Enam kui pool aastakümmet tagasi toimunud kampaania pensionisüsteemi teise samba reformimiseks (algselt isegi kaotamiseks) oli edukas riigi vigade tõttu teise samba pensionifondide tegevuse reguleerimisel, aga ka pensionifondide kehva töö tõttu.
Kui kolme sambaga pensionisüsteem sajandivahetusel loodi, valitses investeerimise suhtes suur ebakindlus.
Eestis oli lõhkenud börsiajaloo esimene aktsiamull, globaalsetel aktsiaturgudel internetimull. Paljuski seetõttu kehtestati teise samba fondidele väga konservatiivsed investeerimistingimused, mille järgi võis portfellis olla maksimaalselt 50 protsenti aktsiainvesteeringuid. Ehkki üks toonane fondijuht, kes praegu küll enam selles valdkonnas ei tegutse, nimetas aktiivseid pensionifonde äkilisteks, polnud äkilisusega neil fondidel mitte mingisugust pistmist.
Piirangute tulemusena, aga osaliselt ka fondijuhtide kehva töö tõttu, olid teise samba fondide tootlused kehvavõitu, mistõttu osutusid heaks pinnaseks teise samba muutmiseks sisuliselt vabatahtlikuks, mis neli aastat tagasi ka juhtus.