Hartman: ei saa öelda, et me liiguks eesmärgi suunas

Piret Hartman Foto: Mihkel Maripuu

Regionaal- ja põllumajandusminister Piret Hartman (sotsiaaldemokraadid) kaitseb tuliselt uute regioonide eriesindajate palkamist väitega, et ministeeriumi jõud ei käi maakondade ja valdade hulgast muidu üle, neli regiooni oleks paras. Samuti leiab ta, et eri omavalitsustes võiks tõsta mingite investeeringute tegemiseks maksukoormust. Seda, kui palju Eesti inimestele peale maksude maksmist raha kätte jääda võib, ta öelda ei oska.

Küsimus: Mis see regionaalministeeriumi ja regionaalpoliitika mõte üldse on? Trend on Eesti maapiirkondades ju valdavalt selline, et kohustusi ja kulusid tuleb maksude ja koormistena peale, aga teenuseid korjatakse vähemaks.

Piret Hartman: Regionaalpoliitika eesmärk on see, et elu oleks võimalik kõikides Eesti piirkondades. Et oleks võimalik kõikjal Eestis elada ja avalikke teenuseid tarbida. Loomulikult, vaadates erinevaid trende ja erinevate ministeeriumide otsuseid, ei saa öelda, et me liiguks eesmärgi suunas. Oleme soovinud olla otsustamisprotsesside juures kaasas, kui muudatusi piirkondades tehakse. Otsuseid ei saa teha ainult Exceli tabeli alusel, mis justkui tundub säästlikum: mis see sääst on? Mõne kohtumaja kinnipanemine tähendab, et justiitsministeerium võidab eelarves, aga siis tuleb vange mööda Eestit vedada, siseministeeriumi kulud suurenevad. Tihti on sellised analüüsid tegemata.

K: Edastan ka Lõuna-Eesti kolleegi küsimuse: Valgas pannakse sünnitusosakond kinni. Tartusse on 80 kilomeetrit. Kas valitsuse uus eriesindaja hakkab ka sünnitusi vastu võtma?

P.H: See ei ole ju tõsiseltvõetav küsimus!

K: No kuidas ei ole, kui Valga inimestel on probleem?

P.H: Meie murekoht on, et osa piirkondi areneb üha jõudsamalt ja teised mitte. Kui räägime, et kuskil keegi elama peab jääma, siis peavad olema ka töökohad. Tööstus ja põllumajandus on ju asukohaga seotud. Piirkonnad tuleb võtta rohkem tähelepanu alla. Töökohti loob ettevõtlus. Siin on erinevad lahendused, aga peab tekkima regioonideülene koostöö. Piirkondlikud juhid tooks piirkonda ettevõtluse ja keskkonna arengu toetused. Eelmisel ELi perioodil jõudis ettevõtlustoetustest 90 protsenti kuldsesse ringi, 10 protsenti maapiirkondadesse. See näitab, et regioonide mured ei jõua meieni, on vaja, et ressurss jõuaks ka väiksematesse kohtadesse. Muidu valdkonnad ütlevad, et tõmbavad teenuseid kokku, sest inimesi pole, kuna pole töökohti.

K: Millega siis kohalikud omavalitsused tegelevad, nad saavad ju probleemid teieni tuua?

P.H. KOVid on olemas ja EAS on olemas, aga oleme olukorras, kus regionaalne ebavõrdsus kasvab ja elu kolib linnadesse. Ministeeriumides ei teata ju 15 maakonna ja omavalitsuste arengukavasid. Kui oleks viis regiooni, käiks jõud lihtsamalt üle. Piirkondlikud esindajad tekitaksid tasandi juurde, kus ettevõtluse ning majandusarengu toetamise ning võimestamise eesmärgil koonduksid maakonnad regioonidesse. Sellele tasandile võiks tulevikus tuua kesktasandil ressurssi juurde, kus ettevõtluse ning majandusarengu toetamise ning võimestamise eesmärgil koonduksid maakonnad regioonidesse.

K: Räägitakse regionaaltoetustest, aga samal ajal lasete igal aastal maamaksu 100 protsenti tõsta, tuleb automaks – kuidas suuremate kulude surumine maainimeste turjale regionaalset arengut elavdama peaks?

P.H: Siin tuleb öelda, et 20 aastat jäeti maa hindamata, nii et maamaks ei sõltunud maa tegelikust väärtusest. Sellepärast tõuseb praegu väga järsult maamaksu hind. Paljud omavalitsused on küll kasutanud võimalust maksu tõsta, aga usun, et nad selgelt hindavad oma kogukonna võimalusi. Nende huvi on, et inimesed jääksid alles, ettevõtted jääksid alles. Probleem on see, et kohalike omavalitsuste autonoomia on hästi madal. On vaja arendada nende võimekust otsustada kogukonnas toimuva üle. Üks võimalus on koguda erinevaid makse. Praegu on neid viie ringis, plaan on laiendada spektrit. On räägitud turismimaksust, ummikumaksust – vastavalt sellele, kuidas omavalitsus ise näeb. Saaremaa, Ida-Virumaa omavalitsused on öelnud, et turistid käivad, ettevõtlus midagi saab, aga omavalitsusse turist ressursse ei jäta. Praegu ei ole seda lepet, milliseid makse juurde paneme. Üks variant on keskkonnatasude õiglasem tasumine. Näiteks Tallinna ümbruses, kus arendajad arendavad elamurajoone välja, pole neil kohustust, et peaks rajama lasteaia või kooli, see kõik toimib praegu riigi rahade eest.

K: Küsin selle valguses viimase aja lemmikküsimuse: mis teie nägemuses inimesele kätte jääda tohib, kui ta kõik riigimaksud ära maksab?

P.H. See on keeruline küsimus, mina ei hakka spekuleerima. Ekspertidega oleme vaadanud, et maksukoormus võiks mingi aeg erineda eri omavalitsuses. Et maksukoormust võiks mingi aeg kõrgemal hoida, et tuleks ressursse juurde. Meie jaoks on oluline, et me selle debati avasime. Näiteks teatud investeeringute tegemiseks hoitakse maksukoormus kõrgemal, et oleks ressursse vajalike kulutuste katteks. Meie jaoks on oluline, et me selle debati avasime ja siit edasi lähme. Aga see kindlasti pole see, et ainult kohalikud inimesed maksaks eelarve kinni. Oleme muutnud kohalike omavalitsuste eelarvestamist nii, et raha jaotataks ümber vastavalt toetades proportsionaalselt rohkem neid piirkondi, kus elab rohkem pensionäre, et ka need kohad saaks areneda. 13 miljonit jaotatakse omavalitsuste vahel ümber raha 2025. aastal väiksemate omavalitsuste kasuks. Aga see pole võluvits, mis kõik paremaks teeb.

K: Maaelu probleem on see, et sa justkui maksad sama palju makse kui linnas, aga sul on vaja üleval hoida topeltsüsteeme: maksad küll makse, aga päeva lõpuks pead ise vaatama, kuidas saab lume lükatud, kust saad kooli, kust töö, kust leiab arsti.

P.H. Ma ise elasin 20 aastat tagasi Püssis ja siis ei vajanud pidevat arstiabi, aga ei saa öelda, et maal ei oleks teenused tagatud. Väikesel kohal on asju, mida Tallinnas ei ole – väike koht oli turvaline, kõik nägid, kus sa oled. Anonüümsust oli vähem. Ei tundnud, et midagi poleks mul tagatud olnud, kõik võimalused olid. Ma maaelu nii mustades toonides ei näe! Mu Tallinna sõbrad pidid võtma kodu ostmiseks laenu, maapiirkonnas on oluliselt madalamad kinnisvarahinnad. Mul maakodus küll lükatakse talvel tee lahti. Ja Tallinnas oli mul mõlema lapsega raske saada lasteaiakohta. Eks igal asukohal on oma eelised. Ja eks see sõltub ka kohaliku omavalitsuse võimekusest. Ei saa öelda, et lumesahk ei tule – tuleb olla nõudlik omavalitsuse suhtes. Toon alati hea meelega Muhu näidet: seal on teenused korraldatud, rahva rahulolu on suur. Kus me saame asju paremini teha, on näiteks haridus, ühistranspordiga seonduv, taristuga seonduv ja arstiabi kättesaadavus. Et tagada teenused vähemalt selles mahus, mis nad on. Tähtis oleks, et regionaalsete huvide eest oleks seistud ja raha jaguneks ühtlasemalt piirkondade peale laiali.

K: Eestis on kohti, kus hoitakse hinge kinni, et ammu pensionil oleva perearsti tervis vastu peaks. Ma parema meelega näeksin, et maapiirkonda tuleks mõni noor perearst juurde kui ministeeriumi eriesindaja. Tahaks näha päristeenuseid, millest ma tunneks, et neist kasu on, mitte selliseid nice-to-have-tegevusi (tore, kui on, aga ei juhtu ka midagi, kui need puuduvad).

P.H. Mul on raske aru saada kriitikast, miks võtate kohapeale rohkem inimesi juurde. Piirkonna eriesindajad on olulised, siin oleme saanud ebaõiglaselt kriitikat. Ma tahaks, et oleks eksperdid kohapeal, kes arvestaks kohalike huvidega. Keegi ei räägi, et lasime siit ministeeriumist 30 ametnikku lahti, aga räägitakse sellest, et neli tükki võetakse juurde. Palju teistes ministeeriumides on lahti lastud? Kritiseerime vales kohas. Oleks vaja, et töötukassa ja sotsiaalkindlustusameti inimesed, kes täidavad üldisi rolle, oleks näiteks Võrus, Põlvas. See ei ole nice to have – Jaanus (Ida-Virumaa eriesindaja, toim.) istus ministeeriumil seljas, et Ida-Virumaale toetusi tuua, ei lasknud Ida-Virumaast mööda minna.

K: Küsin ka selle kiusuküsimuse: kui USAs räägitakse, et hakkame varsti Marsile lendama, siis Eesti sümboolseks valuküsimuseks näib olevat see, et kui mitme ametnikuga on tarvis käia liiga suurt muna mõõtmas. Kas see jääbki nii?

P.H. Euroopast tulevatele direktiividele ja määrustele on pisikese riigina keeruline vastu astuda. Aga me tegeleme põllumeeste ja talunike eest seismisega. Mõtleme, kuidas teha süsteemi lihtsamaks PRIA ja PTA tööd ümber korraldades – et poleks nii palju kontrolle. PRIA on teinud märkimisväärseid samme. Me tunneme põllumajanduse eest vastutust, teeme seda, aga asjad võtavad aega. Ma ei saa vastutada selle eest, mida ministrid enne mind teinud on. Ja need markantsed lood – tihti, kui need jõuavad meediasse, on probleem juba lahendatud, seda võiks kontrollida, kas see ikka veel eksisteerib.

Toiduainete käibemaksu alandamise plaan

Hartman tahab uuel aasta võtta ette asja, mis pole seni õnnestunud Eestis mitte kellelgi: langetada toiduainete käibemaksu. Seda plaani on kritiseerinud rahandusminister Jürgen Ligi. Kuna uuel aastal hakkab kehtima 24-protsendine käibemaksumäär, siis söögilaua ääres on riik kui neljas pereliige, kes veerandi ära haukab. Sellega läheme Euroopa käibemaksutippu, iseäranis selles osas, mis puudutab toiduaineid. Hartman tahab suurendada kohaliku toidu tarbimist. Eesmärgiks on koostöös maaelu teadmuskeskusega analüüsida käibemaksu alandamise mõjusid, sest selle ettepaneku on välja käinud ka valdkonna erinevad partnerid. See analüüs valmib kevadeks, et siis rääkida läbi teiste ministeeriumitega ning olla valmis sügiseseks eelarveläbirääkimiseks.

Millisest määrast räägime, seda Hartman öelda ei taha. «Vaatame, millised on eelarvelised võimalused, ideaal on see, et võidaks tarbijad, et see langetus täidaks eesmärki. Tõenäoliselt tuleb teha kompromiss. Pole mõtet seda käibemaksu 1–2 protsendi jagu langetada, kui, siis juba rohkem,» ütles Hartman. Variant on, et testimiseks valitakse mõned kindlad toiduained või toiduainetegrupid ja siis vaadatakse nende pealt, kuidas sellega läheb.