Juht: läbipõlemise kõrval tuleb osata märgata ka töötaja okkalisust

Pilt on illustratiivne. Foto: Moose Photos / Pexels

Kui paljudel juhtudel on ületöötamise lõpptulemuseks läbipõlemine, siis mõnikord võidakse täieliku läbipõlemise asemel jõuda hoopis välja punkti, kus inimese iseloomu läbivateks joonteks saavad okkalisus ja tõredus, kirjutab Elisa valdkonnajuht Joosep Põllumäe.

Läbipõlemine on tõsine probleem ja midagi, mis võib saada saatuslikuks kõigile, kes suruvad end üle mõistlikkuse piiri. Ent nii halb kui ka läbipõlemine poleks, on see enamasti üsna sirgjooneline protsess – kõik on hästi, kuni ühel hetkel käib klõps ära ja enam lihtsalt ei suudeta. Sellest veidi vähem tõsine, ent samas sageli ilma selge hea lahenduseta olukord on pikaajalisest ülepingutamisest tekkiv frustratsioon ja iseloomu muutus, mida tunnetavad eelkõige sellesse punkti jõudnud inimese kolleegid.

See on olukord, kus inimesed on aastaid ja aastaid pingutanud, talunud tugevat stressi, kandnud suurt vastutust ning andnud endast kõik, mis anda saab. Kogu selle pinge taustal on muututud, võetud aina kinnisem hoiak ja hakatud üha enam endast eemale tõrjuma teisi kolleege. Üldse mitte harva sõnumiga, et teistega ei saa asju koos teha, kuna nad rikuvad ära selle «beebi», mille elus hoidmise nimel ülepingutav töötaja aastaid rüganud on.

Kui keegi tunneb, et ta vastutab kõige eest, on teiste eemaletõrjumine loomulik nähtus. Tuntakse, et ainult tema pingutab ja teised vaid rikuvad asjad ära. Kuna aga abi ei taheta vastu võtta ega suudeta seda varianti enam isegi näha, muutub käitumine teiste suhtes ebameeldivaks. Ollakse frustreerunud, väsinud ja okkaline, ent sellest punktist ei nähta väljapääsuteed. Mõnikord seda ka ei otsita.

See ei ole paratamatus

Kui mõne inimese puhul võivad uuemad kolleegid arvata, et ta ongi tõre ja eemaletõukav, siis tuleb meeles pidada, et selliseks inimeseks ei sünnita. Sinna jõutakse pea alati liigse koormuse ja pinge all.

Ning kui sinna punkti on välja jõutud, võib inimesel endal olla raske näha, et probleemiks pole mitte teised, kes teda aidata üritavad, vaid pigem tema enda väsimus ja ülekoormus. Tuntakse, et kui keegi teine sekkub, võib see kõik ära rikkuda, seega tehakse endast kõik, et hoida kõik vaid enda käes, suurendades nii veelgi stressitaset. Selle tulemusel muututakse veelgi tõredamaks ja kriitilisemaks, mis omakorda tõukab teisi veelgi rohkem eemale ja tekitab inimeste vahel veelgi rohkem pingeid. Justkui nõiaring.

Ning see on olukord, mille lahendamine võib tihti juhi jaoks olla üüratult keeruline. Mitmes mõttes on läbipõlemisega isegi lihtsam tegelda kui toksiliseks muutunud spetsialistiga, kuna läbipõlemine on pigem üsna selge lõpp-punkt. Aitab enamasti ainult puhkus, töökoormuse ajutine vähendamine ja toetuse pakkumine. Inimest, kes keeldub probleemi tunnistamast ja juba eos kõiki tõrjub, on hoopis keerulisem aidata. Või isegi kui teda üritatakse aidata – andes näiteks talle toeks veel mõned spetsialistid – hirmutatakse viimased õige kiiresti minema. Tihti lausa ettevõttest välja.

Mida juht teha saab?

Juhi roll on nendes olukordades äärmiselt delikaatne. Esmalt tuleb tõdeda, et alati ei ole võimalik kõiki probleeme lahendada. Pingutava, ent ebameeldivaks muutunud, spetsialistiga töötamine nõuab kannatlikkust ja hoolikat lähenemist, kuid ühte töötajat ei saa lõpuks tiimist ette tõsta ega tema ümber munakoortel käia. Samas võib jõuline sekkumine asja hoopis hullemaks muuta.

Kuid lahendusi on tarvis siiski leida. Võimalikeks variantideks võib olla nii avatud vestlus kui ka väljapääsude otsimine – näiteks töökorralduse muutmine, restruktureerimine või vajadusel isegi inimese töölaua suurendamine, sundides teda lahti laskma sellest «millestki», mis teda vaikselt hullumiseni on viinud. Siiski ei pruugi ükski neist lahendustest lõplikult töötada, kui töötaja ei suuda ise tunnistada, et midagi on valesti, ega abi vastu võtta.

Seetõttu on enam kui tihti üheks ainsaks, ja sageli kõige efektiivsemaks valikuks ennetus. Juhi ja kolleegide jaoks on kõige olulisem märgata varajasi märke ülepingutamisest tekkinud probleemidest ja püüda ennetada selle muutumist pikaajaliseks probleemiks. Kui tundub, et kellegi käitumine on muutumas negatiivsemaks, siis varakult suhtlemine, empaatia ja kõrvaline toetus võivad aidata sellele pidurit tõmmata ning inimese tema august välja tõmmata, enne kui ta on end sinna liiga sügavale sisse kaevanud.

Kui seda ei tehta, siis riskitakse, et ühel hetkel on juba hilja sekkuda. Ületöötanud ja väsinud inimeste suutlikkus näha laiemat pilti on kiire kaduma ning kui asjal lubatakse areneda liiga kaugele, võib olla keeruline vajalikku muutust saavutada.