Kui käisin kümmekond aastat tagasi Brüsselis Euroopa Komisjonis, oli Eesti tõeline superstaar. Vana Maailm oli Kreeka ohjeldamatu laenamise tõttu langenud sügavasse võlakriisi ning tundus, et kohe-kohe kukub ka euro kokku. Peaaegu kõigi Euroopa Liidu liikmesriikide võlakoormus oli väga suur, mitmel riigil eesotsas Kreekaga koguni nii suur, et ilma rahvusvaheliste organisatsioonide (eelkõige Rahvusvaheline Valuutafond) abita ähvardas neid maksejõuetus.
Erand oli Eesti, kelle eelarve oli raskustele vaatamata tasakaalus ja võla asemel oli riik kogunud tagavara. Eesti oli toona Euroopa pailaps ja superstaar.