Okkaline rõõm – kirgliku kaktusekasvataja kogemused

Boliivia pärlkaktus, kaktuseline. Foto: Laura Oks

Kaktused on näitleja Peeter Jürgensi vana kirg ja armastus. Kuigi suurest kogust on ta tänaseks loobunud, on alles kogemused ja kaktuste hingeelu salanipid.

«Ma ei oskagi päris täpselt öelda, kui palju mul kaktusi oli, aga kuskil 2200, 2300 vahel. Sellise koguseni jõudmine võttis ikka palju aega ka. Seemneid sai tellitud interneti kaudu Mehhikost, Ameerikast, Maltalt, Saksamaalt. Neist seemnetest sai ise kõik taimed üles kasvatatud,» rääkis Jürgens ajakirjale Oma Kodu.

Peeter ütleb, et juba noorusest peale on temas olnud armastus looduse vastu. «Ma olen kasvatanud nartsisse, roose, igasuguseid muid taimi. Aga kui ma aiamaast ilma jäin ja pidin kolima suurde kommunaalmajja, kus ei ole aeda, siis ma tõin oma aia n-ö tuppa. Ainus asi, mis tuppa sobis, olid kaktused. Siis tuli ka hasart. Avastasin, kui palju on erinevaid kaktusi ja kui ilusaid nad on. Nii see kasvatamine alguse saigi.»

Praegu ei ole kogu enam nii suur. «Olude sunnil juhtus nii. Ma kasvatasin kaktuseid paar-kolmkümmend aastat, aga kui ma oma suvila likvideerisin, polnud enam kohta, kuhu neid suveks välja viia. Korteris on päike hommikul ja õhtul, aga siis on päike madalal. Kaktus tahab seda, et vahepeal oleks päike ka otse üleval.»

Nii tuligi suurest kogust loobuda, osa õnnestus realiseerida. Kaktuseklubi korraldas Tallinna botaanikaaias näitusi, Peeter viis sinna ka oma taimi ja ostjad olid väga tänulikud.

Esimene ja põhiline tõde on see, et kui tahate oma kaktusest lahti saada – kastke teda ohtrasti. Fataalne tulemus on kindlustatud. Need okkalised taimed lepivad pigem vähemate kastmiskordadega. Ja see, kui kaktuste kodumaana kohe kõrb silme ette tuleb, on vaid poolik tõde. Õiepungade tekkimiseks vajavad nad talvel hoopis kastmisvaba puhkeperioodi ja madala temperatuuriga valget ruumi.

Suveks õue

Kastmisveel lasta paar-kolm päeva toas seista, see ei tohi olla liiga kaltsiumirikas ehk kare, kuna kaktused armastavad kasvada pigem happelises keskkonnas. Kareda vee saab kaktustele sobivaks muuta, kui lisada ämbritäie vee kohta näpuotsatäis sidrunhapet.

Suveks võib kaktused päris õue kolida. Enne päris päikese katte viimist tuleb lasta neil poolvarjus mõnda aega aklimatiseeruda. Parim on kaktustele nn libisev vari, olgu selleks siis väljas puuvõra või toatingimustes läbi pitskardina paistev päike.

Väiksemaid eksemplare võib istutada mitmekesi ühte anumasse, mille mullapind kaetakse kiviklibuga. Vanemaid isendeid võib samas potis hoida aastaid. «Tuleb lasta mullal täiesti läbi kuivada, koputada taim potist välja, puhastada juured mullast, kui on vaja pesta, siis peata ja lasta juurtel ligi nädal lahtiselt õhu käes kuivada,» õpetab Jürgens.

Kuidas istutada?

«Pärast istutamist lasta kaktusel veel nädal kuiva mulla sees olla ja alles siis hakata tasapisi kastma. Kui istutamisel mõni juur murdub, jääb n-ö värske haav, ja kui sinna satub vett, tekib mädanik ja taim võib suure tõenäosusega hukka saada.»

Uue poti põhja tehakse soovitavalt graniitkillustikust drenaažikiht, mille peale pannakse kiht kaktusemulda. Istutamisel sobib kasutada lusikat, mille varrega on mugav mulda juurte vahele kinni vajutada.

Kahjurite tõrje

Kahjurite tõrjumiseks võetakse taim kokkumurtud ajalehe abil potist välja, eemaldatakse ettevaatlikult juurte vahelt muld ja lastakse juurtel veidi kuivada. Seejärel pritsitakse need üle mürgiga, näiteks Actara 25WG.

Jürgens soovitab segada mürki kastmisvette, taim omandab selle, putukas sööb selle mürgi koos taime osadega sisse ja otsas satikas ongi. Pärast tagasi istutamist kaktust ei kasteta vaid piserdatakse, kuna kuivade juurte kaudu imendub mürk kõige paremini.

Kuigi arvatakse, et kaktus on pigem laisa inimese taim, pole see päris nii ja hoolt ning tähelepanu tahavad nemadki. «Kui on üks-kaks kaktust, siis saab tõesti ka laisapoolne inimene nendega hakkama. Kui on juba tuhat ja rohkem, peab neid jälgima pidevalt, iga päev.»

Õitsemiseks vajalik puhkus

Kui anda neil piisavalt puhkust, moodustuvad õiepungad. «Mõni hakkab õitsema varem, mõni hiljem. On taimi, mis hakkavad õitsema juba oma esimese eluaasta lõpuks. On taimi, mis peab kasvama 10-12 aastat enne kui õisema hakkab, on neid, mis õitsevad veelgi hiljem ja on ka neid sorte, mida kodustes tingimustes ei saa kunagi õitsema.»

Kaktuseid on väga suuri ja raskeid ning ikka võib juhtuda, et juhtub õnnetusi ning mõni taim võib murduda. Selliste õnnetuste puhuks soovitab Jürgens lõigata murdekoht siledaks ja panna kuivama.

«Kuskil nädal, kaks. Mõni kuivas isegi ligi kuu. Siis on juba näha, kui lõikekoha serva tekivad väikesed juureotsakesed, siis on paras aeg murdunud taim uuesti mulda istutada. Kaktustel on juba selline omadus, et kui neid ka mulda ei pane, ikka tekivad neil väikesed juured,» selgitas ta.

«Ja kui näiteks sammaskaktus panna külili, siis tekivad talle juured külje peale. Et seda vältida, võib kaktusele nööri ümber siduda ja ta kuivamise ajaks seinale rippuma panna. Ikka lõikekohaga allapoole ja sinna kasvavad siis ka uued juured. Juurel on omadus kasvada ikka allapoole,» lisas Jürgens.

Ole poekaktuse suhtes ettevaatlik

Kui lugeja nüüd tõttab poodi endale kaktust ostma, tuleb olla tähelepanelik mitmeski osas. «Poodi tuuakse müüki kaktusi, mis on väetislahustega üles kasvatatud, kiirmeetodil suureks ja õitsvaks kasvatatud. Kui need koju tuua ja hakata neid kastma ja toitma n-ö normaalsel režiimil, võivad nad üsna kiiresti otsa saada,» hoiatas mees.

«Väga suured ja ilusad taimed ei pruugi kodustes tingimustes kohaneda. Mõnikord on kasulikum poest võtta hoopis kiduram ja tagasihoidlikuma kribula välimusega taim, mida pole lahustega ülesturgutatud. Viite selle koju, kastate ja toidate korralikult ja saate väga ilusa taime. Kindlasti tuleb jälgida, et te poest koos taimega kahjureid koju ei tooks,» lisas ta.

Jürgens ütleb, et kaktuste kasvatamine õpetab inimesele kannatlikkust. «Mina sain kõigist oma stressidest lahti. Elus on ikka momente, kus närv läheb mustaks, aga kui läksin oma taimede juurde, sain kõigest negatiivsest lahti, kaktused andsid mulle rahu tagasi.»