, millest lähtuvad Eesti Transpordiamet ja Eesti Taristuehituse Liit. Tegemist on põhjaliku ja usaldusväärse Soome Keskkonnainstituudi poolt avaldatud infraehituses kasutatavate materjalide andmebaasiga (www.co2data.fi/infra) mille järgi on killustike jalajäljeks 6 kgCO2/t. Toome välja, et mäemassiivist töötlemata materjali (nt liiv/kruusliivad) jalajäljeks on 4 kgCO2/t. Mõlemad numbrid on märkimisväärselt suuremad, kui kriitikas välja toodud lubjakivikillustiku CO2 jalajälg, mida kritiseerija ei ole tõendanud materjali keskkonnadeklaratsiooniga. Eraldiseisvalt on kritiseeritud Paldiski gneissile omistatud CO2 jalajälge 0,25 kgCO2/t. Ka sellele väärtusele on uuringus toodud asjakohane viide.

Kriitika alla on langenud lisaks lubjakivikillustikule omistatud ühikhind. Uuringu kritiseerijad on väidavad, et kõrgemargilise lubjakivikillustiku hind tavakliendile on 8-12 €/t, mis ei vasta tehnikaülikooli andmetel tõele. Uuringu koostamisel analüüsiti erinevate karjääride väljamüügihindasid tavakliendile ning leiti, et selleks on uuringus kasutatud hind 17€/t. Kui ka täna võrrelda fraktsioneeritud kõrgemargilise lubjakivikillustiku hindasid lubjakivikarjääridest, siis hinnad tavaklientidele ulatuvad kohati üle 18 €/t. Ühtlasi ei ole põhjust eeldada, et nende materjalide hind hakkaks tulevikus vähenema.

Kokkuvõtvalt on Tallinna Tehnikaülikooli uuringu autorid seisukohal, et uuringu järeldused on korrektsed ning uuringus rakendatud lähteandmed põhjendatud.